Rubriik: Jooksmine

Saaremaa Kolme Päeva Jooks 2025

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

1. päev 

Viimastel aastatel on Saaremaa saanud traditsiooniks, milleta hooaja lõppu ette ei kujuta. Nii ka sel korral. Maikuus ostsime kõik piletid ja panime majutuse kinni, et oktoobris tulla jooksma. Kõik samamoodi nagu alati, alates praamiajast kuni majutuseni. 

Kahjuks seekord ei õnnestunud oma hotellituba enne starti minekut kätte saada. Kiirelt tuli kohver lahti kiskuda, kõik vajalikud riided välja otsida ja hotelli WCs kiire vahetus, et 15.30 hotellist stardipaiga poole sörkima asuda. Nooruse kooli juures võimlesin üpris pikalt, tegin hästi kergelt ja lühidalt jooksu sees mõned jooksuharjutused, kuid peamiselt panin rõhku dünaamilistele venitustele. Ei olnud jalgades seda tuhhi sees. 

16.30 start koos Liisi, Kaire, Maria ja veel peaaegu 900 jooksjaga. Saaremaale tuleb vist praktiliselt kogu aktiivselt võistlev pikamaajooksu harrastajate punt kokku hooaega lõpetama. Vähemasti reedel on vahed väiksed ja üksijäämist pole karta. 

Algusest peale oli jalg tuim ja hingamisteed kinni. Vähem kui nädal tagasi sain ju uuesti sporti tegema, seniks ravisin oma viirusest ja maratonist retsitud keha. Kopsud on veel hellad, limaskestad alles vaevu said end normaalselt tundma, kui juba pandi võistluse pinge peale. Üks asi on vaikselt sörkida ja rahulikult hingata, teine asi on intensiivselt külma õhku sisse ahmida ja süsihappegaasi välja puhuda. 

Eelmise aasta 51:34, keskmise tempoga 5:07, oli nii kõva aeg ees, et seda ei olnud isegi mitte plaani püüdma hakata. Ometigi läks nii, et 1. km tuli ajaga 5:02. Ei hakka ju maha võtma. Proovin uhada, kuniks jaksab. On, nagu on. Tuleb, nagu tuleb. Tuli esialgu päris hästi, 2. km lausa alla 5 min/km. Härra Jooksja koos Viljariga elas raja ääres kaasa, mõnda aega sai veel asfalti võtta ja siis algasid pinnaserajad. 

Kuna inimesi oli tihedalt, siis palju enda ette ei näinud. Mõni tund varem sadanud suur vihm oli rajad teinud pehmemaks ja libedamaks, kuigi enamus kohad olid hästi joostavad. Oma valus ja pingutuses oli raske neid ilusaid mereäärseid radu nautida, kuid kena päikeseloojangut, kuldset tundi, ilusat valgust ja kauguses allasadavaid vihmapilvi oli võimatu mitte märgata. Imeline jooksuilm, umbes 7 kraadi, päikesepaiste ja ei mingit tuult. Nagu tellitud. 

4. ja 5. km tulid tavapäraselt veidi aeglasemad, sest seal pinnaseradadel on raske ja jalg kohe töntsim. 6 km täitumisega olime jõudnud Roomassaare sadamasse. Teel nägin Liisit, kes oli püüdmatus kauguses, kenasti alla 50 minuti lõpuajas. Sadamast tagasi pöörates olin omadega juba nii hunnikus, et Mariat tähele ei pannud, küll aga tabasin viimasel hetkel Kaire ära. Nüüd tuli nühkida kergelt ülesmäge ja oi, kus seal tuli eneseotsingutega tegeleda. 

Vahepeal kippus mõte käima ei-tea-kus, jõudsin korraks isegi tööasjadele mõelda. Kui 10 km jooksul täiesti punases jõuab veel rootslaste peale mõelda, siis on kiiresti pikemat puhkust tarvis. Pidin kõvasti vaeva nägema, et keskenduda üksnes pingutusele ja hoida pea selge. 

