Rubriik: Vigastused

Proloog

Saatuslik kolmapäev

Kolmapäeva hommikul, kolm päeva enne maratoni käisin Herje juures massaažis ja tõdesin, et trennid on ilusti tehtud: olen maratoniks valmis. Nii tõepoolest oligi, kõik vajalik oli tehtud, numbrid olid ilusad, juulis jäi seljataha rekordiline 257-kilomeetrine kuu ja jooksulaager, lõigud läksid viimasel ajal lennukalt ja pikad otsad olid aina paremad. Puhkeolekupulss kukkus elu madalaimale tasemele olles maratoninädalal pidevalt 30 ja 35 vahel. Vormikõver rühkis pidevalt suunaga õigele poole ja viriseda ei saanud millegi üle. Pärast massaaži haarasin Tüümianist endale süsivesikupaastu murdmiseks ühe mõnusa kaneelisaia. Kõik kulges plaanipäraselt.

Õhtul ootas ees viimane väike maratonitempos lõigutrenn staadionil. Staadionil oli palju inimesi: meie grupp, terve posu korvpallitüdrukuid ja mõned poisid murul jalgpalli tagumas. Soojenduseks pidime jooksma 2 km rahulikult. Jooksime 3. rajal, jälgisime, et korvpallitüdrukutele ette ei jääks, ajasime Aveliisiga juttu ja kulgesime. Kuniks ühel hetkel maandusin ma käte ja põlvedega tartaanil. Märkasin viimasel hetkel, et minu suunas veereb pall, üritasin reageerida ning mats ja maaühendus. Oijah. Käed terved, parem põlv verine.

“Kas jäite terveks?”, küsisid jalgpallipoisid.

“Ei jäänud,” vastasin mina.

Pärast kõiki neid aastaid, kui oleme suutnud vältida staadionil ja sisehallis jooksurajale tormanud lapsi, loomi, sporditarvikuid, sõidukeid ja kõikvõimalikke muid takistusi ja ehmatusi, kukun ma kolm päeva enne oma juubelimaratoni kodustaadionil põlve vigaseks. Nuta või naera. Täielik deja vu: enne oma elu esimest jooksuvõistlust 2013. aastal Narvas kukkusin ma samal hommikul parema põlve koeraga jalutades veriseks. Milleks seda nüüd siis vaja oli?

Tegin oma trenni ära, aga loomulikult oli kõik rikutud ja keskendumine null. Esialgu tundus viga kosmeetiline. Trenni lõpus hakkasin tundma, et põlv on valus, ning turse hakkas tõusma. Aga maraton? Mis siis nüüd saab?

Kihnus, aga kas ka maratonil?

Juba järgmine päev tuli ette võtta teekond Kihnu saarele. Põlv oli hommikul paistes, koorikus ja sinine. Juba vastik oli seda jalga kõverdada, nahk oli puruks ja marrastus ju õigesti järele ei veni. Igatpidi oli rõve ja vastik. Kihnus käisime jahedas merevees ujumas, mis oli põlvele vees olles igati kosutav. Õhtul hakkas põlv aga kuumama ja ‘närima’, ükski asend ei andnud rahu ning jääkott ei toonud leevendust. Valu tahtis silmanägemise võtta. Mul on reisil alati kaasas väike esmaabikott, kus õnneks olid sees tugevad retseptivaluvaigistid, mida kasutasin talvel mind nädalaid piinanud väga tugeva seljavalu puhul. Nad teevad uimaseks ja uniseks, aga vähemasti andis tunniga valu nii palju järele, et suutsin uinuda. Ärkasin küll iga tunni sees korra, kuid sain siiski puhata.

Reede hommik algas juba poole vähem paistes põlvega, aga poole murelikuma peaga. Mul olid öösel kõik plaanid peast läbi käinud. Kuni selleni, et Kihnus ma üldse ei jooksegi – pean oma maratoni tegema hoopis Tallinnas või Tartus. Kuidas kõik see töö nüüd raisku läheb? Milleks ma kuumalaines treenisin? Kuhu ma oma suve panin? Et pilt klaariks saada, mis seis on, tuli jooksma minna. Härra Jooksja läks võistluseelsele soojendusele, mina läksin proovima, kas tuleb üldse mingi võistlus.

