Rubriik: 42 195 meetrit ehk maraton

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Tasapisi hakkame liikuma sügis-talvise ettevalmistuse suunas. Alustuseks 40 minutit kerget jooksu. Jooksin koos Kristina ja Mailiga ja no tõesti: jalad lihtsalt lendasid all. Need kaks jooksuvaba päeva nädalavahetusel pärast reedest pikka jooksu on teinud täielikku imet. Kellad näitasid kõigil erinevat tempot (5:50, 6:25, 6:50), aga pole vigu. Vähemalt tunne oli hea. 5,8 km, 6:55 min/km, 143 l/min

Tunni teises osas tegime ÜKEt kogu kehale. Alustasime kerelihastest ja jõudsime puusade ja alakehani välja. Minu vaesed kõhulihased olid veel pikast jooksust ja Pumpist veidike valusad, aga pole vigu. Need on head ja vajalikud harjutused, mida üksi teha ei viitsi. Kuna mul Pumpi enam enne maratoni kavas pole, võtan vastu iga mõõduka jõutrenni, mis pakutakse. 45 min, 101 l/min

Teisipäev: rahulik jooks | stretching. Lõunal tegin kerge 25-minutilise jooksu (4,25 km, 6:24 min/km, 151 l/min).

Õhtul käisin stretchingu tunnis lihaseid venitamas. Minusuguse paindumatu jaoks olid osad asendid üpris keerukad. 🤷🏻‍♀️ Näiteks sääre venituse tegime sellises asendis, et mul ei õnnestunudki lõpuks säärt venima saada, sest tagareis ja puus venisid samas asendis kaasa, olid rohkem pinges ja hoidsid mind säärt venima saamast. Proovisin asendit sättida üht- ja teistpidi, aga kui ei saa, siis mis teha. Paljudes venitustes on mu puusa ja alaselja venivus-liikuvus piirina ees, seega enamik asendeid venitavad mul puusa ja/või alaselga. See iseenesest ei ole halb, aga kui need venitused peaks jõudma ka teiste lihasteni, on see natuke probleem. Venitasin sääred pärast tundi hallis iseseisvalt järele. 52 min, 75 l/min

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. JJVs oli plaanis mäkkejooksude trenn, aga mul oli vaja pikk jooks kirja saada. Üks ei välista teist. Läksin kohe tööpäeva lõpus jooksma, et enne Lossi mäele jõudmist oma 100 minutit jooksu tehtud saada. Viimane pikk enne maratoni. Käisin Ihastes ringil, kokku olin joonistanud 15 km. Alla 150 pulsiga täpselt selle ringi ettenähtud ajaga ka tehtud sain. Enesetunne polnud enam nii lendav, aga midagi hullu ka otseselt mitte. Ootasin paremat, aga pole vigu. Täitsa mõnus. 15 km, 6:45 min/km, 150 l/min

Kodus panin kuivad riided selga ja Lossi mäel liitusin JJVga. Tegime korralikult jooksuharjutused ja lahtijooksud ning suundusime Lossi tõusu vallutama. Esialgu mõtlesin, et teen kolm tõusu. Kuna iga tõusu aga alustasime veidi kõrgemalt kui eelmist, et hoida teravust, siis lõpuks tegin kokku isegi neli. Ei lähe see tõus kunagi kergemaks, aga jäin oma jooksudega rahule. Lõpetuseks tegime paar treppi ja mõned kükid ühel jalal. Tehtud!

Neljapäev: trennivaba. Kahtlane oli olla, kerge rindkerepinge, panin kraadiklaasi alla ja boom! 37.2. Selge: mingi viirus möllab. No kellel seda nüüd vaja on? Ootasin, et kurk ja/või nina endast märku annaks, aga ei midagi. Lõpuks panin pusletükid kokku: herpesviirus. Eelmine nädal oli mul sarnane peavaluga päev ja pärast seda oli üks suunurk lõhenenud, kuid paranes paari päevaga. Kuna herpes pole ammu välja löönud, ei pannud kohe pilti kokku. Tõin apteegist rohtu ja õnneks hullem sai vist ära hoitud. Kuid märk palavikust oli kehasse templina maha pandud.