Olin alates 3. kilomeetrist lugenud sekundeid, kui palju üle 5 min/km tempost üle olen. 8 km täitumisel oli tempo kukkunud, viimane km 5:19, ja olin 68 sekundit üle 50 minuti piiri. Minut ja 8 sekundit. Teadsin, et rada on mul alati nõks pikem tulnud ja kilomeetripostide järgi tuleb ka seekord. Nibin-nabin üle eelmise aasta aja, kui nüüd samas tempos edasi minna. Mitte midagi pole teha: tuleb kuskilt leida viimaseks kaheks kilomeetriks kiirendus. 

Algas tõeline eneseotsing. Pikk sirge ja ainult jookse. Uhasin nagu torust tuli. 9. km 5:04. Parem, lootust on. Peatselt nägin veelkord härra Jooksjat ja Viljarit, kes väga häälekalt kaasa elasid. Panid jalad kiiremini liikuma küll. Vasakpööre finišisirge suunas ja see on peaaegu pool kilomeetrit pikk. Kell armutult tiksumas, pulss ammugi tumepunases, veremaitse suus. Näed seda finišit, aga ikka veel ei jõua sinna. See lõpp oli täiesti maksimumpingutus. 10. km ajaga 4:54, jooksu kiireim. 

Finiš: 51:18.9

Minu kiireim Saaremaa 10. Olen elus ligi 50 korda 10 km distantsil võistelnud, 5 korda olen jooksnud alla 50 minuti, korra veel üksikud sekundid kiiremini kui seekord Saaremaal. Ei saa mitte millegi üle kurta. 

km | min/km6 | 5:10
1 | 5:027 | 5:09
2 | 4:568 | 5:19
3 | 5:029 | 5:04
4 | 5:1610 | 4:54
5 | 5:14Lõppaeg: 00:51:19

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 00:51:19
  • Distants: 10 km (minu kell: 10.05 km)
  • Keskmine tempo: 5:08 min/km (minu kell: 5:06 min/km)
  • Max tempo: 4:36 min/km
  • Keskmine pulss: 174 l/min
  • Max pulss: 184 l/min
  • Koht: 565/902
  • Koht naiste seas: 171/403
  • Koht N19 vanusegrupis: 40/75
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 178 s/min
    • Keskmine sammu pikkus: 1,09 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,6 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 236 ms
    • Vasakul jalal olin 48,9% ajast ja paremal 51,1%

2. päev

Reedel õhtul haarasime pärast jooksu pitsad kaasa ja maandusime spaasse taastuma. Inimesi oli nagu murdu, korralik täismaja. Sauna ja jahedamasse basseini ikka sai. Kuum õhk pani muudkui köhima, kopsud olid niivõrd hellad. Kaua ei jaksanud spaas ollagi, varajane tudu ootas.

Laupäevane äratus veidi enne kella 8, siis juba hommikusööki nautima ja tagasi hotellituppa lebotama. Plaan oli kella 10 paiku liikuma asuda. Härra Jooksjal oli mõte teha korralik pikk rattatrenn, sest seda ta vigastatud metatarsal enam-vähem lubab teha. Mina sain õnneks Sõrve sõita koos #mariseinglitega, seega kõik klappis.

Varjulised kohad olid sõites veel tugevalt härmas, ilm oli jahe, kuid taaskord superilus päikesesära ja sinine taevas värviliste puude taustaks. Ilus on see minu lemmikkuu oktoober. Tugevat lihasvalu isegi ei tundnud, pigem lihtsalt suurt väsimust ja kergelt villis varbaid, mis veidi ebamugavust tekitasid. Sõrves soojendusele minnes sai aga kiirelt selgeks, et jalad on puised. Ei tahtnud eriti liikuda. Veidike sörkisime soojenduseks, siis väike WC järjekord, võimlemine ja jooksuharjutused, tavaline taks. Üheskoos ikka lõbusam.

Peatselt saabus ka härra Jooksja ja meil oli aeg riided vahetada ning siis juba stardi poole suunduda. Kell 12: start.

