Ironman Tallinn 70.3 Relay

Alustame algusest. 10 päeva enne Tallinna Ironmani tuli trennikaaslane Edgar pärast lõigutrenni minuga juttu tegema, et tal on mulle üks pakkumine. Vigastuse tõttu, mis juba Tipust Topini ajal kimbutas, oli ta end Tallinna Ironmani 70.3 individuaaldistantsilt tiimiks ümber reganud. Neil oli Triatloniakadeemia poistega tubli meeskond välja pandud, kuniks tuli kiri, et alaealised sel aastal osaleda ei saa. Nende jooksja oli 17-aastane, seega oli nüüd täpselt 2 päeva, et leida asendus, kuniks asendusi veel teha sai. Kas mina tahaksin tiimis poolmaratoni joosta?

Võtsin endale hetke mõelda ja lubasin talle enne ööd teada anda. Jooksin trennist koju, samm nii virk ja tuju hea. Otsisin vabandusi, miks ma minna ei saa. Ei leidnud. Treeningplaan lubas, pikki otsi on laotud igal nädalal, vorm tõusvas trendis. Kui kevadhooaega alustasin isa sünnipäeval Tartu Parkmetsa jooksuga, saan sügishooaja avada ema sünnipäeval Ironmani poolmaratoniga. Milline avapauk. Vähem kui tund aega pärast küsimust kirjutasin Edgarile, et ma olen in!

Eraldi ettevalmistust selleks poolikuks ei olnud. Ainus ‘ettevalmistus’ oli see, et neljapäevases rattatrennis istusin mugavalt teiste tuules ja puhkepäeva nihutasin pühapäeva pealt reedele. Sõin laupäeval mõistusega ja lärisin vedelikke nagu homset poleks. Teadsin, mis ilm ees ootab. Õhuniiskus miljon, kraade liiga palju, päris tugev vastutuult pool distantsi, halvimal juhul päike pilvede vahelt piilumas. Kui mina rajal olen, pole Treeneril vaja talvekindaid kaasa võtta. Nagu kellegagi laupäeval Instagrami DMides rääkisime: mõnus ilmselt ei tule, aga see-eest äge!

Laias laastus täpselt nii oligi. Ainult et neid pilvi, mille vahelt päike saaks piiluda, minu stardi ajaks polnud enam praktiliselt ühtegi. Rada – grill, päike – söed, meie – grill-liha. Tallinnasse saabudes oli juba väga soe ja aina soojemaks läks. Tõsi küll: tol hetkel oli täispilvisus. Elasin teistele sõpradele-tuttavatele kaasa, neid oli rajal ja raja servas seekord väga VÄGA palju. Vähem kui tund enda starti, kui meie rattur Raikol veel 20 km sõita oli, koorisin soojendusdressi maha, tegin pisikese soojenduse ja panin võistlusmaika selga. Siis läksin tiimide vahetusalasse, panin oma koti ära ja jäin ootele.

Fun fact: ma polnud enne starti Raikoga tuttav, seega saatsin hommikul meie Ironmani group chatti pildi, et näed, selline näen välja ja sellised riided on seljas, et oleksin vahetusalas paremini äratuntav. Õnneks tundsime üksteist kenasti ära, võtsin temalt kiibi, panin ümber jala ja oligi minek. Kohe stardist minema minnes sain kaasa elada meie Lindale, kes oli oma võistlust lõpetamas.

Ees ootas kaks identset ringi pikkade edasi-tagasi lõikudega Rocca al Marest Stroomi suunas ja sealt Rocca al Mare koolini. Megalt rahvast oli esimesel 2 km raja ääres. Väga paljud elasid mulle nimeliselt kaasa. Kuna numbri peal minu nime polnud, siis pidid need kõik olema kuskilt otsast tuttavad. Kõiki ei jõudnud ära tunda masside sees, aga igal juhul aitäh kõigile, kes tulid kaasa elama või vabatahtlikeks!

