Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooks 2022

Kahe Silla Jooksul osalesin ma viimati neli aastat tagasi, nädal enne senini püsiva maratoni isikliku rekordi jooksmist. Võiks öelda, et eelmises elus. 2019. aastal olin ma haige ja sunnitud oma koha loovutama. Koroonaajal võistlust ei toimunud. Aeg on ruttu mööda läinud. Oli aeg jälle joosta.

Pühapäeva hommikune äratus väga meeldiv ei olnud. Pidin öösel ärkama, et valuvaigistit võtta. Naiste elu ja selle “parim” ajastus. Vägisi toppisin pahuralt pudruportsjoni sisse ja soojad riided selga. Juba oli aeg koos härra Jooksja ja Lindaga Pärnu poole sõitma asuda.

Sõit läks üheskoos spordist ja elust jutustades ruttu ja tund enne starti oli meil auto stardipaiga vahetusse lähedusse pargitud. Kiirelt saime kätte oma stardimaterjalid ja oligi aeg soojendusjooksule minna. Võtsin enne veel ühe doosi paratsetamooli sisse, sest olemine polnud ikka veel valuvaba. Vähemalt mingit valu säärtes ei tohiks sellise rohukoguse järel küll tunda, mõtlesin sarkastiliselt.

Sääred ei olnud värsked, kuid valusad samuti mitte. Sain kohe aru, et ilm on tuuline. Isegi kohe päris tuuline. Ei tohi rajal üksinda tuult murdma jääda. Soojendus möödus vahejuhtumiteta, tegin oma ca 2 km jooksu ja ploki jooksuharjutusi pluss paar lahtijooksu ära. Tuli suund võtta auto poole, et soojendusdress maha koorida, võistlusmaika selga sättida ja 10 minutit enne stardikoridori suunduda. Number 380 paigutas mind täpselt õigesse stardikoridori, kus polnud vaja normaalse positsiooni eest võidelda.

Keskpäeval kõlas stardipauk.

Oma treeningutele otsa vaadates lootsin kõige optimistlikuma stsenaariumina sihtida aega alla 55 minuti. Ilm oli mõnusalt jahe ja olud üldiselt soosisid hea aja jooksmist, kui see tuul ja kõhuvalu välja arvata. Sain stardist ilusti minema. Sillal oli veidike sõelumist, aga päris ette õnneks keegi mulle ei jooksnud. Edasi läks juba rahulikumalt, sest pudelikael oli ületatud.

1. km: 5:14

2. km: 5:32

3. km: 5:32

3. kilomeetri lõpuks oli enamik ettepoole trügijaid oma trügimised ära trüginud ja tekkinud üpris ühtlaselt samas tempos liikuv mass. Olin oma rütmi leidmas ja esialgne “issand jumal kui palju on veel vaja nii kiiresti joosta” tunne oli üle minemas. Keha oli pingutusega harjumas. Enne starti mõtlesin, et üle 170 ma pulssi lasta ei julge, sest kuskil seal peaks minu anaeroobne lävi tunnetuslikult paiknema. Tegelikult oli mu pulss 2. km alates 172–173 juures. Mõtlesin, et tuleb, mis tuleb: tunne ei ole halb ja nüüd peab lihtsalt jooksma.

4. km: 5:27

4. km möödusin naisest, kes jooksis minuga samas tempos ja lükkas enda ees tütart ratastoolis. See ei saanud kindlasti olla lihtne ülesanne. Temast möödudes kiitsin, kui tubli ta on. Ta oli sellest üpris üllatunud.

5. km: 5:42

5 km aeg: 27:26

Vaatamata sellele, et jooksin seal viimati neli aastat tagasi, tuli rada joostes väga hästi meelde, alates joogipunktide asukohtadest kuni muude väiksemate detailideni. Mõtlesin esimeses joogipunktis võtta topsi vett, et suud loputada ja vett pähe valada, sest mul oli isegi kergelt palav olla. Kahjuks selleks hetkeks, kui mina sinna jõudsin, olid lauad tühjad ja vabatahtlikud üritasid meeleheitlikult topse täita. Nojah, pole hullu. Ega ma sellise ilmaga selle veeta kohe otsa lõpe. Oleks soojem olnud, oleks emotsioon ilmselt teine.