Teine päev on alati kõige raskem suremise päev, aga sellist pulli, nagu seekord, ma veel ei mäleta. See oli korralik Kolgata tee. Esimesed kilomeetrid olid enam-vähem. Siis jõudsime ilusale mereäärsele teele, vaated taaskord imelised, aga 6 km peal sain ma haamri ja sealt oli veel 10 km minna. See oli täiesti masendav! Õnneks oli kaks geeli kaasas, võtsin ühe enne 8 km ja teise ca 12 km peal. Vähemalt mingi energia tuli peale, aga keha punnis korralikult vastu.

Umbes poole maa kandis möödusin Teast, vahetasime mõned laused, aga siis jooksin edasi üksinda. Ootasin pidevalt, millal Maria või Kaire nüüd tulevad. Ega ma ei teadnud, kus nad täpselt on, aga tundsin seda mõtteliselt hingamist oma kuklas. Kui viimaks nägin härra Jooksjat rattal kaasa elamas, siis peatselt kuulsin veidi tagapool, et ta elab veel kellelegi kaasa. Selge: tulevad.

Mina lihtsalt surin iga sammuga ja ootasin seda pööret kruusateele. 16 km on ikka väga pikk maa, kui eelmisel õhtul jooksid täiesti punases tohutu pingutusega kümneka.

Jalad: oi-oi.
Kopsud: ai-ai.
Süda: ei-ei.

Veidi maad peale kruusateele pööramist jooksis minu kõrvale Kaire. Ta oli ikka oluliselt värskem kui mina. Minu ainus eesmärk oli temast hammastega kinni hoida, mitte lasta kaugele ette ära minna. Kes mind siis nendest rasketest kohtadest läbi tassib? Üksi on alati palju raskem. Kaire uhas korralikult ja ma lihtsalt püsis sabas, vaevu.

Viimaks pööre metsa vahele ja viimane joogipunkt. Teadsin, et nüüd tulevad väga rasked viimased 3 km. Metsatee, puujuurikad, kivid, väiksed tõusud ja laskumised. Mu vaesed villis varbad lõid tuld ja iga kivike jala all oli tõeline piin. Lihased karjusid juba ammu appi. Iga samm venis. Ainult Kaire najal. 2500 meetrit. 2000 meetrit. 1700 meetrit. Aina väiksema maa järel kippusin kella vahtima, millal see küll läbi saab.

Viimaks jäi see viimane kilomeeter minna. Kaasaelajaid oli rohkem, finiši melu oli juba läbi metsa kuulda. Finišisirgele pöörates pakkusin Kairele, et lähme koos, käest kinni üle joone. Vähemalt saime ilusa finiši. Pea kaks minutit aeglasem kui eelmisel aastal.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:33:17
  • Distants: 16,195 km (minu kell: 16,19 km)
  • Keskmine tempo: 5:46 min/km
  • Max tempo: 5:11 min/km
  • Keskmine pulss: 162 l/min
  • Max pulss: 177 l/min
  • Koht: 648/890
  • Koht naiste seas: 233/391
  • Koht N19 vanusegrupis: 48/75
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 175 s/min
    • Keskmine sammu pikkus: 0,98 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,5 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 257 ms
    • Vasakul jalal olin 49,6% ajast ja paremal 50,4%
km | min/km6 | 5:5012 | 5:49
1 | 5:367 | 5:5013 | 5:52
2 | 5:328 | 5:5514 | 5:44
3 | 5:329 | 5:5615 | 5:52
4 | 5:3310 | 5:5616 | 5:36
5 | 5:4511 | 6:03Lõppaeg: 1:33:17

Teistel tundus see tee oluliselt vähem valus olnud, nad olid üpris heatujulised. Mul oli keel vestil. Sõime supid ära ja võtsime kiirelt suuna Kuressaare poole, et jõuaks enne õhtuseid plaane veel korraliku spaaringi teha. Õhtul käisime ühiselt Söstras õhtusöögil. Hea seltskond ja väga maitsvad söögid. Tore olemine. Teised tegid ikka täisprogrammi ja läksid ka peole, kuid meie tegime jälle varase tudu ja võtsime kõik unetunnid, mis anti.