Kohe sai selgeks, et on tõsiselt palav. Olin enne starti pea ja mütsi märjaks kastnud, aga see kuivas sekunditega. Lisaks pidin mütsi peast ära võtma, sest vastutuul oli Stroomi poole joostes nii tugev, et tahtis mitu korda nokatsi peast ära viia. Õnneks on mu lühikestel pükstel sellised toredad aasad, kuhu sai mütsi kinnitada, nii et see jalus ei olnud. Reeglite järgi enda küljest midagi ära anda kellelegi ei tohtinud (ega muul viisil abi saada), seega tassisin mütsi terve tee endaga kaasa. See aga tähendas, et mu tume paksude juustega pea oli päikesele põletamiseks otse avatud.

Fotode ja ergutuste eest tänud härra Jooksjale!

Pulss tõusis kohe 170 peale, mis ei olnud otseselt plaanidega kooskõlas. Mõte oli selline, et võiks esimese ringi joosta alla 170 pulsiga, teise 170 ringis. Ma ei suuda tervet distantsi punases olla. Tempo ehk võiks olla umbes 6:00 kandis? Vähemalt alguses.

Tempo täpselt sinna 6:00 juurde tuligi, ilma et ma oleks kella vaadanud või püüdnud kindlas tempos püsida. Jalad ise läksid sellesse temposse ja mina ei suutnud neid pidurdada ka. Pulss oli väga napilt alla 170, tugevama tuulega kohtades kohe üle selle. Ilm üldse ei andestanud, seega mõtlesin, et f*ck it. Saan surma, siis saan. Annan endast parima.

Joogipunktid olid iga 2,5–3 km tagant, mis päästis päeva. 2,7 km peal tuli esimene joogipunkt. Kuna startisin alles kell 15 läbi, siis oli mul veidike teistsugune söömise- ja geelistrateegia kui tavaliselt. Tavaliselt võtan ühe geeli enne starti ja kaks rajal. Seekord stardieelset ei võtnud, sest lõuna ja kummikommide energia oli veel värske, ja tõmbasin esimese geeli sisse esimeses joogipunktis. Joogipunktid olid väga rikkalikud, aga kuna mul oli plaan korralikult pingutada, siis peatuma ei jäänud. Jooksu pealt haarasin veetopse, mida kõhtu ja pähe kallata, ja panin samas tempos muudkui edasi. Kõige häirivamad olid herilased, kes magusate söökide-jookide peale igas joogipunktis kongregeerusid.

Jalad kerged ei olnud. Algusest peale. Kogu see ebasoodne ilm lisaks ja kokku saab esimesest kilomeetrist peale korraliku võitluse. Samas motiveeris see, et ümberringi ei olnud kõik kiired nagu lennukid, vaid sain ka ise paljudest mööduda. Neil muidugi oli juba mitu spordiala seljataga, aga hea tunne ikka, kui sinu sammu kiidetakse ja kiirus polegi kõigist kõige aeglasem.

Maa joogipunktist tagasipöördeni kippus venima. Tagasitee oli juba rõõmsam, sest nüüd oli vähemasti taganttuul. Samas oleks ilma selle tugeva tuuleta olnud oluliselt ebameeldivam saun, vähemalt tuul jahutas märjaks kastetud riideid ja tõi natuke õhku, mida hingata. Teed olid iseenesest tuttavad, sest seal on olnud mitmel korral Tallinna maratoni rada ja edasi-tagasi lõigu teine ots on tuttav vana-aasta maratonidelt. Rocca al Mare Kooli juures, kus ootas pisike tõus, tuli ots ringi pöörata ja taas stardiala poole rühkida. Seal, ca 8 km peal võtsin teise geeli.

Need ca 2–3 km tagasi stardiala poole olid juba esimesel ringil tüütud. Tuul raius jälle vastu ja tee tundus lõputu. Mida stardialale lähemale, seda rohkem oli pealtvaatajaid ja kaasaelajaid. Samm läks automaatselt kiiremaks ja pulss ühes temaga kõrgemaks. Jõudsin seal punases kulgedes veel Saalele naljatada, et ütlesin ju, et täna ei pea talvekindaid kaasa võtma.

