Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Kevadhooaja viimane JJV. Kuna aimata oli, et tuleb ainult väga kerge seltskondlik liigutamine, julgesin ka ennast trenni kohale vinnata. Sörkisime Toomemäele, tegime natuke fotoshuuti, sörkisime TYSKi tagasi. Minu alles uuesti jooksma hakkavale puusale väga sobilik plaan. Hiljem tegin hallis kenasti oma puusaharjutusi ja ajasin tipu-topilistega juttu ning kuulasin muljeid. Pean ka ikka kunagi Tipust Topini jooksma saada: olgu see märk siin enda jaoks maas. On alles äge üritus.
Teisipäev: BodyPump. Nädala ainus BodyPump. Nautisin täiega ja ei hoidnud end raskustega tagasi. Väga mõnus! 59 min, 37 l/min
Kolmapäev: ratas. Kolmapäeva pärastlõunal toimus Võidupüha maraton, kus härra Jooksja maratoni jooksis. Minu ülesanne oli olla rajal support teami rollis. Sõitsime Pärnusse, tema suundus bussile, mis viis jooksjad Torile, mina asusin rattaga sinnapoole teele. Suhteliselt võõras linnas oli päris põnev Garmini kella kaardi abil mööda kergliiklustee juppe ja äärekive maanteerattaga ukerdada, aga sain sealt lõpuks siiski edukalt Tori poole minema ja jõudsin kena ajavaruga starti kohale. 27,22 km, 24 km/h, 138 l/min
Juba Torile sõites sain aru, kui palav ja tuulevaikne on ilm. Tõeline jooksja põrgu. Ikka tõsiselt kuum. Kõik geelipunktid olid meil omavahel ilusti kokku lepitud, minu rattasärgi taskus vajalikust kraamist punnis ja saime kell 15 teele asuda. Esialgu sõitsin pikemalt eest ära, kohtusime ainult geelipunktides ning rattaga ma metsa ei roninud, kuid linna jõudes jäin Jooksjat pikemalt saatma. Õnneks oli raja ääres piisavalt joogipunkte ja jagati isegi jääd. Hea korraldusega võistlus. Härra Jooksja oli väga tubli ja lõpetas täpselt oma plaanidele vastava ajaga, vaatamata sellele ilmale. Super! 36 km, 12,3 km/h, 112 l/min
Pärnust sõitsime öösel läbi Eesti Ida-Virumaale, et veeta mõned päevad puhkust minu kodukohas Ida-Virumaal.
Neljapäev: jooks. Algas puhkus minu vanemate juures Ida-Virumaal. Lõpuks sai kaua magada, aias tšillida ja grillida. Jaanilaupäeva mahutasin ühe jooksu. Olin natuke ebakindel, mida mu puus teeb, aga otsustasin, et on aeg vaikselt proovima asuda. 7 nädalat olen selle vigastusega maadelnud ja teda ravinud, ehk oleks aeg ka terveks saada… Läksin rahulikus tempos ja plaanisin joosta 5 km. Kalkuleerisin oma ringi veidike valesti ja lõpuks tuli kokku 6 km, kuid õnneks puus sai sellega edukalt hakkama. Juba oli kuumalaine kohale jõudmas, kuid võrreldes nädalalõpuga oli vist isegi jahe. 😂 6 km, 6:59 min/km, 151 l/min Õhtul koeraga jalutades viskas jälle tuhara natukeseks pingesse, kuid õnneks see leevenes juba kõndimise ajal paari minutiga. Ehk siis ei saanud siiski liiga tehtud.
Reede: ratas. Härra Jooksja laenas minu isalt ratta ja tegime päris ägeda pika ringi pankranniku radadel. Kruiisisime läbi Valaste Toilasse, sõime spaahotelli terrassil väike Pavlova ja jõime koolat-mahla-kohvi ning sõitsime veel Vokka ning läbi Jõhvi koju tagasi. Päris kuum ja väsitav, aga ikka imeliste vaadetega ring. 56,66 km, 24,4 km/h, 136 l/min Õhtul käisime Valastel meres ujumas ja end kuuma käest päästmas. Imekombel oli põhjaranniku merevesi juba isegi minusugusele külmavaresele täiesti ujutav.
Laupäev: trennivaba. Kutsaga tegin ikka ühe ringikese, aga isegi tema ei tahtnud selles kuumuses palju end liigutada. Isegi vanas mõisapargis suurte puude varjus oli kuum. Käisime kahes eri rannas meres ujumas ja nautisime imelist loodust. Mõnus!
Pühapäev: jooks-kõnd (7+3). Ärkasin oma puhkuse viimase päeval kell 6.45, mis minu kohta on päris vara. Õues oli juba ärkamise hetkel 20 kraadi sooja ja 85% õhuniiskus. “Mõnus”. Mõtlesin hoolega, kuhu oma rajaga minna, et võimalikult palju oleks puude varju ja päike ei praeks mind asfaldil ära. Selliseid radu on mul idas olles veidike keeruline leida, kuid hommikul oli ühel kergliiklusteel veel mingi vari olemas. Jooksma asudes sain kiirelt aru, et ilm on ikka päris lämmatav. Samuti viskas mu puusa kohe pingesse. Selge: mõistlik on teha jooksu ja kõndi vaheldumisi. Mõjus hästi nii pulsile kui ka puusale, sest pulss oli pidevalt kena ja puusast kadus pinge 10 minuti jooksu-kõnni järel ära. Sain oma trenni ilusti tehtud ja ka hiljem oli puus valuvaba. Hiljem maitses ema tehtud kodune külm rabarberijook eriti hea. 7,4 km, 8:05 min/km, 139 l/min
Pärastlõunal asusime koduteele, käisime veel korra Peipsis ujumas ja tulime koju ära, et kott korraks lahti pakkida, pesu ära pesta ja kott uuesti kokku pakkida, et homme jälle Eesti teistpidi risti läbi sõita ja töölähetusse asuda.
Kokkuvõttes:
PuusaÜKEt ei mahtunud nädalasse kuidagi üldse nii palju, kui vaja oleks. Puhkuse ajal ei olnud esiti kuidagi mahti selleni jõuda, pärast oli aga juba toas selline palavus, mis kuidagi ei kutsu end matile vinnama ja higi sees supeldes harjutusi tegema. Õues on aga parmud ja sääsed, kes rahu ei anna. Loll on see, kes vabandust ei leia? Halb, halb, halb. Püüan edaspidi veidigi eeskujulikum olla.
Ees ootab kolm nädalat ja kolm töölähetust. Graafik läheb väga tihedaks ja trennides tuleb lihtsalt midagi sisukat tehtud saada, sealjuures end puru lõhkumata. Ratast ma töölähetustesse kaasa võtta ei saa, seega on mu ainus võimalus end liigutada: muidugi jooksmine. Alles paraneva puusaga pean olema aga ettevaatlik.
Lisaks ei anna kuumalaine just erilisi järelenadmise märke, seega veel üks raskendav lisafaktor juures. Sarkastiliselt sai muidugi juba nalja visatud, et ju siis on Margiti puus terveks saanud ning ta saab hakata maratonitrenni tegema, sest ilm on täpselt minu maratonisuvedele tavapärane ja “sobilik”. 😅 Ma võtaks heaga 10 kraadi jahedama ilma, et end õues liigutada ja toas hingata jaksaks. Igal juhul on minu ainus eesmärk lähinädalatel end vaatamata kõigele liikumises hoida ja katki minemata jooksudega uuesti algust teha.
Nourish, Train & Flourish 