3. päev

Äratus 7.15, kiirelt hommikusöögile, et oleks aega leiba luusse lasta. Kõik täpselt nagu eelmine aasta, lihased valusad, kergelt arusaamatu, kuidas see keha veel joosta peaks suutma. Ajalugu näitab: suudab. Kell 10.15 soojendusele, seekord läksin rada pidi tagasisuunas 1 km ja tagasi tulles mõned toredad jooksuharjutused. Kuna rada läheb täpselt meie hotelli eest läbi ja start on praktiliselt selle kõrval, on pühapäev eriti mugav. Väike võimlemine ja tuppa riideid vahetama. Kuna jäime esmaspäevani saarele, siis ei pidanud asju pakkima ja saime hommiku rahulikult võtta. Muuhulgas plaasterdasin Compeediga ära oma villis varbad, mis etteruttavalt päästis päeva/jooksu.

Veidi enne kella 11 vinnasin end õue ja asusin trennikaaslasi otsima. Inimesi oli küll palju, kuid missioon oli edukas. Saime ilusti koos starti minna. Esimesed 10 minutit täideti Gunderseni meetodil, siis saime ka meie startida.

Jalad tegid all tönta-tönta, aga ikka liikusid. Jalad olid kehvemad, aga enesetunne parem kui eelmisel päeval. Kõik nii, nagu alati. Laupäevase ja pühapäevase stardi vahel on oluliselt pikem aeg kui reedeõhtuse ja laupäevase stardi vahel, mis annab kehale pikema taastumisakna. Jäime koos jooksma Maria ja Kairega. Läbi vanalinna, kortermajadest mööda ja linnast välja. Vahepeal möödus meist Annika. Siis jäime ühel hetkel Kairega kahekesi kilomeetreid mõõtma. Täpselt nagu ka eelmisel päeval, tegi Kaire tempot ja mina püüdsin kuidagi tempomeistri valikuga hakkama saada.

Olemine oli märksa rõõmsam kui Sõrves. Juba varsti olime sellel kitsal kitserajal, kust saab kätte alati jooksu aeglaseima kilomeetri. Võtsin geeli. Siis rühkisime juba mööda kergelt porist kruusateed golfiväljaku suunas. Ootasin huviga, mis seisus rajad seal seekord on. Mäletan seda aastat, kus uppusime mudas. Jooksime uuesti mööda Annikast ja olimegi jõudnud golfiväljakule.

Oli pehme ja märg, aga lahtist pori väga ei täheldanud. Kitsas, aga joostav. Pidi pingsalt oma jalgealust jälgima, et mitte kuskil külge maha panna. Golfiradadelt väljudes tegime joogipunktis väikse feili, kus jäime natuke üksteisele ette. Saime mõlemad joogid, aga Kaire jäi korraks paar sammu kaugemale. Teadsin, et ta tuleb nagunii järele.

Samal ajal hakkasin tundma korralikku vastutuult. Peatselt oli Kaire jälle minu kõrval ja rühkisime tempokalt maantee suunas. Pakkusin välja, et leiame siit mõne hästi liikuva suurema mehe, kelle taga tuulevarju otsida, aga see vist ei sobinud tempomeistri plaaniga. Uhasime täpselt samuti edasi, vastutuulest hoolimata. Kilomeetrid tiksusid üllatavalt ilusate aegadega kinni. Kaua see meil nii kestab?

Jõudsime maanteele, linna serva välja. Täis oli 10 km, minna veel 6. Algas kurikuulus edasi-tagasi lõik. Kilomeeter finišist vales suunas, kilomeeter sama teed tagasi. Tegelesin sellega, et püüdsin tabada Liisit ja Mariat, et millegagi selle lõigu raskust enda jaoks vähemaks mõelda. Toimis. Kaire tegi ikka tempot ja minna rippusin kuidagi küljes, nii nagu ikka.

Möödusime veel kord härra Jooksjast, võtsin teise geeli ja saime kuskil kõrkjate vahel tagant tuules sellise kilomeetriaja, et mul tuli hirm peale: 5:23. Panime täiega hullu. Jõudsime GOSpa juurde joogipunkti, Kaire ütles, et ta joob veidi kauem. Olgu. Ma siis lähen. Küllap on ta mul kohe jälle kannul.

