Esmaspäev: taastav ratas. Pärast Pärnu pingutust oli vaja jalad kergelt lahti liigutada. Selleks sobis hästi ratas, millest ma juba puudust tundma hakkasin. Tegin ühe tunniajase ringi Kabina suunas. Ilm oli vihmane ja jahe, aga rattajakk hoidis keha kuiva ja soojana. Väärt ost. Mõnus rattaring. 25,29 km, 25,3 km/h, 145 l/min
Teisipäev: rahulik jooks | BodyPump. Lõuna ajal tegin kiire 25-minutilise jooksutiiru. Suurt midagi sellest ei mäleta, treeningpäevikusse midagi olulist lisamärkusena üles täheldanud pole, seega ei saanud olla midagi hullu ega erilist. Business as usual. 4,23 km, 6:28 min/km, 147 l/min
Õhtul käisin BodyPumpis. Sama lugu nagu eelmisel nädalal: ülakeha ilusti raskustega, jalad ilma lisaraskuseta kaasa teha. Hoiab kerelihased ilusti toonuses (jooksuks ülivajalik), seljavalud eemal, aga ei pane jalgade taastumisprotsessidele üleliigset põntsu. Uus kava on päris intensiivne ja kiire. Isegi ilma kangita olid need kiired kükid väljakutsuvad. Biitsepsi lugu toimis erakordselt hästi. Esimese korraga päris lõpuni veel kavale pihta ei saanud, seega jään ootama, mis on uue nädala emotsioon. 60 min, 120 l/min
Pumpi lõpus küsis Treener, mitmes trennipäev mul on. Mnjaa, saan aru küll, üle panna ei tohi. Esmaspäeva ma justkui trenniks lugeda ei tahtnud, taastav liigutamine ju, kuid tegelikkuses südamele – loomulikult treening. Kahtluseta. Hakkasin siis lugema: kui ratas sisse arvestada – viies trennipäev. Üks oli ju veel tulemas enne puhkepäeva. Tunne aga oli kuidagi nii võimas, et raske oli pidurit tõmmata. Viimased korralikud nädalad enne Chicagot. Treeningperioodi lõpus on nagunii sama tunne nagu alati: üks nädal jääb puudu.
Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Maratoni lähenedes on treeningplaanis tavalised lihtsad rahulikud recovery jooksud aina pikemaks veninud. Selle nädala kolmas oli ette nähtud pikkusega koguni 75 minutit. Treeningplaani alguses polnud isegi nädala pikim trenn nii pikk. Läksin ikka JJVsse kohale, sest üheskoos ikka lõbusam ja toredam, eriti enne võistlusi.
Olin sama päeva hommikul käinud Herje juures massaažis ja jalad tundusid joostes paremad küll. Massaažis nagu polnudki miski eriti valus, aga kohe, kui saab jooksma: sääred pinges. Imelik lugu. Pool tunnikest sellest jooksust tegin enne trenni iseseisvalt ära, teise osa jooksime üheskoos Mariaga. Esimene pool olid jalad okeid, veidike ikka kahtlased. Teine pool jutustasime koos Mariaga, mul ei olnud varianti oma jalgadele mõelda ja keskenduda ning tulemus: null pinget, null valu. Super! Aitäh, Maria! 10,78 km, 6:54 min/km, 144 l/min
Trenni teises pooles jõudsime ilusti üheskoos pikemalt venitada, rullida ja jutustada. Öelge, mis te tahate, aga need on samuti trennis väga olulised osad. Palju head ja olulist saab alati läbi mõeldud ja arutatud. Doing nothing does not serve for nothing. 37 min, 87 l/min
Neljapäev: trennivaba.
