2015. aasta esimene kuu millegi väga heaga kahjuks ei üllatunud. Oli sõna otseses mõttes väga vilets kuu. Algas kõik sellega, et pingutasin pärast detsembrikuu Pekist Priiks 7,5-tunnist üritust trennidega üle, ei taastunud korralikult (kuigi ise arvasin, et taastusin…) ning kannatasin seetõttu ligi 3 nädalat jõuetuse ja liiga kõrgete pulsinäitude all. Enne, kui see viga üle minna jõudis, hakkas jamama minu vasak põlv, mis pärast Haanja küngastel tehtud 24-kilomeetrist jooksu valutama hakkas. Lisaks olin eemal Tartust ja oma spordiklubist ning eriti suuri trennialaseid valikuid mul polnud.
Küll on maa jääs, küll kärss kärnas… Numbrites pole ka midagi eriti roosilist.
Jooksin kokku 11 tundi ja 13 minutit ehk 85 km. Pole kiita siin mitte kui midagi. 
Kõrge pulss ja põlvejamad tegid oma “töö” ning pidin oma tervise huvides tegelema millegi muuga. Kahju, kui maratoniaasta (jep, 2015 olen ametlikult kuulutanud enda jaoks maratoniaastaks ja nii ma seda kogu aeg nimetangi 😀 ) nii kehvasti algab, aga loodetavasti saab kõik korda. Jaanuarisse mahtus 2 pikemat jooksu (24 ja 12 km) ning üks kergem intervalltrenn.
Juba ülejärgmisel nädalal algab mul ülikoolis pikamaajooksu vabaaine, mis tähendab, et nädalasse hakkab mahtuma vähemalt 4 jooksutrenni. Ma pean terveks jääma. Hetkel ignoreerin ma iga mõtet, et mis siis saab, kui äkki saan ma kogu selle koormusega vigastuse. Seda ei tohi juhtuda. Hoiame positiivset meelestatust nii kaua kui võimalik.
Rattaga ei sõitnud mitte ühtegi kilomeetrit. Siseratta kasutamise võimalus puudus ning jää ja lumega maanteele ei lähe. Njah. Rattaralli 135 kilomeetrini on vaid 4 kuud. Halb!
Lihastrenni tuli kokku peaaegu 10 tundi (9 h 49 min). Ei saa vinguda, täitsa kena tulemus, kuid viimastele kuudele jääb see kõvasti alla. Oleks võinud paremini. Ise ei viitsinud ma peale BodyPumpi eraldi lihastrenni teha ning number peegeldab seda väga selgelt.
Ujumine oli selle kuu põhiala. Mitte kunagi varem pole ma ühes kuus nii palju ujumistrenni teinud: 6 tundi, 12,4 km ehk 8 korralikku ujumistrenni. Tõsi: paaril korral oli mul valus kord käsi, kord jalg ning meenutasin uppuvat kana, aga kuu lõpuks hakkas ujumine juba täitsa hästi sujuma. Ujumine on ainus ala, millega ma jaanuaris rahule jäin. Enamus aega vees möödus triatlonimõtteid mõlgutades ning TriSmile’i 1 km ujumise olen ma oma peas juba väga mitu korda läbi teinud. 😀
Kokkuvõttes peab ütlema, et selle jaanuarikuuga ei saa ma rahule jääda ning ei jää ka. Veebruaris ootab mind ees tunduvalt rohkem jooksutrenni, sest ma taasliitun oma jooksurühmaga ning hakkan pikamaajooksu kursusel käima. Ma nii väga loodan, et nende asjadega sujub kõik hästi. Ootan väga ka tervise- ja harrastusspordi teoreetiliselt kursust. Ilmselt aga väheneb jälle ujumistrennide arv ning suureneb jõutrenni osa. Jooga jääb vist aga tegemata, sest mu nõme tunniplaan on nii nõme, et neljapäeva hommikune jooga ei sobitu üldse kella kaheksase loenguga.
Eks seda vaatab siis jooksvalt, mis toimuma hakkab. Selge on see, et muutused võrreldes jaanuariga saavad olema kardinaalsed, sest jaanuar oli talvepuhkusekuu vanematekodus ning veebruar saab olema uue semestri alguse kuu Tartus. Lisaks on minu sünnipäevakuu ning oma sünnipäeval tahan joosta 23 km. Loodame, et mind siis (lume)tormiga ei tervitata. 😉
Nourish, Train & Flourish 