Viies kilomeeter tervitas tõusuga sillale. Teadsin, et selleks hetkeks olin ma end umbes 15 sekundit varusse jooksnud, kuid sillaga on need sekundid kiired kaduma. Täpselt nii ka läks, sest poolel maal pärast silda oli alles kolm-neli sekundit varu. Järeleandmise ruumi teiseks pooleks praktiliselt ei olnud.

6 km: 5:32

Jooksin tunde järgi üpris piiri peal ja kella pikemalt vaatamata hoidsin lihtsalt eespool olijatest hammastega kinni. Pulss hakkas vaikselt 175 juurde kerima, mis tõele au andes ikka natuke hirmutas mind. Kui punases ma nüüd juba olen? Kas ma pean need neli kilomeetrit veel vastu?

7 km: 5:35

7. km kandis sain ma joogipunktist suure topsitäie vett. Üks lonks läks kõhtu, kuid enamik maandus mul peas. Issand kui hea see külm vesi pähe tol hetkel oli! Tõeliselt vajalik jahutus. Lõi pildi kohe selgemaks ja aitas fokusseerida. Sellel lõigul oli minu ülesanne mitte lasta lahti minu ees jooksvast paarist, sest nemad pakkusid mulle olulist tuulevarju. Kohe, kui sammukesegi neist kaugemale jäin, olin üksi vastutuules. See ei läinud mitte. Pidin andma kõik, et olla neil sabas.

8 km: 5:30

Jäi kaks kilomeetrit lõpuni. Olin 55 minuti sisse jõudmisest kolme sekundiga maas. See ei olnud veel maailma lõpp, see oli kinnijoostav vahe. Teadsin rada sealt kuni lõpuni üpris hästi ja kordasin endale, et kui suudan ühe kilomeetri nüüd veel vastu pidada ja silla juures oleva 9 km märgi juures olen enam-vähem ajas, siis ma teen selle aja alla 55 minuti ära. Suunasin kogu fookuse jooksmisele ja hingamisele.

Enam ei mõtle. Lihtsalt jookse.

9 km: 5:23

Enne viimast kilomeetrit olin kolm sekundit tempograafikust ette jõudnud. Sama tempot tuli nüüd hoida, et näha finišis soovitud numbreid. Jaansoni rada pole mul kunagi pikem kui 10 km tulnud, see rada on väga täpne kümnekas. Kilomeetripostid jooksid mul terve tee meetripealt oma kellaga ühte. Enam ei vaadanud ma kella ja lihtsalt jooksin. Enne viimast vasakpööret ütles rajasuunaja, et pöörate ära ja siis ongi veel vaid finišisirge.

Selge. Kas nüüd või mitte kunagi.

10 km: 5:21

Võtsin kokku need vähesed järelejäänud jõuvarud, pulss kiskus 180 ligi ja jooksin maksimaalse pingutusega mööda pikka finišisirget lõpujoone suunas. Aega oli poolteist minutit, aga see sirge oli tõesti pikk. Ilmatuma pikk. Möödusin paarist, kellest olin mitu kilomeetrit hammastega kinni hoidnud, tõstsin võidukalt käe ja liuglesin üle finišijoone.

Foto: Pärnu Kahe Silla Klubi

Tehtud! 54:46 (neto).

Jooksu teise poole jooksin oma kella järgi neli sekundit kiiremini kui esimese. Praktiliselt kaks võrdset 5-kilomeetrist juppi: enam ideaalsemalt vist polekski võimalik. Ausalt öeldes poleks mul olnud enam mitte midagi juurde panna, sest jätsin tõesti kõik endast sinna rajale. Täpselt nii seda 10 km jooksma peabki. Olen nii jooksu kui ka tulemusega väga rahul.

Mitte kõik head ajad pole alati hästi, st targalt joostud. Seekord sain sellega hakkama.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 54:46
  • Distants: 10 km (minu kell: 9,99 km)
  • Keskmine tempo: 5:29 min/km
  • Max tempo: 4:45 min/km
  • Keskmine pulss: 173l/min
  • Max pulss: 182 l/min
  • Koht: 491/853
  • Koht naiste seas: 100/317
  • Koht N vanusegrupis: 34/127
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 175 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 1,03 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,4 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 250 ms
    • Vasakul jalal olin 50,4% ajast ja paremal 49,6%

Üks kommentaar “Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooks 2022

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.