Reede: võistluseelne soojendus. Olin väga ootusärev, kas jalad on lõpuks head ja kerged pärast massaaži ja teist nädalat kergemat koormust. Ilm oli ilus, tossud jalga ja minek. Esimene kilomeeter saab joostud ja holy heavens – need jalad ongi lõpuks kerged ja lendavad all! 😍 See tunne oli lihtsalt võimas. Tõeline runner’s high. Tegin oma 3 km soojendusjooksu ära ja ei suutnud numbreid uskuda: 6:16 min/km, 150 l/min. Ma olen selliseid numbreid varem näinud, kuid see oli neli aastat ja palju elu tagasi. Hingasin kergendatult, tegin ilusti võimlemised-jooksuharjutused ära ning jooksin koju tagasi. Enesekindlus poolmaratoniks oli kinnistatud.
Laupäev: Tallinna Maraton. Tänavuse jooksuhooaja tõeline tipphetk. Poolik alla kahe. 💙 Juba kirjutasin pikemalt.
Pühapäev: trennivaba. Elasin terve päeva maratoniraja ääres sõpradele-tuttavatele kaasa ja kõndisin jälle 20 000+ sammu. Ups. Õnneks on hotellis spaa, kus on saanud lihaste taastumisprotsesse tunduvalt kiirendada. Homme ootab ees väga tähtis tööpäev Tallinnas, seega saan veel ühe öö Tallinnas veeta.
Kokkuvõttes:
Järgmisesse nädalasse on plaanis mahutada kaks puhkepäeva, üks BodyPump, üks stretching venitamise tund (katsetab TYSKi tunniplaani uue trenni ära) ja neli jooksu, sh viimane väga pikk jooks. Chicago maratonini jääb täpselt üks kuu, s.o neli nädalat.
Kust selle kõigega peale hakata? Mul on nii palju emotsioone, mis pole veel sõnadeks vormunud. Ma olen nii otsatumalt õnnelik, kuid siin on veel nii palju omavahel kokku põimunud emotsioone, mida ma pole suutnud lahti harutada. Hakkame kuskilt otsast pihta, küll siis sõnad ritta saan. Alustame algusest.
Reede õhtuks olime härra Jooksja ja oma saja asjaga Tallinnas, auto pargitud, check-in hotelli tehtud. Esimesena seadsime sammud Vabaduse väljaku suunas, et stardimaterjalid välja võtta. Piilusime ka kaubanduse üle ja skoorisime mõlemad Nike poest 80% allahindlusega suurepärased dressid. Kogu see Tallinna reis oli juba saanud hea alguse. Stardimaterjalid käes, vaatasime üle stardi- ja finišiala. Hotelli saabudes sõime pastat, käisime hotelli megamõnusas spaas lihaseid lõõgastamas, lebotasime niisama ja kell 22 oli juba aeg end tudule sättida.
Ma magasin juba öö vastu reedet päris kehvasti, sest jooksumõtted keerlesid peas. Mõtlesin muudkui võistlust enda jaoks ette peas läbi. Ei olnud see unekvaliteet päris see, aga pole hullu. Reede vastu laupäeva möödus üpris sarnaselt. Väike närv oli sees, sest minu pähe eksis üks mõte, mida ma enam sealt välja ei saanud.
Olin kasutanud Marathon100 kalkulaatoreid ja vaadanud, mida nad Pärnus joostud 10 km aja põhjal mulle poolmaratoniks ennustavad. 2:01 ja sekundeid peale. Mõlemad valemid pakkusid enam-vähem sama tulemuse ja täpselt sama tempo: 5:42. See on nii lähedal tempole, mis on igavesest ajast igaveseks mulle pealuu sisse kulunud. Kahe tunni alistamiseks peab tempo olema täpse raja puhul 5:40. Tallinna raja joonistasin Garminis täpselt 21,1 peale, seega optimaalselt joostes rada palju pikem ei tule.
See mõte eksis mu pähe ega lahkunud enam. Kaalusin ühtpidi ja analüüsisin teistpidi. Mina, selles kaalus ja selle minevikuga, mis valemiga peaks aeg alla kahe tunni reaalne olema? Margit, kas sa mäletad, mitu aastat sul esimest korda selle aja alistamiseks kulus? Mitu kilogrammi sa enne kaotama pidid, et seda aega kätte saada? Kui palju trenni tegema? Mis sul arus on?