Reede: rahulik jooks. Nädala teine (kesk)pikk jooks: 80 minutit. Palavikku mul enam polnud, olemine oli hea, energia oli tagasi. Kaalusin terve päev, kas peaks jooksu järgmisesse päeva edasi lükkama, aga see oleks tähendanud kaks 80-minutilist jooksu järjest päevadel. Pühapäevast võistlust ju kuskile lükata ei saa. Pole ka hea variant. Otsustasin, et kui palavikku terve päev pole olnud, siis lähen ja teen õhtul jooksu ära. Päeva kolmas kraadimine pani asja paika: võib minna.

Olin äärmiselt ettevaatlik. Planeerisin jooksuringi nii, et vajadusel saan ringi oluliselt lühendada kahes punktis. Hakkasin vaikselt minema. Enesetunne oli megahea: jalad värsked ja kerged, olemine kerge ja mõnus. Alguses oli veidike palav, sest panin end teadlikult paksemalt riidesse, et mitte riskida. Pärast loojangut läheb nagunii õhk külmemaks, siis saab kõik lukud kinni tõmmata ja mitte jahedasse jääda. Plaan toimis nagu kulda.

Esialgu jooksin läbi Supilinna ja Tähtvere. Ilm oli täiesti tuulevaikne, kuldne tund oli alanud, puud juba värviliseks muutumas. Oktoober, üks minu lemmikkuudest aastas, on kiirelt lähenemas. Siis kulgesin jõge pidi Puiestee tänavale, päike loojus ja paksud udutekid katsid maa. Sealt pöörasin ERMi juurde ja Roosi tänavalt alla liueldes olingi linnas tagasi. Kui on olemas täiuslikke jookse, siis see oli kindlasti üks nendest. Pidin küll tempo all hoidmisele rohkem energiat panustama, sest palavik oli kehale oma jälje jätnud. 150-löögise pulsiga olin omajagu aeglasem harjumuspärasest, kuid ma ei lasknud sel end üldse häirida. Las see VO2max kukub, minu enesetunne on vaatamata vähem kui ideaalsetele numbritele täiesti ideaalne. 10/10 jooks!

PS. Jooksin NRC rakendusest guided runi Run Long with Joanie. Soovitan väga.

Laupäev: trennivaba.

Pühapäev: Paide-Türi Rahvajooks. Kui reedene jooks oli imeline, siis see oli lihtsalt üks väga raske kannatamine. VO2max kukkus 43 peale ja taastumisajaks ütles Garmin legendaarsed sõnad: 3 days. Pikemalt järgmisel nädalal.

Kokkuvõttes:

See nädal algas nii kenasti, kõik hakkas viimaks paika loksuma, jalad said kergeks ja enesetunne oli sulgkerge. Põetud viirus kahjuks jäljetult ei möödunud ja lõi mu vormile oma punase pitseri peale. Oleks justkui vormi poolest 5–6 nädalat ajas tagasi rännanud. Siit saab edasi minna ainult paremaks või halvemaks, mingit keskmist varianti pole. Kas haigus on möödunud ja nädala jooksul olen ma tagasi või… või realiseerub vastupidine variant. Hoidke mulle pöidlaid!

Järgmisel nädalal läheb maht lõpuks märgatavalt alla. Pikka jooksu enam kavas pole. Paar lühemat sörkimist, võistluseelne soojendus ja Tartu Sügisjooksu 10 km. Ilmselt sekka ÜKEt ja venitamist. Nädalavahetusel saab niigi kiireid liigutusi teha, seega plaanitud NATO testi jätan ilmselt tänasele enesetundele mõeldes vahele. Kui keha ei taha intensiivsust, siis jätaks selle mõneks päevaks vahele. Kulgeme rahulikult ja puhkepäevadega vaheldumisi.

Loodan väga, et selle aasta tippvorm Tallinnas ära ei olnud, kuid hetkel vormikõver selles osas selget vastust ei anna. Ma üritan mitte pessimistlik olla, kuid numbrid ja enesetunne ei valeta. Üks on aga selge: järgmisel nädalal samaks ajaks on see vastus olemas. Vorm on ajutine, klass on igavene?

Chicago maratonini jääb kaks lühikest nädalat.

Esmaspäev: rahulik jooks. Nädal nägi ette päris palju mahtu ja et puhkepäevad kuidagi klappima saada, tundus esmaspäevane lühike rahulik jooks mõistlik tegevus. Vähemalt paberil. 🙄 Pühapäeval olid jalad päris head, vaatamata joostud poolmaratonile, ja esmaspäeva hommikul oli mul ainus võimalus päeva jooksul trenn kirja saada.