Teisele jooksuringile minnes sain Mariale patsu lüüa, kes andis teada, et teeb kohe pooliku Ironmani isikliku rekordi. No kohe selline boost tuli selle teate peale. Jess, vähemalt kellelgi läheb superhästi. Nägin jälle tervet trobikonda tuttavaid mitmes kohas kaasa elamas ja sain veel neile patsu lüüa. Kaasaelamine on Ironmanil vähemalt Eesti standardite järgi ikka tõsiselt vägev.

Rahva ees olevad 2 km kütsin punases, keskmine pulss oli seal 173, maksimum 177. Kõrvetasin end natuke. 13. ja 14. km tulid selle kütte järel mõnevõrra aeglasemad, tempodega 6:13 ja 6:14, pulsiga 169. Korraks tekkis mõte, et nüüd ongi kõik, saan haamri ja siis tuleb lihtsalt 7 km kannatada. Kuid tundub, et 15. km võetud geel ning uuesti taganttuulde jõudmine tegid imesid, sest tempo tuli 6:00 juurde tagasi ja pulss jäi 169–170 kanti. Rong sõidab edasi!

Teisel ringil oli üldiselt juba oluliselt vähem jooksjaid. Paljud individuaalvõistlejad ja tiimijooksjad olid lõpetanud ja rada jäi tühjemaks. Ka pealtvaatajaid oli mõnevõrra vähem. Härra Jooksja oli justkui igal pool ja proovis mind foto- ja videopilti püüda. Minul oli suund Rocca al Mare Kooli poole ja ma ei jõudnud seda viimast tagasipööret ära oodata. Võtsin muudkui selgasid ja rühkisin eesmärgi poole, sest mul oli sellest päikese ja kuuma käes praadimisest kergelt kopa ette visanud.

Fotode eest tänu Kleirile

Täpselt õiges kohas oli Kleiri ergutamas, see andis nii palju motivatsioonile juurde. Tõmbasin viimase topsi vett pähe ja kõhtu ja jätkasin oma ristiretke. Sain veel viimast korda Taurile patsu lüüa ja jäin finišit ootama. Need viimased 3–4 km venisid kohutavalt. Kaasa ei aidanud fakt, et minu kell ei käinud enam üldse ametlike kilomeetrimärgistega ühte, vahe oli mitusada meetrit minu kahjuks. Nagu ma dramaatiliselt härra Jooksjale ütlesin: see ei saagi mitte kunagi otsa vist. #dramaqueen Tuli veel viimast korda tõusu mööda Rocca poole rühkida, nokamüts uuesti pähe sättida, et veidike inimlikum välja näha, ja jõuriismed kokku võtta finišispurdiks.

Minu kella järgi täitus 21,1 km 2:05:26 peal. Teise poole olin jooksnud umbes 1,5 minutit aeglasemalt kui esimese: ei ole katastroof, kui tingimusi arvestada. Sealt aga oli veel jäänud mitu-mitu pööret, enne kui finiši lõhnagi tunda oli. Lõpuks aga nägin juba oma tiimikaaslasi ootamas, tegin viimase parempöörde ja mööda punast vaipa jõudsime kolmekesi finišisse. Tehtud!

Ametlik aeg: 2:07:47

Foto: Raiko erakogu

Pärast finišit tegime kiirelt ühe foto, võtsime välja oma finisher T-särgid ja otsisime finišialast endale natuke süüa-juua. Kõht oli jube tühi, aga pärast nii korralikku pingutust ei olnud eriti millegi järele isu. Pressisin ühe spordijoogi ja kanaburgeri endale sisse ning oligi aeg tiimiga hüvasti jätta, sest vabatahtlike töönädal polnud kaugeltki veel läbi. Nemad said veel ööpäeva jagu tööd teha, et kõik, mis sai üles ehitatud, nüüd juppideks lahti võtta. Crazy. Aitäh, Edgar, et kutsusid oma tiimi!