Ma ei lubanud endal sellest ajast isegi mitte unistada, mis veel eesmärgiks seadmisest rääkida.
Tegin plaani, mis tundus reaalne. Hoian pulssi esimesed ⅔ ehk 14 km 165 ja 170 vahel, viimase kolmandiku ehk 7 km luban endal joosta pulsiga kuni 175. Trennid ja võistlused on näidanud, et selle peaks ära kestma küll. Olgu see tempo nendes pulsivahemikes siis mis-iganes. Kui on hea päev, äkki siis… Sama kiirelt keelasin endal kahest tunnist mõtlemise.
Kuid südamehääl sosistas vaikuses siiski: “Margit, mine, proovi.”
Hotellis avati hommikusöök kell 7.30 ja sel hetkel me restorani uksest sisse astusimegi. Poolteist tundi söömise ja stardi vahel on üpriski absoluutne miinimum, kuid võtsin väikse pudru moosiga ning mahla ja vett. Ehk pole hullu? Härra Jooksja jätsin hotelli sööma, et tema söömine päev enne maratoni oleks korralik ja rikkalik. Ise läksin juba enne kella 8 jooksuga Vabaduse väljakule.
Saime seal kokku Nadiia ja Mailiga. Mailil oli juba soojendusjooks tehtud, meie tegime Nadiiaga veel kilomeetri jooksu peale. Seejärel WC külastus, võimlemine, jooksuharjutused ja paar lahtijooksu. Juba oligi kell nii palju, et tuli kiirelt stardiala poole liikuda. Härra Jooksja ootas meid seal, et meie soojendusriided võtta ja seejärel tiimifoto ära teha. Napid kaheksa minutit enne starti läksime koridori. Stardigrupp B.
#mariseinglid valmis õhku tõusma!
Liiga ette ei hakanud ma koridoris trügima, sest kahe tunni tempomeister oli hoopis C grupi eesotsas. Kui tema on seal, pole minulgi ettepoole asja. Ootasime Nadiiaga üheskoos stardipauku. Ütlesin talle, et plaanin pärast starti vajuda 2:00 gruppi lõppu ja sealt kinni hoida, kui pulss lubab. Küllap nad paari kilomeetriga minust mööduvad, nii suur vahe meie vahel ju pole.
Kell 9.00 kõlas stardipauk. Start Falgi teelt oli laskuvas profiilis, seega hakkas hulk tagantpoolt tulijaid kohe minust mööduma. Olin sellega arvestanud ja hoidsin positsiooni raja keskel, et servadest kiiretele tulijatele mitte jalgu jääda. Suurem mass oligi kilomeetriga möödunud ja alles jäid samas tempos jooksjad. Esimene kilomeeter tiksus kinni ajaga 5:25, kuid laskuvat profiili arvestades polnud hullu midagi. Pulss oli puhta madal, alla 160, ja seejärel hakkasin otsima 5:40 tempot, millest kinni hoida. Kus see 2:00 grupp nüüd jäi?
Kui enne starti oli palju juttu sellest, mida selga panna, sest väljas olid napid 10 kraadi sooja (kui sedagi) ja Vabaduse väljakul puhus kõle tuul, jäin ma endale kindlaks: maika ja lühikesed püksid. Pole mul kordagi varem jooksuvõistlusel külm hakanud ja 102. jooksuvõistlus olgu siis esimene, kui peaks tõesti jahe hakkama. Ei hakanud. Isegi alguses oli täiesti paras olla. Oli piisavalt inimesi, kes juba esimestel kilomeetritel oma kilekaid ja dressikaid maha koorima hakkasid. Minul oli kõik priima.
Jõudsime kiirelt allamäge Stroomi rannani. Ikka veel ei paistnud gruppi kuskilt. Ega ma palju energiat nende otsimisele pannudki, sest mul oli igati hea olla ja keha tegi minuga koostööd. Kõik numbrid jooksid nii, nagu vaja oli. Leidsin ühe paari, kes jooksid ühtlaselt ja ideaalselt kahe tunni tempos, ning hoidsin lihtsalt nende järele. Märkamatult olin sealmaal, et olin kinni püüdnud Pireti. Jõudsime Paldiski maanteele ja märkasin härra Jooksjat, kuid tema mind ilmselt 2:00 grupi eest otsida ei osanud.
