Nädala kokkuvõte 20.–26.06.2022

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Kevadhooaja viimane JJV. Kuna aimata oli, et tuleb ainult väga kerge seltskondlik liigutamine, julgesin ka ennast trenni kohale vinnata. Sörkisime Toomemäele, tegime natuke fotoshuuti, sörkisime TYSKi tagasi. Minu alles uuesti jooksma hakkavale puusale väga sobilik plaan. Hiljem tegin hallis kenasti oma puusaharjutusi ja ajasin tipu-topilistega juttu ning kuulasin muljeid. Pean ka ikka kunagi Tipust Topini jooksma saada: olgu see märk siin enda jaoks maas. On alles äge üritus.

Teisipäev: BodyPump. Nädala ainus BodyPump. Nautisin täiega ja ei hoidnud end raskustega tagasi. Väga mõnus! 59 min, 37 l/min

Kolmapäev: ratas. Kolmapäeva pärastlõunal toimus Võidupüha maraton, kus härra Jooksja maratoni jooksis. Minu ülesanne oli olla rajal support teami rollis. Sõitsime Pärnusse, tema suundus bussile, mis viis jooksjad Torile, mina asusin rattaga sinnapoole teele. Suhteliselt võõras linnas oli päris põnev Garmini kella kaardi abil mööda kergliiklustee juppe ja äärekive maanteerattaga ukerdada, aga sain sealt lõpuks siiski edukalt Tori poole minema ja jõudsin kena ajavaruga starti kohale. 27,22 km, 24 km/h, 138 l/min

Juba Torile sõites sain aru, kui palav ja tuulevaikne on ilm. Tõeline jooksja põrgu. Ikka tõsiselt kuum. Kõik geelipunktid olid meil omavahel ilusti kokku lepitud, minu rattasärgi taskus vajalikust kraamist punnis ja saime kell 15 teele asuda. Esialgu sõitsin pikemalt eest ära, kohtusime ainult geelipunktides ning rattaga ma metsa ei roninud, kuid linna jõudes jäin Jooksjat pikemalt saatma. Õnneks oli raja ääres piisavalt joogipunkte ja jagati isegi jääd. Hea korraldusega võistlus. Härra Jooksja oli väga tubli ja lõpetas täpselt oma plaanidele vastava ajaga, vaatamata sellele ilmale. Super! 36 km, 12,3 km/h, 112 l/min

Pärnust sõitsime öösel läbi Eesti Ida-Virumaale, et veeta mõned päevad puhkust minu kodukohas Ida-Virumaal.

Neljapäev: jooks. Algas puhkus minu vanemate juures Ida-Virumaal. Lõpuks sai kaua magada, aias tšillida ja grillida. Jaanilaupäeva mahutasin ühe jooksu. Olin natuke ebakindel, mida mu puus teeb, aga otsustasin, et on aeg vaikselt proovima asuda. 7 nädalat olen selle vigastusega maadelnud ja teda ravinud, ehk oleks aeg ka terveks saada… Läksin rahulikus tempos ja plaanisin joosta 5 km. Kalkuleerisin oma ringi veidike valesti ja lõpuks tuli kokku 6 km, kuid õnneks puus sai sellega edukalt hakkama. Juba oli kuumalaine kohale jõudmas, kuid võrreldes nädalalõpuga oli vist isegi jahe. 😂 6 km, 6:59 min/km, 151 l/min Õhtul koeraga jalutades viskas jälle tuhara natukeseks pingesse, kuid õnneks see leevenes juba kõndimise ajal paari minutiga. Ehk siis ei saanud siiski liiga tehtud.

Reede: ratas. Härra Jooksja laenas minu isalt ratta ja tegime päris ägeda pika ringi pankranniku radadel. Kruiisisime läbi Valaste Toilasse, sõime spaahotelli terrassil väike Pavlova ja jõime koolat-mahla-kohvi ning sõitsime veel Vokka ning läbi Jõhvi koju tagasi. Päris kuum ja väsitav, aga ikka imeliste vaadetega ring. 56,66 km, 24,4 km/h, 136 l/min Õhtul käisime Valastel meres ujumas ja end kuuma käest päästmas. Imekombel oli põhjaranniku merevesi juba isegi minusugusele külmavaresele täiesti ujutav.