Mida tagantjärele analüüsides endaga kaasa võtsin? Ma olin äärmiselt üllatunud, et sellistes rasketes tingimustes suutsin 170-löögise keskmise pulsi ja 5:57 min/km tempoga terve poolmaratoni olulise ärakukkumiseta vastu pidada. Lõigutrennis tundub see 170 lööki juba 3–4 minutiks korraliku pingutusena, nüüd olin selles tsoonis üle kahe tunni. Enam-vähem ⅓ ajast, ca 42 minutit olin täiesti punases, 5. tsoonis, ülejäänud aja, ca 85 minutit 4. tsooni ülemises otsas. Seejuures ei saanud ma otsa/haamrit/surma; ütleksin, et jätsin endast rajale 90%, mitte 100%.

See võiks anda mõningast enesekindlust eesootava maratoni jaoks, kuid hetkel olen ma veel üpris ebakindel selles osas, mis minust seal maratonil saama hakkab. Seda näitab üksnes aeg. Õnneks on mu aju maratoniga nii hõivatud, et triatlonist mõtlemiseks tal aega pole.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 2:07:47
  • Distants: 21,1 km (minu kell: 21,49 km)
  • Keskmine tempo: 6:03 min/km (minu kell: 5:57 min/km)
  • Max tempo: 4:18 min/km
  • Keskmine pulss: 170 l/min
  • Max pulss: 177 l/min
  • Koht: 786/1221
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 171 s/min
    • Keskmine sammu pikkus: 0,98 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,8 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 268 ms
    • Vasakul jalal olin 50,3% ja paremal 49,7% ajast

2017. aasta võistluskalender

Vaatame ilma pikema jututa otsa mu selle aasta võistluskalendrile. Üldjoontes olen proovinud kalendrisse alles jätta ainult oma lemmikud või need võistlused, mis on juba traditsioonideks saanud, mida enam murda ei taha. 🙂 Sellel aastal üritasin ka võistlustel käimise (osalusmaksud, transport, söök, ööbimine, geelid jms) eelarvet vähendada. Sport on päris kulukas hobi.

allikas
allikas

  • 19. märts: Lissaboni poolmaraton (21,1 km)

Hetkel on see võistlus veel küsimärgiga. Kui peaks juhtuma, et sõidan märtsis 10 päevaks koos härra Jooksjaga Portugali jooksulaagrisse (how exciting is that?!), siis lõpeb see laager Lissaboni poolmaratoniga. Minu esimene välisvõistlus? o_O Loodetavasti selgub kõik lähinädalate jooksul, kas, mis ja millal.

  • 8. aprill: Tartu Parkmetsa jooks (7 km)

Eesti hooaja tavaline algus on ikka kodulinnas ja Parkmetsas tehtud. Ma tean, et see võistlus on raske, aeglane ja rõve (loe: sügavalt anaeroobne pingutus), aga kuidagi ei taha sinna minemata jätta. Samuti tahaksin sellel aastal #GORUNTARTU sarja tervikuna läbida.

  • 7. mai: Tartu Jooksumaraton (23,3 km)

See on üks vastuoluline võistlus minu jaoks. 😀 Viimased kaks aastat on mul seal ikka tõesti raske olnud, see maastik, need tõusud ja soe ilm pole minu sõbrad olnud, aga millegipärast tahaks ikkagi minna… Eks näis. Ei välista, et seal hoopis 10 km jooksen või üldse ei lähe.

  • 14. mai: Rapla Selveri Suurjooks (10 km)

Kui härra Jooksja või mõni trennikaaslane otsustab autoga minna, nõustub mind kaasa võtma ja ilm tundub vähegi inimlik, siis lähen mina ka. Bussidega sinna seiklema küll ei viitsi minna. Rada on muidugi superkiire ja eelmise aasta särav jooks kutsub tagasi minema. Hind on ka soodne, 23. aprillini ainult 10€.

  • 28. mai: Tartu Rattaralli (60 km)

Olgugi, et üks korralikult kulukas võistlus, siis Rattaralli on alati tore olnud, isegi siis, kui on olnud raske. Sellel aastal oleks jälle mõistlik ja läheks lühikest distantsi sõitma. Võtaks vabalt ja naudiks. 🙂

  • 10. juuni: Narva Energiajooks (21,1 km)

Minu üks südamelähedasemaid võistlusi, sest Narva oli koht, kus jooksin 2013. aastal oma elu esimese võistluse ja samuti see koht, kus jooksin oma elu esimese poolmaratoni. Eelmisel aastal parandasin seal oma pooliku isiklikku rekordit. Üle-eelmist aastat parem ei meenutaks… Aga sellel aastal tahan ikka minna!

