Treeningpäevik 24.–30.06.2019

On käes selle nädala ja ühtlasi ka juunikuu viimane päev, mis tähendab, et täna tuli lisaks tavalistele nädalavahetuse kohustustele roppu moodi kokkuvõtteid teha: arveid välja saata, raamatupidajale dokumente saata, oma isiklik raamatupidamine kokku võtta ja säästetud rahad eri kontode vahele ära jagada (see viimane on ikka see parim tunne). Juunikuu oli selles osas päris mõnus, sest raha jäi alles isegi rohkem kui eesmärgiks seatud 50% sissetulekutest, vaatamata sellele, et suutsin lisaks põhipalgale lisa kraapida vaid mõnikümmend eurot.

Viimaks kell 23.17 jõudsin ka blogini, mis on selle nädala to-do listis viimane asi. Üks asi – nimelt üks remonditoimetus – jäi küll ikka nädalavahetusel tegemata, aga asendasin selle ühe teise väiksema remonditööga, seega… 95% nädalaplaani täidetud? Pole ju paha. Nüüd aga võtame juunikuu viimased sportlikud liigutused kokku.

Esmaspäev: trennivaba. Remonti tegime päris õhtuni välja. Mingit jooksuisu õhtuks ei tekkinud. 😅

Teisipäev: kerge jooks. Pärast töiseid tegemisi ja härra Jooksja ärasõitu võtsin õhtul jalad selga ja tegin oma tavapärase Kesklinn-Supilinn-Emajõe äär 6-kilomeetrise ringi. Täitsa tore õhtune jooks oli, ei olnud liiga palav ega midagi. Isegi VO2max tõusis, vau! 6:08 min/km, 152 bpm.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Ootasin mingisuguseid lõike, aga neid veel ei antud ja ilmselt parem oligi. Rahulik 40 minutit jooksu koos trennikaaslastega (6:39 min/km, 147 bpm), siis peaaegu pool tundi ÜKEt kerelihastele. Selline tunne oli, et pole kunagi lihastrenni vist teinudki. 😂 Peab ruttu selle asja ette võtma, et ikka jõudu ka alles oleks. Juulikuus saab jõutrenni endale veel õnneks lubada. Isegi sellest paarikümnest minutist ÜKEst olid kerelihased paar päeva valusad.

Kolmapäeval oli mu blogil 6. sünnipäev. Varsti hakkab kooli minema – äkki saan mina siis ka targemaks? 😅 Igal juhul palju õnne talle ja mulle ja meile kõigile.

Neljapäev: spontaanne tempojooks. Plaanisin teha tunniajase pikemat sorti jooksu, aga kuidagi kujunes sellest välja spontaanne tempojooks. 🙄 See on see muusikaga jooksmine. Venitasin tükk aega, enne kui end õhtul kell 20.50 vihma kätte välja veetud sain. 10 minutit hiljem paistis päike ja Annelinnas nägin oma elu kõige perfektsemat vikerkaart:

No oli ikka hea jooks küll, emotsiooni poolest vähemalt (5:53 min/km, 160 bpm). Ehk ei juhtunud sellest tempokamast jooksust midagi hullu, kuigi noh, pühapäevast jooksu arvestades ma väga kindel selles ei oleks. Aga samas rajale tagasitulek päris pausi polegi kunagi lihtne. Nagu öeldakse: it gets worse before it gets better. Loodame, et varsti on parem. 🙂

Reede: BodyPump. Sain tööl ühe SUURE asja jälle õigeks tähtajaks valmis, vaatamata vahepealsele haigusele ja punastele pühadele. Oli ikka hea tunne küll. 🙂Reede õhtul käisin Pumpis. See 110. kava on täitsa tore ja päris intensiivne. Minu lemmik on ikka õlalugu, mis seal imestada. Jalad teen kergemalt, sest jooksudest taastumine läheb muidu keeruliseks. Korra nädalas täpselt enne trennivaba päeva saab Pumpida küll. Veel mõned nädalad.

Laupäev: trennivaba.

Pühapäev: pikk jooks. Oi juudas. Paha siga, sada viga? Ilmselt küll. 🙄 Plaan oli 1,5 tundi ära joosta ja sellest plaanist ma ei kavatsenud loobuda, kuigi ega see aeg meeldiv eriti kahjuks ei olnud. Päike säras taevas, korralikult üle 20 kraadi, sain isegi natuke päikeselt põletada. Selle lühikese ajaga suutsin oma sisereied ära hõõruda, “jess”. Ja kõige hullem oli see, et pulss elas mingit täiesti oma elu. Vahet pole, mis tempoga liikusin, ikka oli pulsinäidul 160 ees. VO2max kukkus ilusti 46 peale tagasi. No jumal temaga siis: tegin oma jooksu ära ja loodan, et jään ikka ellu. (6:28 min/km, 158! bpm) Ehk järgmine nädal on juba parem?