Minna jäi kolm ja pool kilomeetrit. Meie hotelli eest läbi, täpselt finišist mööda ja linnuse parki ringile. kergelt piserdas üksikuid vihmapiiskasid, aga need ei teinud märjakski. Seejärel juba pööre linnuse hoovi: munakivid ja villis varbad ei sobi omavahel kokku. Valus, aga tuli ära kannatada. Õnneks polnud ring pikk. Hoovist väljudes nägin Mariat, aga Kaire polnud mind veel kätte saanud.

Sealt jääb minna täpselt 2 km. See on nagu lõigutrennis üks pikem lõik. Võiks ju jõuda nüüd uhada? Kogu keha oli väsinud, aga mõte veel kuidagi liikus. Staadion oli jalgadele nii mõnus, piisavalt pehme ja hea vaheldus.

Viimane kilomeeter ümber linnuse, finiš nii lähedal. Seal saab kogeda seda mõnusat tunnet, kus kogu keha tegeleb ainult jooksmisega. Pea on perfektselt tühi. Sa lihtsalt jooksed, pingutad, keskendud ühele asjale. Ei mingit olmelogistikat, ei mingit rööprähklemist, ei mingeid töömõtteid. Need on parimad kilomeetrid. Tõeline runner’s high.

Viimane sirge ja tehtud ta oligi. Kolmas päev parema enesetundega kui teine – see on tavapärane; kuid et ka kiirem kui teine (terve minuti) – see on esmakordne. Kolme päevaga maraton. Punkt 2025. aasta hooajale, mis algas küll väga künklikult, kuid sai siiski täitsa kena lõppakordi.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:30:48
  • Distants: 16 km (minu kell: 16,02 km)
  • Keskmine tempo: 5:40 min/km
  • Max tempo: 4:59 min/km
  • Keskmine pulss: 161 l/min
  • Max pulss: 178 l/min
  • Koht: 623/884
  • Koht naiste seas: 213/391
  • Koht N19 vanusegrupis: 44/76
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 177 s/min
    • Keskmine sammu pikkus: 0,98 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,2 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 258 ms
    • Vasakul jalal olin 51,1% ajast ja paremal 48,9%
km | min/km6 | 6:1712 | 5:23
1 | 5:547 | 5:3913 | 5:35
2 | 5:538 | 5:3414 | 5:27
3 | 5:489 | 5:4015 | 5:27
4 | 5:3810 | 5:3416 | 5:35
5 | 5:4411 | 5:37Lõppaeg: 1:30:48

Tuuri kokkuvõttes

Jälle üks väga mönus Saaremaa purgis. Taaskord saime kõige parema ilma, mis läbi aastate olnud on; korralikud kiired jooksud ja suured pingutused, millega hooaega lõpetada; loomulikult oli väga tore, et üle kahe aasta olid ka teised meie jooksupundi liikmed jälle kohal. Iga kord on pärast Saaremaad kahju, et võistlushooaeg otsa saab. Nii ka seekord. See on lihtsalt niivõrd südamega korraldatud jooksusündmus niivõrd kaunites paikades ja niivõrd ilusal ajal. Kas oleme järgmisel aastal tagasi? Pole küsimustki.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 3:55:24
  • Distants: 42,195 km
  • Keskmine tempo: 5:35 min/km
  • Koht: 615/877
  • Koht naiste seas: 209/385
  • Koht N21 vanusegrupis: 44/74

Tartu Linnamaraton 2025

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Proloog

Kui alustada täiesti algusest, siis oleks keegi küsinud minult 6 kuud tagasi, kas ma sel aastal maratoni jooksen, oleks vastus ilmselt olnud eitav. Kogu aasta esimene pool oli tervisliku poole pealt tõeline hädaorg, kus üks jama ajas teist taga. Kevadhooaega mul praktiliselt polnudki, enam-vähem nullseisust sai käidud Viljandis ja Maastikumaratonil ja sellega asi piirnes. Alles juulikuus sain lõpuks jälle mingisuguse struktuuri ja loogika järgi treenima hakata, siis käisin ‘kiirelt’ hammast eemaldamas, olin jälle nädala eemal, ning seejärel hakkas töö päriselt pihta. Nagu olen juba varem öelnud: see hammas tundus jälle olevat (peaaegu) kogu kurja juur. Ilma selleta hakkasid asjad tervise ja trenni poole pealt märgatavalt paranema.