  • 8. juuli: Tartu Mill Triatlon või 23. juuli: Valga-Valka Helen Triatlon või 6. august: Ironman 4–18-4

Kokkuvõttes: ma ei tea! Nagu tahaks triatlonile minna, aga nagu ei tahaks ka. Võta siis kinni. Hind koos litsentsitasuga on kohe eriti krõbe ja on vägagi tõenäoline, et sellel aastal ma triatloniradadele üldse ei jõuagi. Jääbki rohkem aega jooksmiseks? Ja puhkamiseks?

  • 20. august: Tartu Suvejooks (10 km)

Järgmine #GORUNTARTU etapp. Sobib ilusti kalendri järgmise võistlusega kokku. Kahjuks toimub samal päeval ka Tartu Rulluisumaraton, kuhu siis seekord minemata jääb (ja seega jääb Kuubiku sarja läbimisest 1 etapp puudu). :/ Täitsa kahju, eelmine aasta oli rulluisumaraton üks aasta ägedamaid võistlusi.

  • 10. september: SEB Tallinna Maraton (21,1 km)

2 aastat järjest on seal Tallinnas maratoni joostud ja millegipärast enam see maraton mind ei kutsu. Võib-olla räägib siin eelmise aasta kogemus ja ma lihtsalt kardan, aga millegipärast meeldib mulle see mõte, et jooksen Tallinnas poolmaratoni, palju-palju rohkem. PS! Maratoni hind Tallinnas on ikka täitsa hullumeelseks muutunud.

  • 7. oktoober: Tartu Linnamaraton (21,1 km)

Või Tartu Sügisjooks (10 km), kui see peaks meelepärasem tunduma. Või äkki hoopis…?

  • 20.–22. oktoober: Saaremaa 3 Päeva Jooks (10+16,195+16 km)

Endale meeldetuletuseks panen selle võistluse siia kirja, sest tegu on tõesti meeleoluka ja ägeda üritusega, aga millegipärast on mul tunne, et pigem ma sellel aastal Saaremaale ei jõua. Eks näis, mis elu toob.

  • 11. november: Tartu Novembrijooks (5 km)

Prooviks siis lõpuks ka jälle 5 km joosta ja tõmbaks hooajale ning #GORUNTARTU sarjale joone alla.


Nagu tähelepanelik silm märkas, siis ei kuulu minu selle aasta võistluskalendrisse täispikka jooksumaratoni. Kui peaks mingi ime juhtuma või peaksin täitsa hulluks minema, siis võib juhtuda, et tuleb see maraton. Sügisel tekkis mul korraks idee, aga kui jookseks äkki hoopis Tartus maratoni?… Aga ma ei tea. Pigem on sellel aastal maratoni jooksmise tõenäosus 5%. Maratoni lihtsalt läbima ma enam minna ei taha ja kui ma pole 95% kindel, et ma suudan tõesti sinna jooksma minna, siis ma maratonile ei lähe. Nii lihtne see ongi. Kui selle aasta jooksul peaks juhtuma imekombel miski suur arenguhüpe (lubatud naerda!) ja müstiline kaalunumbri vähenemine, ainult siis võib maratonile mõtlema hakata. Karm reaalsus.

Ma olen otsustanud, et ma olen piisavalt tugev, et öelda välja, et ma olen liiga nõrk, et joosta sellel aastal oma kolmas maraton.

Pigem prooviks sellel aastal poolmaratone ja lühemaid otsi joosta, oma lõbuks vahepeal rattaga sõita, rulluisutada, matkata ja mingisugusegi järjepidevusega BodyPumpis käia ja teeks omamoodi väikese vaheaasta, kus tõesti teen ainult seda, mida ma tahan teha, ei mingit hullu treeningplaani või ühe (mitme) spordiala täielikku loovutamist teise nimel. Sounds like a plan. 🙂