Joonistasin endale 6-kilomeetrise ringi valmis ja hakkasin hommikul vara liikuma. Ilm megailus ja tuulevaikne. Lembitu hotellist Reidi teele saamiseks tuli seista umbes miljoni valgusfoori taga, aga pole hullu. Võtsin rahulikult, pulss oli kohe päris madal. Sain 2 km joostud ja siis läksid jalad põhimõtteliselt sammu pealt totaalselt errorisse. Sääred tõmbasid pingesse (what else is new?) ja kirusin end mõttes, et veel üht trennivaba päeva ei võtnud. Poolel maal tegin pausi, võimlesin ja proovisin jalgu venitada. Tagasitee oli kergem, aga kokkuvõttes: ei olnud lihtne. Võtsin vea omaks ja hakkasin hoolega oma eesootava nädala trenne uuesti üle mõtlema. 6 km, 7:45 min/km, 132 l/min

Teisipäev: stretching. Plaanisin esialgse kava järgi lõuna ajal jooksma minna. 8 km. See tundus lõ-pu-tu maa. Pärast poolmaratoni eduelamust oli järsku motivatsioon kuskile kadunud. Midagi suurt oli ju tehtud, keha ja mõistus tõrkusid uskumast, et nüüd tuleb kaks hullu mahunädalat veel peale. Kus puhkus on?

Eelmise päeva valusad jalad kummitasid ja kaalusin, mida teha. Jooks lühemaks? Õhtul? Siis tegi keha ise otsuse minu eest. Päeva esimeses pooles tundsin, et pea kumiseb ja aevastasin umbes viis korda. Otsus jooksmisest loobuda tuli kiirelt. Võtame asja mõistusega, vähemalt nii ma endale üritasin asja selgeks teha. Haigeks jäämine on viimane asi, mida mul vaja on. Et ka jalad olid esmaspäeval joostes valusad, tuli see otsus sedavõrd kergemalt. Võtsin topeltkoguse C-vitamiini ja proovisin end soojas hoida. Terve päev uni lihtsalt murdis, etteruttavalt võib öelda, et õhtul jäin diivanile magama juba kella 21 paiku. Minuga seda tavaliselt ei juhtu.

Õhtul seadsin sammud uude trenni: stretchingusse. Tegu on venitamise tunniga, kus hoitakse pikalt staatilisi venitusi. Kõlab nagu miski, mis võiks minu ära joostud kehale sobida. Pigem keskendusime rohkem ülakehale ja seljale, jalgu oleks tahtnud rohkem teha. Kui sääre venima panime, oli väga imelik tunne. Vasak oleks peaaegu krampi tõmmanud. Üldiselt: ilmselt lähen kunagi veel. Saun venitusele otsa oli nagu rusikas silmaauku.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Läksin trenni ilma igasuguse plaanita. Treener pakkus välja, et võin ka pikemalt joosta, aga oma väsimuse ja motivatsioonitusega otsustasin lihtsalt koos teistega trenni kaasa teha. Panustasin sellele, et kui miski muu enam ei aita, siis ühistrenn ikka aitab uuesti fookuse leidmisel.

Alustuseks jooksime kergelt pool tundi (4,55 km, 6:36 min/km, 144 l/min), seejärel läksime Lubja tn treppidele. Võimlesime ja tegime ploki hüppeid ja jookse trepil. Päris kõike ma siiski kaasa ei teinud, sest keha, st lihased tegid kiirelt selgeks, kus piir ees on. Võistlus oli veel kehas. Sellegipoolest sai vere ilusti liikuma ja mõtte natuke selgemaks. Kõige lõpuks läksime halli ja soovijad said teha ÜKEt alakehale, mina valisin rullimise ja venitamise.

See poolteist tundi teistega koos treenimist tõepoolest aitas mul sellest mentaalsest august vaikselt välja ronima hakata. Teadmine, kui pikk jooks mind nädala lõpus ootab, rippus ikka nagu kirves pea kohal. Millegipärast oli tunne, nagu oleks kogu treenitus selle poolmaratoniga kaduma läinud… 🤷🏻‍♀️ Mälestustes sorides leidsin, et olen ka varem midagi sarnast tundnud: tavaliselt juhtus see pärast 30-kilomeetrist jooksu 2-3 nädalat enne Tallinna maratoni ja möödus umbes nädalaga. Ajastus klappis. Proovisin rohkem keskenduda sellele, et kui see viimane pikk tehtud saab, ei oota mind enne maratoni enam mitte üks üle tund 40 minutilise jooksu. Teeb ära, on tehtud.

