Võtaks siis lühidalt kokku maratonijärgse nädala. Kuna mu parem tald on kergelt vigastatud ning väga palju raskust ei kannata, siis oli nädal väga vaikne ja isegi kõndimisega pidin/pean ettevaatlik olema. 

Esmaspäeval liikusin nagu täielik puunukk ja sõitsin koolis 2. korrusele liftiga, teisipäeval võtsin end kokku ja läksin lihashooldusesse. Jällegi: uus semester, uus treener, aga väga hea tund oli. Ikka vana hea vahurullimine. Jalad olid ikka põrgulikult valusad, aga maratonist ülejärgmine päev – mida ikka tahta. Igal juhul aitas rullimine meeletult ning järgmisel päeval tundsin end peaaegu inimesena.

Neljapäeval seadsin jalad kell 7 hommikul YogaFunCi. Ma polnud seal tunnis pool aastat käinud, aga kõik oli ikka mõnusalt vanaviisi: sama rahvas, enamus meie jooksugrupist. Treener Indrek jooksis ise ka pühapäeval maratoni ning ilmselt teadis, mida ma tunnen mõnede asendite ajal. 😀 Esireied ja parem puusapainutaja oli ‘kinni’, aga üldiselt tundsin end täiesti normaalselt. Vigastatud tallaga olin ettevaatlik. Küll see neljapäevane hommikune jooga ikka mõnus. Selline sisemine rahu tuleb seal tunnis sisse. 🙂

TYSKi tunniplaanis on nüüdsest lihashooldus kavas 2 korda nädalas. Jee! 🙂 Käisin reedeses tunnis ka. Lihased tänasid.

Selline nädal oligi: ‘päris’ trenni ma praktiliselt ei teinud. Väga paljud teised maratoni jooksnud tuttavad-blogijad tunduvad küll juba täiesti rajal tagasi olevat ning mõtlevad-kirjutavad juba uutest eesmärkidest ja plaanidest, aga mina teen asju oma tempos. Tegelikult nüüd, nädal pärast maratoni, on tekkinud juba tunne, et tahaks uuesti jooksma ja kõike muud ka teha, aga see jalatalla vigastus teeb väga ettevaatlikuks. Kui homne päev valuvabalt möödub, siis ilmselt sean sammud Jooks Jõud Venitusse. Kui ei, siis pean veel mõtlema, mis saab. Pöidlad pihku!