Kokkuvõttes:

Juunikuus kogunes jooksukilomeetreid rekordiliselt vähe: 103 km. Selle aasta kõige kehvem tulemus, aga arvestades 10-päevast (haigus)pausi, siis ei ole ilus palju vinguda. 😉 Järgmisel nädalal peaks selle aasta 1000. km täis saama ja juuli-august-september saab veel trenni teha.

Üldiselt ega ma eriti midagi paremat ei lootnudki: esimene korralik tagasituleku nädal on alati raske. Samasugused on ilmselt ka järgmised paar-kolm. Esimene kuu päriselt ainult maratonifookusega treenimist ei ole kunagi olnud meelakkumine, see tuleb üle elada ja loota, et augustis hakkab asi juba libedamalt minema. Õnneks on sel aastal ka natuke rohkem nädalaid maratoniks valmistumiseks.

Berliini maratonini on jäänud 89 päeva.

Advertisements

Treeningpäevik 17.–23.06.2019

Eelmisel nädal treeningpäevikut ei ilmunud, sest ma olin terve nädala haige. Esmaspäeval töö juures tundsin, et kurk on jube imelik ja õudselt paha on olla ning koju saabudes tervitaski kraadiklaasil eriliselt nõme 37,2 palavik. 😕 Võitlesin palaviku ja alapalavikuga, nohu, köha ja kareda kurguga praktiliselt terve nädala. Tegin muudkui kodukontorit, sest töö ei oota, ja üritasin kuidagi ellu jääda. Laupäeval vedasin end Otepääle Ironmani pildistama, kuigi enesetunne veel 100% korras ei olnud. Õnneks oli soe ilm ja haigemaks ei jäänud. 🙂 Sel nädalal suutsin juba natuke trenni ka teha.

Esmaspäev: trennivaba. Õhtul tegin hoopis tibake fototööd.

Teisipäev: BodyPump. Esimene BodyPump praktiliselt üle 3 kuu. 😳 Viimati sai Pumpis käidud 22. märtsil. Ütleme nii, et ikka raske oli, ainus koht, kus jõud natuke säilinud on, on õlad ja selg. Vähemasti midagi remondist kasu ka. 😀 Jalalugudes jalad korralikult värisesin all, kuigi kükid tegin soojendusraskusega ja väljaasted tegin lisaraskuseta. Aga küll see jõud vaikselt tagasi tuleb. Kuni augustini tahaksin ikka korra nädalas Pumpi jõuda, aitab ikka korralikult lihast toonuses hoida.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Sai läbi minu 10-päevane jooksupaus. Osad jooksid Cooperit, osad sörkisid ja rullisid niisama. Õues oli jälle väga lämbe 26-kraadine ilm ja selle kohta oli pulss isegi täitsa kena. 7:07 min/km, 143 bpm. Võib rahule jääda selle esimese jooksutrennikesega üle pika pausi. 🙂 Lihased olid Pumpist muidugi nädala lõpuni valusad.

Neljapäev: trennivaba. Sõitsin töölähetuse Käsmusse.

Reede: jooks. Tahaks kirjutada kerge jooks, aga midagi kerget seal ei olnud. Käisin hommikujooksul mööda Käsmu-Võsu kergliiklusteed. Vaated olid toredad, ilm oli juba vägagi soe ja meeleolu oli hea, aga pulss oli suht-koht laes isegi tagasihoidlikuma tempo juures. Samal ajal ütles kell, et pulsivöö patarei saab kohe tühjaks, seega äkki see mõjutas? Ei tea. Eks aeg annab arutust. Vähemalt sai oma 8 km joostud ja palju ilusaid pilte tehtud. VO2max indeks otsustas 45 peale maanduda. 6:44 min/km, 157 bpm.

Laupäev: trennivaba. Tegime remonti ja õhtul käisime Melliste jaanipeol paariks tunniks.

Pühapäev: kerge jooks. Terve päeva nühkisin remonti teha ja lõpuks õhtul alles jõudsin jooksma – selline normaalne võidupüha, eksole. 😅 Väss oli ikka sees, seega mingit pikka jooksu isegi ei hakanud üritama. Plaan oli maksimaalselt tund välja venitada, kärab küll haigusejärgse nädala lõpuks ju. Täpselt tunnikese tegingi. Jalad isegi liikusid, pulss oli noh, enam-vähem. Igal juhul parem kui reedel. 6:16min/km, 155 bpm. Õhtul vurasime veel ratastega tükk aega ringi.

Kokkuvõttes:

Vaikselt sai rajale tagasi tuldud ja ma loodan, et järgmisel nädalal jõuab esimese 4-nädalase treeningtsükliga algust teha. Üldiselt oleks vaja millalgi kalender ette võtta, võistlused sisse kanda ja pikad jooksud nädalalõppudesse paika panna, ülejäänu tuleb jooksvalt. Berliini maratonini on jäänud vähem kui 100 päeva, minu vorm on viimase mõne nädalaga korralikult auku kukkunud ja kuidagi peab hakkama maratoniks treenimist oma elu ajakavasse mahutama. Läheb huvitavaks, ütleme nii. 🙄