Neljapäev: rahulik jooks. Et teisipäev oli puhkepäev, sai neljapäevast trennipäev. Mida suurt tegema ei hakanud, et reedeõhtuseks pikaks jooksuks võimalikult värske olla. Lihtsalt üks 8-kilomeetrine jooks NRC rakendusest (Grateful 8K). Jalgade poolest oli parem, kui ootasin, pulss ja tempo aga tavapärasest natuke kehvema suhtega. Ei midagi väga hullu samas, isegi VO2max indeks ei kukkunud ära, kuigi eeldasin, et selle jooksu järel ta küll enam 45 peale ei jää.

Kõige suurem mure oli… riietus. 🤯 Pikad retuusid, mis kunagi pole olnud ebamugavad ja millega eelmisel aastal maratoni jooksin, hõõrusid juba nelja kilomeetriga ära minu istmiku. Jep, istmiku. Need kohad, mis tavaliselt pikalt rattasadulas istudes valusaks jäävad, olid nüüd mõne kilomeetri jooksuga õiges riietuses ära hõõrutud. Müstika. Koju jõudmise ajaks oli nahk korralikult “toores”. Autš. Reedese pika jooksu ajaks ennustas lakkamatut vihmasadu – mis seal siis veel neist hõõrutud kohtadest saab? 8,44 km, 6:47 min/km, 148 l/min

Reede: pikk jooks. Lõpuks oli see päev käes: mind ootas ees 30-kilomeetrine pikk jooks Tartust Lähtele ja tagasi. Kõige olulisem pikk jooks kogu maratonitreeningute tsüklis. Traditsioonilisel rajal. See jooks on kuningate kuningas. Kui see õnnestub hästi, võib enesekindlalt maratonile minna. Ime pole, et ma olin ärev ja aukartust täis. If your dreams don’t scare you, they aren’t big enough.

Selles nädalas sobis ta kõige paremini reede õhtusse. Palju kilomeetreid käesoleval nädalal veel all ei olnud ja nii jäi mulle nädala lõppu veel kaks jooksuvaba päeva, et järgmiseks nädalaks valmis saada. Tööpäeva lõpus ajasin jooksuriided selga – igaks juhuks panin jalga lühikesed retuusid, mis siiani pole kuskilt hõõrunud, ja vaseliinitasin end korralikult sisse – ja asusin Lähte poole teele. Härra Jooksja viis lõuna ajal autoga mulle veepudeli poolele maale ühe liiklusmärgi juurde valmis.

Olin valmis pannud riided vihmaks, aga viimasel hetkel vahetasin ülaosas vihmakindla vesti maika vastu välja. Vihmasadu oli lõppenud, ilmaradar oli pilvedest tühi ja ma olin kindel, et vestiga hakkab mul palav. Isegi õhuke pikk särk pluss maika selle peal oli alguses päris soe kombo. Proovisin jooksu enda jaoks neljaks osaks jagada: kodust 8 km veepudelini, sealt 7 km Lähtele ja samamoodi tagasi. Esialgu oli olemine närviline ja ma ei suutnud ära oodata, et oleksin juba Lähtel. Kui ma sinna välja jõuan, siis kuidagi tagasi tuleb ju ikka jõuda.

Jalad ei olnud ei head ega halvad. Sellised keskmised. See oli minu jaoks juba rõõmustav uudis, arvestades esmaspäevaseid krampe. Säärised olid peale tõmmatud ja aitasid kindlasti, eriti mäest alla jooksmisel. Rada Lähtele pole lihtsaim rada, kus pikka jooksu joosta. Seal on ikka omajagu tõusukesi ja kolm suuremat-pikemat tõusu ja laskumist vahetult enne Lähtet. Tagasiteel sama palju veel otsa. Sellest lähtuvalt olin arvestanud, et tempo võiks 150 pulsi juures 6:45 kanti jääda, kui kõik läheb hästi. Vähemalt esimeses pooles umbes-täpselt nii ka oli. Ostsin Lähte poest ühe spordijoogi ja hakkasin kodu poole tagasi rühkima.