Imekombel tegi joostes see põlv üldse kõige vähem valu. Kõndimine, eelkõige aga paigalolek olid oluliselt hullemad. Selge pilt: starti ma lähen. Edasi vaatab juba jooksvalt. Kõndivalt, roomavalt – kuidas iganes.

Maratonipäev

Kihnu maraton oli eriline mitme külje pealt. Esiteks: praegused korraldajad viisid seda maratoni läbi 10. ja viimast korda. Teiseks: see oli minu 10. maraton. Kolmandaks: kunagi varem pole ma treeninud kaheks ega jooksnud kahte maratoni aastas. Neljandaks: aastaid pole nii palju #mariseingleid olnud üheskoos täispika maratoni stardis ega raja ääres kaasa elamas. See ei olnud sugugi mingi suvaline tavaline linnamaraton, mida igal aastal uuesti teha saaks.

Ärkasin maratonihommikul värskelt ja puhanult. Olin üle mitme öö tõeliselt hästi maganud ja lausa 9 tundi jutti. Milline privileeg. Hommikusöögilauas tuli end kõvasti tagasi hoida ning leppida pudrukausi ja väikse võikuga peekoni, muna ja koogi asemel. Maratoni eel ei pulli millegagi, isegi mitte Kihnus. Maratonil on oma reeglid, mina neid murda ei julge. Hommikusöögilauas oli meil nali, et tuleb kivi taskusse panna – kui raskeks läheb, siis viskad maha ja kohe on kergem. Nali naljaks: võtsin endaga sõrmeotsasuuruse kivikese kaasa ja panin püksitaskusse.

Pärast sööki tuli teha kõik protseduurid, määrida hõõrdumisohus kohad, panna riidesse ja nautida järgmist luksusteenust, kui Saale tegi mulle elu mugavaima maratonisoengu. Liikus uudis, et start hilineb praami hilinemise tõttu, kuid läksime siiski kella 9.30 rahvamajasse kohale.

Mille muu pärast need praamid ikka saarel hilinevad kui tuule pärast. Juba neljapäevast saati puhus Kihnus tuul kiirusega 40 km/h, puhangud üle 50 km/h. Maratoniks lubas läänekaare tuult koos suhteliselt sooja ja päikselise ilmaga. Etteruttavalt võib öelda, et läks päris kuumaks ja päike praadis mõnusalt, nii et see tohutu tuul kulus marjaks ära. Ilma oleksime kõik surma saanud. Kihnu oleks justkui meile öelnud, et päikest ja sooja ta meilt ära võtta ei saa, kuid jahutuseks annab tormituule.

Stardipaigas liikus igasugust infot hilinemise kestuse osas. 20, 30, 40 minutit. Keegi ei teadnud päris täpselt. Läksime ikka plaanitud kellaajal soojendusele, tegime oma 2 km. Üldiselt olin väga rahulik, mingit närvi ei olnud. Hommikul võtsin valuvaigisti sisse: on suurem tõenäosus, et see ka mõjub. Kui asi hulluks lasta ja siis oodata joostes veel tund, et rohi mõjuma hakkaks… Sellest head nahka ei tule. Pärast soojendust ja WCd võtsin ka traditsiooniline Loperamidi, lootuses, et seekord ei kordu Milano seiklused põõsas ja joogipunktis.

Härra Jooksja läks soojendusele teadmises, et start hilineb vähemalt 20 minutit. Ühtäkki hakati meid aga rahvamajast välja suunama, et alustada soojendusvõimlemise ja stardiprotseduuriga. Vaatasin siia- ja sinnapoole: pole seda minu abikaasat kuskil enam näha. Muretsesin, kas ta üldse jõuab nii starti? Tantsisime soojenduseks esimese Club Kung Fu ära, õnneks nägin siis härra Jooksjat soojenduselt tulemas. Ta oli õnneks muusikat kuulnud ja siis kiiresti tagasi rahvamaja poole ajama pannud. Et kõik ära oodata, pandi ka teist korda soojendustants peale. Tegin pool lugu ära ja tundsin järsku põiekat. Tegin kiire otsuse, jooksuga rahvamaja lõppu “sala”vetsu ja tagasi starti. Jõudsin. Olen üpris kindel, et vastasel juhul oleksin juba esimesel ringil pidanud metsapeatust otsima hakkama.