Nagu ka teistega jagasin, siis juulikuus võtsin plaani hakata Tartu Linnamaratoniks treenima. Seal oli aga üks oluline tingimus: kui saan kõik vajalikud trennid ära teha. Kolm kuud oli aega, aga kui oleks mingi tervisejant jälle peale hakanud, mis nädalad käest sööb, siis poleks ma seda pulli ette võtnud. Korraliku ettevalmistuseta maratonirajale enam ei roni.

Tervis pidas visalt vastu, trenni sai tehtud kõvasti ja vorm oli uskumatult hea. Staadionil kümps 52:48, Tallinnas poolik 1:55:33, Sibulateel 12 km 1:01:59. Selliseid numbreid pole nähtud väga pikki aastaid. Võttis ikka korralikult arvutama ja enesesse vaatama, mida sellel maratonil eesmärgiks võtta, mis sinna käepaelale tempodeks valida ja mida püüdma minna. Veel võistlusnädala alguses sain neil teemadel pead murda. Kas püüda alla 4 tunni, kas minna 4 tunni grupi sappa ja korrigeerida tempot pulsi järgi, kas minna algusest peale 4:05 jälitama – mis see õige strateegia on. Ilmaennustus soosis jooksjat ja kõik oli paigas.

Elu tegi oma korrektuurid, et mina ei saaks midagi otsustada, saates vähem kui 2 (!) päeva enne maratoni mulle viirushaiguse kaela. Reaalne klassika, nagu Aveliis ütles. Neljapäeval tundsin, et kurk on valus. Ma ei tahtnud mitte kuidagi sellega leppida. Kõik on hästi läinud, kuniks kaks päeva enne mu tippvorm ära nullitakse. Ma olin nii pettunud. Võtsin kõik abinõud ja preparaadid ligi, püüdes veel päästa, mis päästa annab.

Reedeks olin õnnes võtnud töölt vaba päeva. Veetsin selle kodus, enamik ajast siruli maas. Pea oli paks, lihased nõrgad, kurk kipitas mis kole, nina hakkas vaikselt kinni minema ja õhtuks ilmus kraadiklaasile isegi 37.0 ette. Täispakett. Mingile võistluseelsele soojendusele otseloomulikult ei läinud. Tõin oma numbri ära, lugesin kõik oma vanad maratonipostitused läbi, nutsin korraliku peatäie ja mõtlesin, et mis nüüd saab. Iga meditsiiniga tegelev inimene ütleks, et ei tasu maratonile minna. Minu isiklik terviseajalugu ütleb seda veelgi selgemalt.

Aga kuidas ma ei lähe? Uut võimalust enne uut aastat ei tule. Maratoni pole kuhugi lükata. Kõik see töö – lihtsalt luhta?

Ma ei suutnud sellega leppida.

Maratonipäev

Ärkasin kell 6.30 ja alustasin toimetustega. Imekombel oli kurguvalu lõppenud, kuid pea oli jätkuvalt paks ja nina oli kinni. Vägisi ajasin oma pudru sisse, tarbisin vedelikke, võtsin kõik vitamiinid sisse, lisaks valuvaigisti peavalu vastu ja loperamid kõhuhädade ennetamiseks. Toppisin soojenduse riided selga ja läksin 8.15 paiku kodust soojendusele.