Laupäev: trennivaba. Kutsaga tegin ikka ühe ringikese, aga isegi tema ei tahtnud selles kuumuses palju end liigutada. Isegi vanas mõisapargis suurte puude varjus oli kuum. Käisime kahes eri rannas meres ujumas ja nautisime imelist loodust. Mõnus!

Liimala rand
Toila rand

Pühapäev: jooks-kõnd (7+3). Ärkasin oma puhkuse viimase päeval kell 6.45, mis minu kohta on päris vara. Õues oli juba ärkamise hetkel 20 kraadi sooja ja 85% õhuniiskus. “Mõnus”. Mõtlesin hoolega, kuhu oma rajaga minna, et võimalikult palju oleks puude varju ja päike ei praeks mind asfaldil ära. Selliseid radu on mul idas olles veidike keeruline leida, kuid hommikul oli ühel kergliiklusteel veel mingi vari olemas. Jooksma asudes sain kiirelt aru, et ilm on ikka päris lämmatav. Samuti viskas mu puusa kohe pingesse. Selge: mõistlik on teha jooksu ja kõndi vaheldumisi. Mõjus hästi nii pulsile kui ka puusale, sest pulss oli pidevalt kena ja puusast kadus pinge 10 minuti jooksu-kõnni järel ära. Sain oma trenni ilusti tehtud ja ka hiljem oli puus valuvaba. Hiljem maitses ema tehtud kodune külm rabarberijook eriti hea. 7,4 km, 8:05 min/km, 139 l/min

Kauksi rand

Pärastlõunal asusime koduteele, käisime veel korra Peipsis ujumas ja tulime koju ära, et kott korraks lahti pakkida, pesu ära pesta ja kott uuesti kokku pakkida, et homme jälle Eesti teistpidi risti läbi sõita ja töölähetusse asuda.

Kokkuvõttes:

PuusaÜKEt ei mahtunud nädalasse kuidagi üldse nii palju, kui vaja oleks. Puhkuse ajal ei olnud esiti kuidagi mahti selleni jõuda, pärast oli aga juba toas selline palavus, mis kuidagi ei kutsu end matile vinnama ja higi sees supeldes harjutusi tegema. Õues on aga parmud ja sääsed, kes rahu ei anna. Loll on see, kes vabandust ei leia? Halb, halb, halb. Püüan edaspidi veidigi eeskujulikum olla.

Ees ootab kolm nädalat ja kolm töölähetust. Graafik läheb väga tihedaks ja trennides tuleb lihtsalt midagi sisukat tehtud saada, sealjuures end puru lõhkumata. Ratast ma töölähetustesse kaasa võtta ei saa, seega on mu ainus võimalus end liigutada: muidugi jooksmine. Alles paraneva puusaga pean olema aga ettevaatlik.

Lisaks ei anna kuumalaine just erilisi järelenadmise märke, seega veel üks raskendav lisafaktor juures. Sarkastiliselt sai muidugi juba nalja visatud, et ju siis on Margiti puus terveks saanud ning ta saab hakata maratonitrenni tegema, sest ilm on täpselt minu maratonisuvedele tavapärane ja “sobilik”. 😅 Ma võtaks heaga 10 kraadi jahedama ilma, et end õues liigutada ja toas hingata jaksaks. Igal juhul on minu ainus eesmärk lähinädalatel end vaatamata kõigele liikumises hoida ja katki minemata jooksudega uuesti algust teha.

Kui loosiõnn naeratab

… saab Margit Chicagos maratoni joosta! 😍

Kui 19. oktoobril Chicago maratoni loos avati, olin mina kohe ankeeti täitmas. Kes on siin pikalt lugenud, see teab, et juba mitu aastat tagasi tekkis mul eesmärk/mõte/unistus elu jooksul läbida World Marathon Majors sari. Sinna kuulub praeguse seisuga kuus väga suurt maailma maratoni: Berliin, London, Tokyo, Chicago, Boston, New York. Suursugune nimekiri, suursugused maratonid.