Olin kaks kilomeetrit tagasiteed ära jooksnud, uue podcasti osa mängima pannud ja jõudnud ühele suuremale laskumisele, kui järsku olid pilved kohal ja hakkas padukat sadama. Ladistas ikka korralikult ja paari minutiga olin läbimärg. Lisaks puhus kõle tuul ja mul hakkas päris jahe. Ei olnud varianti kuskil bussipeatuses vihma möödumist oodata, sest mul oleks lihtsalt liialt külm hakanud. Rühkisin aina edasi ja tõusudel hakkas õnneks soojem. Peagi tuli päike välja ning samal ajal sadas edasi. Nägin täiuslikku topelt-vikerkaart. Kuskil 20. km kandis sai vihm õnneks otsa ja vaatamata ümbritsevatele tumedatele pilvedele ma õnneks rohkem külma vihma ei saanud.

24. km kandis jooksis mulle vastu tuttav kuju. Härra Jooksja. Sain oma põõsast üles korjatud joogipudeli talle ära anda ja jooksin aga edasi. Mul oli ka üks geel kaasas, kuid hiline lõuna ja joodud spordijook andsid mulle piisavalt energiat. Geeli ma ära võtma ei pidanudki. Iga kilomeetriga purjetasin muudkui Tartule lähemale ja rada läks lihtsamaks. Salvesti juurest jäi minna veel 4 km. TYSKi juurest juba kaks. Podcast lõppes, panin lemmikmuusika klappides mängima ja jooksin viimase kilomeetri võimsalt, st kiireima kilomeetriaja ja kõrgeima emotsiooniga lõpuni. 30,1 km, 6:52 min/km, 149 l/min

Milline kergendus, kui see jooks ilma valude ja hädadeta viimaks tehtud sai. Oli see vast hea tunne! See kõige tähtsam trenn enne maratoni: tehtud. See trenn ei olnud pidu ja pillerkaar, vaid peegeldas hästi kogu selleaastast maratoni teekonda. Läbi raskuste järjekindlalt tähtede poole.

Laupäev: BodyPump. Kuna väsimusest tuleb peatselt jagu saada, peab kuskilt trenniaega lühendama hakkama. Otsustasin, et sellel nädalal saab olema minu viimane Pump enne maratoni. Kahju on küll, ikka päris kahju kohe, aga järgmisel nädalal jätan Pumpi ära, et saada üks lisapuhkepäev ja venituse tund nädalasse juurde. Ehk jõuab JJVs veidi ÜKEt teha?

Igal juhul tõmbasin selle nädala otsad kokku Pumpiga ja tundsin end seal lausa ootamatult hästi. Muidugi olid jalad 30 km jooksust natuke kanged, aga ootasin tunduvalt hullemat. Kõige valusamaks jäi pikast jooksust… kõhulihas ja puusapainutajad. Need on need Lähte tee tõusud. Jalalood võtsin rahulikumalt ja nautisin kõike, teades, et vähemalt kuuks ajaks on Pumpiga kõik. 57 min, 118 l/min

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Ma alustasin seda nädalat mingis täielikus augus, nii füüsiliselt kui ka vaimselt, kuid täna tunnen end järgmise nädala osas palju optimistlikumalt. Selle üle on mul ainult hea meel. 🙂 VO2max indeks kukkus pika jooksuga lõpuks tagasi 44 peale, aga ma ei lase sel end üleliia häirida. Veel on aega enesetunne, vorm ja indeksid veel tippu ajada. Veel on aega.

Circa 50 km on küll järgmisel nädalal plaanis, kuid see on jagatud normaalseteks juppideks. Kaks puhkepäeva, üks stretching, üks pikk, ca 13,5 km tempojooks Paide-Türi Rahvajooksul, kaks keskpikka jooksu (80 ja 100 minutit) ja kaks lühemat jooksu (ca 45 ja 25 minutit). Ehk saab JJVs veidi ÜKEt teha ja tõenäoliselt jõuame ka Lossi tõusule. Chicago rada on küll enamasti lame nagu pannkook, kuid ka seal on viimasel miilil üks sild, kust üles tuleb saada, seega ei jookse üks tõusutrenn ka mul mööda külge maha.

Viimane mahunädal, siis tuleb kilometraaž alla ja saab jalad jälle teravaks timmida. Let’s do this! 😍 Chicago maratonini jääb kolm nädalat.