Õues oli tuulevaikne, aga karge. Paks uduloor andis jahedusele niiskusega vunki juurde. See oli aga minu kõige väiksem probleem. Juba alguses oli pulss kohe hopsti üle 150 ja tempo seal 7:30 juures. Enesetunne oli nõrk. Pettumus ja kurbus asendusid kerge paanikaga. Ma ju ei jaksa täna joosta. Oleks mul kas või üks-kaks päeva veel, et veidigi tervemaks saada…

Mul oli kõigest tund, et minna starti. Ei hakanud isegi mingeid jooksuharjutusi tegema, milleks end lisaks väsitada. Vibutasin paar korda ühe posti najal jalga siia ja sinna ning sörkisin koju tagasi. Vahetasin riided, viskasin kõik vajaliku kotti, porisesin midagi härra Jooksjaga, käisin veel korra WCs ja oligi aeg minna. Koduvõtme jätsin võistluspükste taskusse, sest arvestasin võimalusega, et täna astun ma rajalt maha. Kõhus oli nii õõnes tunne. Olen korra varem sarnasest seisust maratonile läinud, kui kuu enne Berliini maratoni hakkas mu tervis totaalselt alla andma, putitasime ta üles, korraks sain tagasi trennide juurde, vigastasin loetud päevad enne maratoni oma jala ja takkaotsa jäin maratoninädala kolmapäeval mingisse viirushaigusesse. Isegi siis oli minus suurem rahu kui seekord.

Jõudsime Vabaduse puiesteele 9.20 paiku ja enam polnudki palju oodata jäänud. Kõik käis väga kiirelt, soojad riided kotti, paar sõna trennikaaslastega, asjad härra Jooksja kätte ning tuligi minna. Kell 9.30 kõlas stardipauk minu 11. maratonile.

Strateegia oli inspireeritud minu Berliini maratonist, mille jooksin ma puhtalt pulsistrateegia järgi, sest ebakindel tervislik seis on viimane seis, millega maratonile minna, aga kui minna, siis jumala eest tuleb oma ego alla suruda ja tempod unustada. Olgugi, et ettevalmistatud tempodega käepaela ma käele siiski panin, ei olnud mul plaani sealt midagi vaadata. Ent siiski, tsiteerides iseend: maratoni tuleb joosta südame ja hingega, aga ka mõistusega. Kes targalt jookseb, seda saadab edu. Pulsipiiride ignoreerimine on alati ära karistatud, iga. jumala. kord. 

Seega: esimesed 15 km alla 165, järgmised 15 km alla 170 ja viimased 12 km nii, nagu kannatab. See on olnud minu viimaste maratonide strateegia, mida järgides olen suutnud teha head jooksud.

Stardist hakkasin kohe pulssi jälgima. See tõusis armutult. Minut ja juba oli 160 ees. 4:00 punti ma isegi ei näinud. 4:15 grupp jooksis kohe eest minema. Jäin kuskile 4:15 ja 4:30 gruppide vahele, kus tiksus veel mõni üksik jooksja. Esimene kilomeeter oli isegi kiire, 5:46, aga 4:15 (tempo 6:02 min/km) jäi ca paarikümne meetri kaugusele. Minu pulss oli juba napilt 165 all, seega midagi juurde panna polnud. Nii me kulgema jäime, nemad käega katsuda, mina nende järel.

Juba 3. km tõi Sadamaraudtee oma pika tõusuga. Seal tuli eriti pingsalt pulssi jälgida. Eelmisel aastal tundus see lõik poolikul hullem kui seekord. Üldiselt mu keha esimestel kilomeetritel ikka pressis kõvasti vastu. Mida sa teed? Sa peaksid kodus magama. Õnneks 5. km kandis hakkas keha vaikselt koostööd tegema.

Kuna härra Jooksja vigastuse tõttu ise rajal olla ei saanud, oli ta rattaga võistlusel kaasa elamas. Samuti oli tema ülesanne mind joogipunktides joota. Ma ei ole Ringo topside fänn ja seekord ei meeldinud mulle üldse see mõte, et lödistan juba esimeses joogipunktis end veega märjaks ja siis külmetan end veelgi rohkem. Õues oli ju stardis siiski vaid 3–4 kraadi sooja ja mina olin haige. Kuna joogipunktides mul aega ei kulunud, saingi pundi sujuvalt kätte. Karlovas jooksin juba Ruthi ja Mariaga kõrvuti. Tulid allamäge osad, millega pulss isegi alla 160 kukkus. Positiivne.