5 km: 28:05, 5:37 min/km
Seal samas edasi-tagasi lõigul nägin, kus on 2:00 grupp. Umbes 100 meetrit minust tagapool. Hästi. See on sobiv vahe. Joogipunktides oli elu niigi tihe ja grupiga oleks seisud veel pingelisemad. Samas pole grupp minust liiga kaugel. Kui tagasiteel linna peaks olema vastutuul, saab grupi ära oodata ja tuulevarju otsida. Selle mõttega jooksin rahumeeli edasi. Praegu ma gruppi veel ei vaja. Kõik on kontrolli all.
Loomaaia juures oli tee suurte puude all. Kaarti vaadates ei osanud ma seda oodata. Keset teed olid lisaks torbikud, mida ma esialgu rahvamassi sees tähele ei pannud ja oleks ühele peaaegu sisse jooksnud. Õnneks jäi katastroof olemata. Suured puud tegid kella GPSile 1-0 ja jooksma pidin ainult tunde järgi. Pärast puude lõppu võttis kell end õnneks ilusti järele ja kilomeetripostid käisid jätkuvalt kellaga ühte. 8 km peal võtsin ära esimese geeli. Teadsin, et rajaprofiili järgi peaks käes olema esimesed raskemad kohad, kuid joostes oli tunda vaid lühikest loomaaia tõusu. Rada oli vaatamata pööretele ja profiilile väga kiire. Paberil ta nii kiire ei tundunud, kui tegelikkuses oli. Loomaaiast olin möödas ja juba oligi käes pööre tunnelisse, et Paldiski maantee alt läbi joosta.
10 km: 56:27, 5:39 min/km
10 km peal olin kenasti 2 tunni tempos, õigemini 13 sekundit ees. Täppistöö. Jõudsime Vabaõhumuuseumi kanti, mis on tuttav härra Jooksja vana aasta maratonidest ja 2017. aasta Tallinna Maratonist. Seal läks tee kiirelt, pane ainult otse edasi. Pulss ronis vaikselt 170–172 ligi, mis mulle sel hetkel veel väga ei sobinud. Plaan oli 14. km hoida pulss alla 170. Tõmbasin tempot natuke maha ja sundisin end tagasi hoidma. Iga lollilt võidetud sekund siin võib maksta mitu korda sama palju sekundeid lõpus. Eriti rajaprofiili arvestades. Arukalt, Margit, arukalt!
Päris alla 170 ma seda pulssi enam ei saanud, kuid vähemasti oli seis kontrollitud, enam pulss ülespoole ei kerinud. Profiil oli laugelt tõusev. Lisaks ootas ees vana “hea” kurikuulus laudtee enne Stroomi randa. Minul pole selle teega kunagi erilist probleemi olnud, kuid on jooksjaid, kes seda lõiku maratonirajal kirglikult vihkavad. Võtsin eesmärgiks edasi minna kilomeetri haaval. Varsti olen 15 km joogipunktis, kus võtan viimase geeli, ja sealt algab võitlus laugelt ülesmäge vanalinna suunas.
15 km: 1:24:23, 5:38 min/km
Olime tagasi radadel, kus 12 kilomeetrit tagasi juba jooksime. Erinevus seisnes selles, et varem oli see mõnus lõik kergelt allamäge, nüüd tuli seda võtta ka ülesmäge. Hakkas vaikselt raskemaks minema, aga ma olin selleks vaimselt nii valmis, kui olla saab. Ma tean, et minu jaoks on kõige raskem lõik 17–19,5 km. Sealt tuleb mõistusega läbi minna, hoida motivatsioon kõrge ja edasi on juba kõik võimalik. Kohtusin veel Annikaga, keda endaga kaasa tulema veensin. “Kaks tundi on tehtav!” Kuid ta ei tulnud. Läksin edasi ikka üksinda.