Kell 10.28, 8 minutit plaanitust hiljem, anti start 10. Kihnu Männäkäbä Maratonile. Minu 10. maraton oli saanud alguse.

Maraton – 42 195 meetrit

Kihnu maratoni rada koosneb kahest 21,1 km ringist, millest esimese saab joosta koos poolmaratoonaritega. Rajal on vähemalt poole ulatuses asfaltkate, võib-olla isegi rohkemgi? Lisaks jupike metsaradu ning kruusateid. Saare kõrgeim punkt on 8 meetrit, seega üpris lame maraton. Kohe kindlasti kiirem rada kui näiteks Tallinna Maratonil või Tartu Linnamaratonil. Rada oli eelmisest kahest aastast väga tuttav. Joogipunkte oli neli: 4, 9, 14 ja 19 km peal, lisaks paar kohalike korraldatud isetekkelist punkti. Ajavõtt kiibiga. Kõik on olemas.

Teisipäeval enne maratoni tegin valmis oma traditsioonilise maratoni käepaela. Nagu ikka, panin sinna peale kolm plaani: A, B ja C. See oli juba neljas maraton, kui sain täpselt sama käepaela välja printida, aegadega 4:10, 4:15 ja 4:20. Eelmisel aastal Tallinnas püüdsin 4:20, sel aastal Milanos 4:15 ja kaks aastat tagasi Chicagos 4:15. Seda 4:15 ei olnud ma siiani kätte saanud. Küll olin endale teadmata COVIDis, küll oli ilm liiga palav, küll vedas kõht alt. Milanos oli vorm tegelikult väga lubav, aga realiseerimisest jäi lahutama vale kuuseis. Kihnu maratonile kirja pannes ajalist eesmärki polnud, see oli lihtsalt üks huvitav mõte, mis seltskonna juttude baasilt tekkis.

Trennid läksid aga tõepoolest hästi, millegi üle vinguda ei saanud ja vorm oli juba augusti alguses väga hea. See 4:15 hakkas mind kummitama. Isegi 4:10 ei olnud tegelikult päris niisama sinna käepaelale pandud – ideaaltingimustes ei oleks see kuulunud utoopia valdkonda, vaid olnud täitsa püütav. Kuid igaks maratoniks ei saa pilvekatet, 12 kraadi sooja ja tuuletut ilma. Seega tundus 4:15 päris hea plaan. Lõpuks ütleb enesetunne esimestel kilomeetritel ise ära, mis täna tegema hakkame. Katkist põlve otsustasin täielikult ignoreerida – kuniks saab.

Paari esimese kilomeetri järel tekkis meil tore väike punt (pool)maratoonareid, kilomeetrid tiksusid 5:55 kandis, mis juhuslikult on täpselt 4:10 lõpuaja tempo. Meid vedas kogenud maratoonar Margo, äratuntav 100 maratoni särgi ja nimelise numbri järgi. Alates sadamast algas 7-kilomeetrine vastutuule lõik majaka suunas, seega oli päris hea grupis tuulevarju otsida.

Tundsin aga juba esimese joogipunkti kandis, et see tempo on täna mulle hästi natukese võrra liiga palju. Lisaks tempole on mul alati väga selgelt paigas pulsipiirid, mida ma ignoreerida ei tohi. Sest see karistatakse ära iga. jumala. kord. Esimesed 20 km pulsiga kuni 165, järgmised 15 km kuni 170 ja viimased 7 km nii, nagu süda soovib. Selle napilt alal 6:00 tempo juures olin ma täpselt 165 peal, suurema tuulepuhanguga võideldes ka paar lööki üle. Pole midagi teha, tuleb teha korrektuurid. Joogipunktis lagunes punt nagunii, aga sain sealt endaga kaasa Pireti.