Alustasime kodule kõige lähemalt ehk Berliinist. Berliini loos ei naeratanud mulle kaks aastat järjest, kuid teisel korral ei jätnud ma pärast loosi tulemust jonni, sest härra Jooksja sai tol aastal Berliini maratonile loosiga peale, ja kiired näpud tõid mulle tol korral heategevuspileti. Pidin natuke rohkem maksma, aga ei midagi katastroofilist kui võrrelda kogu ülejäänud sarjaga. Loomulikult oleks võinud osta krõbeda hinnaga pääsme koos reisipaketiga ka mõne reisikorraldaja kaudu, kuid see oleks maratoni kogumaksumuse väga suureks paisutanud.

2019. aasta Berliini maratonile eelnenud ja järgnenud tervisemuresid pole tahtmist pikemalt meenutada, kuid vaatamata kõigele jooksin ma Berliinis endale sellised soojad mälestused, mida ei saa minult keegi ära võtta. Minu esimene välismaraton. Negative split. Imeline maratonikogemus.

Kunagi oli mul unistus, et vähemalt osadele nendele võistlustele peaks olema võimalik ajaga peale saada. Praegu on reeglid sellised, et time qualifier registreerimine välismaalastele on olemas USA võistlustel ehk Chicagos, Bostonis ja New Yorkis. Minu vanuses (järgmisest aastast 30) naiste vanusegrupis on kvalifikatsiooniajad 3:40, 3:30, 3:13, kuid reaalsuses tuleb joosta veel mõned minutid kiiremini, sest normitäitjaid on iga aasta rohkem kui saadaval olevaid kohti. Samuti muudetakse norme iga paari aasta tagant karmimaks, sest kvalifitseerujaid on liiga palju. Nagu aru on saada, siis minul ajaga kvalifitseerumine reaalne ei ole.

Chicagos oli olemas ka loos (koha saamise võimalus ca 50% – läks õnneks!), kuid Bostonis ja New Yorkis seda võimalust pole. Seal peab olema rahakott puuga seljas, et osta pilet reisikorraldajate (hotell + maratoni osalustasu) kaudu: tuleb arvestada vähemalt paari tuhandega pluss lennupiletid ja kohapealsed kulud või osaleda teatud USA organisatsioonide heategevuspääsmetega: miinimum summa heategevusse annetamiseks NYCs on hetkel $3000 ja Bostonis $5000, et pääse lunastada, pluss maratoni osalustasu $360/$240. Kui USAs on reaalne heategevussummadest vähemalt osa koguda koos teiste annetajatega, kes sinu missiooni panustada tahavad, siis minusuguse Eesti jooksja jaoks ei ole teistel eestlastel mingit soovi kuskile USAsse annetada. Nende võimaluste maksumused koos reisikuludega ulatuvad mitmetesse tuhandetesse. Kõige kulukam ja keerulisem saab minu jaoks ilmselt olema Boston. Härra Jooksja kvalifitseerub igale USA maratonile varem joostud ajaga, seega tema jaoks saavad need reisid olema palju odavamad.

Londonis ja Tokyos on välismaalasele võimalused osalemiseks reisikorraldajad, heategevus (Londoni miinimumannetus ca £2000, Tokyos $1000) või loos, kust pääsme saamise tõenäosus on tugevalt alla 10%. On olnud aastaid, kus tõenäosus pääse loosist saada on 2 või 4 protsenti. London on Tokyoga võrreldes siiski soodne reis, kuid kindlasti palju kallim Berliinist. Ajaga Londonisse kvalifitseeruda ei saa, kui oled välismaalane; Tokyos on selleks 300 (!) kohta, mille naiste norm on 2:52–3:30 ja meeste norm 2:21–2:45, seega praktiliselt võimatu koht saada tuhandete tahtjate seas. Tokyos on erinevaid heategevuskohti 5000 – arvestades tahtjate hulka on seda väga vähe. Londonis ja Tokyos oleme härra Jooksjaga võrdses positsioonis ja maksame ilmselt ennast ribadeks.

Seniks tuleb aga Chicago maratoni jaoks raha koguma asuda, sest sügisel on esimene USA maraton ees ootamas. Londoni loosis on samuti nimed sees ja tulemus selgub veebruaris, kuid tõenäosus peale saada on minimaalne. Kui peaks saama, siis London toimub 2. oktoobril ja Chicago 9. oktoobril. Oleks see vast saatuse keerdkäik. 😅