17. km märgis oli ära. Nüüd läheb raskeks. 18 kilomeetrit. Algab üle kilomeetri sirget pikka Kopli tänavat. Esimene vastutuulega lõik. See sama tänav, kus ma 2018. aastal täielikus haamris jooksin ja vaikselt lõplikult hääbusin. Tegin peas kiired arvutused. Olen kenasti ajas, isegi varu on viimase tõusu jaoks piisavalt. Kuidas ma end tunnen? Kerge ei ole, aga on normaalselt raske. Surra veel ei taha, ennast veel ei vihka. Kõik on ikka kontrolli all. Üks jalg teise ette, juba varsti peab tulema pööre paremale vanalinna suunas. Sa jõuad ja sa saad.
Keegi hõikab raja ääres, et jäänud on 2 kilomeetrit lõpuni. Pilk kellale: valetab, 2,3 km. Iga meeter on seal lõpus oluline. Kus see pööre nüüd on? Kas seda ei tulegi? Veidike veel ja hakkasin enda ees viimaks vanalinna müüre nägema. Peatselt paistsid ka jooksjad, kes olid paremale pööramas. Lõpuks ometi!
Vahetult pöörde järel paistis juba 20 km märgis. Pilk kellale kinnitas seda, mida ma niigi teadsin: nüüd tuleb ainult samas tempos lõpuni joosta ja lõputõusul mitte krampe saada. Enam ei olnud mul aega mõelda teistest trennikaaslastest, kahe tunni grupist ega kellestki teisest peale iseenda. Olin täitmas unistust, mida ma isegi unistada ei julgenud, ja ma kavatsesin iga sekundi nendest hetkedest endasse salvestada. Siin ja praegu. Nüüd ja kohe.
20 km: 1:52:20, 5:37 min/km
Tee keeras vaikselt vasakule ja järsku paistis mu ees Meritoni hotelli logo. See tähendab vaid üht: kohe ongi finišisirge käes. Pöörasin viimast korda vasakule, mu kell värises 21 km täitumisel ja ees tõusul paistis finišikaar. Kui stardis tundus kaar Toompuiesteele nii lähedal olevat, siis nüüd tundus see kaar vähemasti kaks korda kaugemal seisvat. Kes vahepeal kaare minema viis? Mulle tundus, et liikusin seal tõusul teosammul, kuigi andsin endast kõik. Viimaks olin ma kohal.
21,1 km: 1:58:27, 5:37 min/km
Pidin ikka mitu korda oma Garminit vaatama, et kohale jõuaks. Poolmaraton alla kahe tunni. Isegi alla 1:59! Massiivne õnnelaine käis mul sellise hooga peast üle, et pühkis kõik muu enda teelt minema. Isegi jalad ei valutanud grammigi. Süda oli õnne ja rõõmu tuugalt täis. Milline päev! Kõik oli täiuslik.
Mida ma sellest kõigest õppisin? Ennekõike: kui mu südamehääl midagi vaikselt sosistab, tuleb teda tähelepanelikult kuulata ja täielikult usaldada. See sisetunne, see hääl pole mind mitte kunagi alt vedanud. 2017. aastal ütles ta mulle, et: “Margit, mine ja proovi see maraton alla nelja tunni ära joosta. Sa oled selleks valmis.” Kartsin, aga jooksin. Ära jooksin! Pärast südamehaigust, 2021. aastal ütles ta mulle, et: “Margit, mine ja proovi sügisel uuesti maratoni joosta. Su süda on sinuga.” Kartsin, aga jooksin. Ära jooksin!
Jään väikse värinaga hinges ootama, mida mu südamehääl mulle Chicago maratoni kohta sosistama hakkab. Mida iganes sa mulle ütled: luban, et usaldan sind taas! ❤️
Kokkuvõttes:
Negative split!
Aeg: 1:58:27
Distants: 21,1 km (minu kell: 21,14 km)
Keskmine tempo: 5:37 min/km (minu kell: 5:36 min/km)