Piretiga koos võitlesime vastutuulega – ja kadestasime 10 km jooksjaid, kes sama lõigu jooksid pärituules – kuni majakani. Seal on teine joogipunkt, kust kiirelt topsi kaasa haarasin, kuid Piret peatus pikemaks. Nägin teda küll enda taga, kuid kätte ta mind enam ei saanud. Üldiselt olin heas tujus ja tundsin end hästi. Jõudsin sõpru ergutada, lõin väiksele Sarale patsu, oli niisama tore. Täpselt selline see esimene poolik maratoni sees olema peabki, mitte hing paelaga kaelas.

Metsavahetee tõi leevendust lõõmavale päikesele ja oli täitsa kosutav. Pidi jälgima kive ja puujuuri. Ootasin väga kolmandat joogipunkti Linakülas, vahepeal kahjuks ühtegi isetekkelist polnud. Seal võttis vastu Mäx, kes küsis, kuidas läheb. Olin väga tagasihoidlik ja vastasin, et olen elus. Tegelikult polnud asi üldse hull, aga ma ei julgenud ära sõnuda. Üritasin mitte oma põlvele mõelda, aga olin valmis, et ühel hetkel peab ta ju valutama hakkama. Nagu Treener ütles: isegi terve põlv hakkab maratoni lõpuks valutama.

Geeli võtsin nagu ikka: üks enne starti ja siis üks iga 7 km tagant, viimane kofeiiniga. Jällegi: kui oled leidnud oma reeglid, mis kehtivad ja annavad tulemust, siis pea neist kinni. Ei leiuta jalgratast. Vahepeal mõtlesin, kuidas härra Jooksjal läheb. Tal oli päris selge plaan välja mõeldud, mida püüdma läheb: võit, rajarekord ja 4:00 min/km. Etteruttavalt: täpselt nii tegigi. Kuid sinnani läks veel veidi aega.

Algas kruusatee lennujaama poole. Ühe isetekkelise joogipunkti, kus pakuti õlut, jätsin vahele, järgmine ametlik oli 19. kilomeetril. Sealt jälle veetops kaasa ja esimese ringi lõpu suunas punuma. Igas punktis jõin umbes kolmveerand topsi, ülejäänu kallasin pähe. Tugeva tuule tõttu ei saanud ma oma valget nokatsit kanda, sest see oleks lihtsalt minema lennanud. Sellevõrra rohkem sai aga päike minu tumedaid juukseid kuumutada ja juuksepiiri põletada. Päike oli karm. Mida tund edasi, seda selgemaks see fakt sai.

Kui vahepeal olin juba 10 km üksi jooksnud, vahepeal üksikutest jooksjatest möödudes, siis nüüd jooksis minuga kaasa üks naine. Meile elasid kaasa mitmed #mariseinglid, kes olid oma distantsid juba lõpetanud. Kaasjooksja oli üpris üllatunud, kui ma vahetult enne “finišit” geeli sööma hakkasin. Alles finišijoont ületades sai ta aru, et mul tuleb veel teisele ringile minna. Täpselt ringi lõpus oli viies joogipunkt, kus olid ees juba kaks maratoonarit, üks neist Kihnu oma poiss Silver, kes jookseb maratoni Kihnu villases vestis ja viiskudes. Mäx pakkus, et tahan natuke puhata, aga mina haarasin jälle oma topsi ja läksin aga edasi.

21,1 km: 2:05:38

Teisele ringile minnes sain patsu Väikeselt Treenerilt ja Treener andis infot, et Liisil on maraton juba alanud. Juba? Kuidas nii vara? Arvestasin, et sellel hetkel pidanuks meie vahe olema 7–8 minutit, sest Liisil oli plaan joosta 4:00. Täpselt nii ka oli: meie vahe oli 1. ringi lõpus 7 minutit ja 2 sekundit. Korraks jõudsin mõelda, et seda on ikka väga palju, et teda püüdma asuda. Aga mida paremat mul ikka teha oli?

