Rubriik: Vigastused

Minu teekond maratonile

Published on by Margit Partei4 kommentaari

Mulle tundub, et kõik jooksvad spordiblogijad said Tallinna maratonilt tõelise motivatsioonilaksu. Kõik teevad järsku suuri plaane ja seavad ambitsioonikaid eesmärke: kes tahab järgmisena vallutada esimese pool- või täismaratoni, kes planeerib järgmisi (parema ajaga) maratone, kes sihib juba täiesti uut taset ehk ultramaratone. Kõik on kuidagi nii tuhinas ja elevil ning ägedaid unistusi ja eesmärke tuleb nagu Vändrast saelaudu. 

… ja siis tulen mina. 🙂 Ei saa öelda, et ma poleks mõelnud oma järgmise maratoni peale. Olen. Muidugi olen. Maraton polnud tegelikult nii meeletult raske, kui ma oodanud olin. Juba sama päeva õhtul hakkasin mõtlema, et tegelikult polnud ju üldsegi midagi hullu. Jah, kuskil 29.–32. km peal tundus, et jooksen lihtsalt peaga vastu seina, aga üldiselt… Jumala äge maraton oli ju?! 🙂

Kuskil minu sees elab üks väike mõte. Mis siis, kui kõiki neid jamasid ja valesid otsuseid sellel aastal olnud poleks? Millise aja ja emotsiooniga oleksin siis finišisse jõudnud? Kui oleksin end tundnud olevat sama heas lendavas vormis kui enne esimest poolmaratoni? Äkki oli neid jamasid vaja, et mitte liiga suuri eesmärke seada ja seda maratoni pingevabalt nautida? Mul on igasuguseid mõtteid ja mingi hääl kuskil sees ütleb, et minu esimene maraton ei jää kohe kindlasti mu viimaseks. Kunagi tuleb minna vigade parandust tegema. 😉

Aga ma ei mõtle veel sellele, millal see teine maraton tulla võiks. Äkki järgmisel aastal, aga äkki mitte. Ma ei tea. Mul on veel igasuguseid ägedaid plaane järgmiseks hooajaks. Mõned selle aasta tegemata jäänud eesmärgid ootavad täitmist ning kripeldavad hinges. Üks on kindel: ülitäpseid ajalisi eesmärke ma endale enam seadma küll ei hakka. Õnnelikuks need mind ei teinud. Areneda ja rekordeid püstitada loomulikult tahaks, aga iseend pole mõtet nende eesmärkidega hulluks ajada. Tahan olla lihtsalt rõõmus, äge ja mitmekülgne harrastussportlane. On ju piisavalt mõistlik eesmärk?

Aga selle asemel, et enne praeguse hooaja lõppu juba järgmisele mõelda, vaatan mina hoopis korraks tagasi. Siin on minu 20 nädalat maratonile (27. aprillist kuni 13. septembrini):

teekond maratonile

Minu teekond maratonile oli väga käänuline, auke ja teetõkkeid täis. Öelda, et kõik ei läinud nii, nagu ma tahtsin, on under-statement. Miski ei läinud nii, nagu ma plaanisin. 😀 Aga ma tegin selle maratoni ikkagi ära. Seda magusam see saavutus minu jaoks on. 🙂

Workout Week 14.–20.09.2015

Published on by Margit Partei1 kommentaar

Võtaks siis lühidalt kokku maratonijärgse nädala. Kuna mu parem tald on kergelt vigastatud ning väga palju raskust ei kannata, siis oli nädal väga vaikne ja isegi kõndimisega pidin/pean ettevaatlik olema. 

14.-20.09.2015

Esmaspäeval liikusin nagu täielik puunukk ja sõitsin koolis 2. korrusele liftiga, teisipäeval võtsin end kokku ja läksin lihashooldusesse. Jällegi: uus semester, uus treener, aga väga hea tund oli. Ikka vana hea vahurullimine. Jalad olid ikka põrgulikult valusad, aga maratonist ülejärgmine päev – mida ikka tahta. Igal juhul aitas rullimine meeletult ning järgmisel päeval tundsin end peaaegu inimesena.

Neljapäeval seadsin jalad kell 7 hommikul YogaFunCi. Ma polnud seal tunnis pool aastat käinud, aga kõik oli ikka mõnusalt vanaviisi: sama rahvas, enamus meie jooksugrupist. Treener Indrek jooksis ise ka pühapäeval maratoni ning ilmselt teadis, mida ma tunnen mõnede asendite ajal. 😀 Esireied ja parem puusapainutaja oli ‘kinni’, aga üldiselt tundsin end täiesti normaalselt. Vigastatud tallaga olin ettevaatlik. Küll see neljapäevane hommikune jooga ikka mõnus. Selline sisemine rahu tuleb seal tunnis sisse. 🙂

TYSKi tunniplaanis on nüüdsest lihashooldus kavas 2 korda nädalas. Jee! 🙂 Käisin reedeses tunnis ka. Lihased tänasid.

Selline nädal oligi: ‘päris’ trenni ma praktiliselt ei teinud. Väga paljud teised maratoni jooksnud tuttavad-blogijad tunduvad küll juba täiesti rajal tagasi olevat ning mõtlevad-kirjutavad juba uutest eesmärkidest ja plaanidest, aga mina teen asju oma tempos. Tegelikult nüüd, nädal pärast maratoni, on tekkinud juba tunne, et tahaks uuesti jooksma ja kõike muud ka teha, aga see jalatalla vigastus teeb väga ettevaatlikuks. Kui homne päev valuvabalt möödub, siis ilmselt sean sammud Jooks Jõud Venitusse. Kui ei, siis pean veel mõtlema, mis saab. Pöidlad pihku!