Kannatasin janu ja ootasin joogipunkte nagu janune kõrbes. Nüüd ei saanud lubada enam kiiret ühe topsiga läbijooksu, vaid peatusin igas joogipunktis 15–20 sekundiks, et kiirelt kaks topsi vett sisse tõmmata ja siis kastmistopsiga jooksin edasi. Ka isetekkelistest sai kaevuvett võetud. Üks rattur pakkus mulle jooksu pealt kastmisvett. Toredad Kihnu naised elasid oma hoovidest häälekalt kaasa. Läti turistid vaatasid oma tossutavast bussist mind nagu maailmaimet. Inimesed olid ilusad ja head.

Teisel ringil olid aga jooksjate read väga hõredad. Poolmaratoonareid enam polnud ja kuskil seal 21 kilomeetri peal oli laiali vaid 45 maratoonarit. Esimesed 9 kilomeetrit teisest ringist ei näinud ma ühtegi jooksjat ei enda ees ega taga. Jooks täielikus üksinduses, iseendale tempot tehes ja iseend lõbustades. Korraks eksis pähe mõte, et olen jooksnud nüüd nii 40, 400 kui ka 40 000 jooksjaga täispikal maratonil. Igaüks on omamoodi eriline.

Alles vahetult enne majakat, kus on pisike edasi-tagasi lõik, hakkasin ma lõpuks jälle teisi jooksjaid nägema. Ilmneb, et neid oli seal minu oleva kilomeetri sees täitsa mitu, vist 4–5? Üks neist oli Liisi, kes ilusti jooksis, kuid tal tundus olevat üsna raske. Argo ja Sara elasid toredalt kaasa. Olin vist üks värskemaid jooksjaid seal lõigul ja asusin enda ees olijaid jälitama. See ei tähenda, et ma kuidagi kiirendanud oleks – oh ei! Läksin ikka omas tempos, aga kui näed enda ees sirgel kedagi jooksmas, on lihtsam oma tempot hoida. Isegi, kui tegelikult on palav, väike tõus ja pulss peaaegu 170. Aga selle kohta, et juba 30 km joostud oli, olin ma ikka ootamatult värske, heatujuline ja kiirelt liikuv.

Ootasin seda metsavaheteed terve igaviku. Jooksin enda ees olnud meestest mööda, Liisit veel ei näinud ja olin jälle üksinda. Vahepeal olin üsna kindel, et sellest pöördest ma kuidagi mööda jooksin, sest pole võimalik, et ikka veel olen ma siin asfaldil. Kus see mets nüüd jäi? Tahan ära selle kuuma päikese alt. Kuskil 32. km kandis tundsin nõrgemat hetke, mis kindlasti ja õnneks ei olnud haamer, aga võttis minu tempo veidike alla ja jalad kangeks. Lõpuks see kaua oodatud suunaviit metsateele paistis.

Kolmandat korda Kihnus joostes nägin viimaks rajal silti: Lülle mägi. Ahaa, siin siis ikkagi ongi mägi! Sellepärast see lõik majakast Linakülasse ongi iga kord kõige raskem. Kaheksa meetrit, aga siiski mägi. Kihnu Virve majast mööda ja tulid jälle tuttavad teed Linakülas, meie Kihnu kodukülas. Veel üks tuttav selg paistis: Robert. Eelviimases joogipunktis, kus muuseas pakuti rummi ja koolat, aga ma ei võtnud kumbagi, möödusin temastki.

Joogijanu oli aga juba selline, et seda ei võtnud miski ära. Isegi kolm topsi vett, mis Linakülas sisse kulistasin, ei aidanud enam mitte midagi. Pärnamõisa juures sõitis rattaga vastu heatujuline härra Jooksja, kelle võidust ajaga 2:48 olin rajal kuulnud juba kahelt sõbralt. Kurtsin talle oma joogijanu ja andsin juhiseid, kus veidi vigasematele maratoonaritele valuvaigistit otsida. Ta oli tegelikult päris üllatunud, kui nägi mind nii kontaktivõimelise ja positiivsena. Joostud oli juba 36 kilomeetrit.

Härra Jooksja tuli ratta ja joogipudeliga minu juurde uuesti lennujaama juures. Sain endaga kaasa viimased julgustavad sõnad ja rühkisin kindlalt viimase joogipunkti ja finiši suunas. 37, 38, 39 – venisid need kilomeetrid, aga punusin edasi justkui autopiloodil. Mõtlesin, millal selle kivikese taskust ära viskan, aga veel ei olnud raske hetk käes. Võtsin kivikese kätte.

Jõudsin jälle imeilusa männimetsa alla. Tegin kõrgemat matemaatikat ja arvutasin elu eest, kas jõuan ikka alla 4:15 finišisse – ma polnud selles üldse enam nii kindel. Käepaela järgi olin 40 km peal täpselt ajas. Enam midagi kuskilt juurde panna polnud, jooksin niigi enda piiri peal. Viskasin kivikese 2 km enne finišit viimaks maha.

Lõpuks, vaevalt kilomeeter enne finišit hakkasin Liisit enda ees nägema. Vahe oli piisav, et seda enam kinni ei jookse, aga olin üllatunud, et talle üldse nii lähedale jõudsin. Liisi hiljem muljetas, et Argo rattal oli talle öelnud, et Margit pööras nüüd asfaldile, mille peale tema kohe uut motivatsiooni leidis. Kurase baari juures korjasin kõik jõuriismed kokku ja alustasin oma lõpuspurti. Muuseum kauguses ees juba paistis, inimesed tee ääres elasid kaasa ja 175-löögine pulss isegi enam ei seganud. Kunagi varem pole keegi mind nimeliselt finišisse sisse juhatanud, aga täpselt sellise toreda finiši ma Kihnus Mäxi ergutuste saatel sain.

42,2 km: 4:13:13

Sõbrad finišis teavad rääkida, et ma olevat olnud kerge sammu ja olemisega – ei jää muud üle, kui tuleb neid vist uskuda? Sörkisin finišis veel 130 puuduolevat meetri peale, et järgmine Garmini Marathon badge ikka kätte saada. Ootasime kõik jooksjad kuni viimaseni ära.

45st oli vaid 5 jooksjat, kelle 1. ja 2. ringi vahe oli vähem kui 2 minutit. Üks neist olin mina. Ilus!

Õhtu veetsime rahvamajas, kus autasustati parimaid ja saime vaikselt tantsu kõikuda ansambli Legend saatel. Muuseas: olen üpris kindel, et see pidu oli see võluvits, mis tõi mulle kõige väiksema lihasvalu, mis mul üldse kunagi pärast maratoni olnud on. Kiire taastumise saladus: pidu. Kes oleks osanud arvata!

Epiloog

Pärast Kihnu maratoni küsitakse minult pidevalt, mis järgmine maraton meil välja vaadatud on. Reaalsus on selline, et polegi ühtegi. Sinna, kuhu tahaks – World Marathon Majors sarja maratonidele – ei saa ma kuidagi peale. Muid välismaratone, kuhu päriselt tahaks minna, väga meeles ei mõlgu. Kevadel lähme Monto Gordosse puhkama ja jooksma, täpselt nagu kaks aastat varem. Seda küll ootan väga. Maraton – küll jälle kuskilt midagi leiame, mis jooksma kutsub.

Üks eesmärk mul siiski on: tahaksin üle jupi aja jälle ühe vinge negatiivse splitiga maratoni joosta. See on küll eesmärk, mida ilmselt mitu järgmist aastat veel taga ajada saab. Aga kuhu mu kiiret on? Ei kuskile.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 4:13:13
• Distants: 42,2 km (minu kell: 42,07 km)
• Keskmine tempo: 6:00 min/km
• Max tempo: 5:19 min/km
• Keskmine pulss: 165 l/min
• Max pulss: 175 l/min
• Koht: 23/45
• Koht naiste seas: 5/9
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 172 s/min
  • Keskmine sammu pikkus: 0,96 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,7 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 264 ms
  • Vasakul jalal olin 50,6% ajast ja paremal 49,4%
• Kulutatud kalorid: 2963 kcal