Olin üpris kindel, et Sõpruse sillal või hiljemalt Annelinna tõusul jään oma selgelt piiritletud pulsiga pundist maha. Juhtus aga nii, et minu pulss lubas koos 4:15 grupiga jätkata. NET halli juures elas kaasa Kristel, esimene tuttav nägu. Sealt suundusime juba Annelinna, ronisime Mõisavahest üles, nägime Janekut ja märkamatult oligi 10 km täis saanud.

Annelinn 10 km: 0:58:58, 5:54 min/km, 431. koht

Järgmised kilomeetrid kippusid seal põldude vahel veidi venima, kuulasin teiste jooksjate jutte ja proovisin mitte liialt mõelda, kui palju veel joosta on. Kuna meie grupis oli ka Contra, siis seal melu jätkus. Viimaks saime üle Räpina maantee, võtsin 14 km täitumisel ära oma 2. geeli ja saime juba kiirelt allamäge kulgedes Ihaste poole purjetada. Kodulinna maratonil on omad plussid, üks neist see, et kõik teed, pöörded, tõusud ja laskumised on varem joostud ja ette teada. Ootasin kannatamatult, millal see poolmaraton täis saab, selleks tuli aga jupp aega Ihaste vahel tiirutada. Härra Jooksja oli juba mõnda aega kadunud, teistele gruppidele ja sõpradele kaasa elamas. Sain Ihastes joogipunktist head sooja spordijooki võtta. Kui mõnus oli see minu kurgule ja hingamisteedele. Kui halb aga niigi pitsitavale põiekale, aga jooma ju pidi. Kannatan, kaua kannatan.

Ihaste 21,1 km: 2:05:28, split: 5:59 min/km, 5:57 min/km, 434. koht

Poolmaratoni punktis olime 4:15 eesmärgist kaks minutit ees. Võtsin oma 3. geeli, nägin jälle härra Jooksjat ja juba tuli järgmine joogipunkt. Sealt lahkusin taaskord grupi ees, väikese vahega, Ruth tuli minuga kaasa, Contra koos veel ühe jooksjaga oli omakorda meie ees. Vahepeal muutus grupis jooksmine veidi tüütuks, sest pead pidevalt teistega arvestama, ei näe palju enda ette ja tihtipeale pole ka trajektoor optimaalseim. Oli vahelduseks mõnus üksinda joosta. Võtsime ära pika roniva Idaringtee tõusu, nähes tõusul asfaldil istuvat jooksjat, kes silmitses oma täiesti verist sokki. See oli õudne vaatepilt.

Tõus õnneks ei tapnud. Oi kui hea oli sealt teistpidi allamäge tulema hakata. Seal otsustas Ruth veidi kiirendada ja läinud ta oligi. Jäin täitsa üksida jooksma, grupp paarkümmend meetrit minu taga, üksikud jooksjad ees. Õnneks tuult polnud, seega oli täiesti okei üksinda minna, polnud tarvis varju otsida. Kulgesin mõnusasti mööda tuttavaid radu. Küll aga hakkasin 25. km peal tundma, et jalad on täiesti sodid. Reied lõid tuld ja tallad olid parajalt tuimad. Veidi vara, aga mis teha.

Ihaste teed ületavale viaduktile minnes sai grupp mu uuesti kätte ja selle tõusu võtsin juba koos nendega. Ihaste tee oli maratonil minu jaoks üks raskemaid lõike. Tundsin, et hakkan vaikselt otsa saama. Kas tõesti juba nüüd hakkab see maraton pihta? Püüdsin hammastega pundist kinni hoida ja venitasin end nendega kuidagi Eedeni joogipunkti välja. Ihaste tee oma katkise asfaldiga oli paras katsumus: palju jälgimist, vähe ruumi. Olin üpriski vasakusse serva surutud ja ei saanud hetkekski tähelepanu kaotada.

28. km, vahetult enne Eedeni joogipunkti võtsin ära oma 4. geeli. Sain juua, võtsin joogipunktist veel lonksu spordijooki lisaks ja jälle leidsin end grupist nõksukese eestpoolt. Jooksime Sõpruse silla alt läbi asfaltteed pidi, mis juba pikki kuid suletud olnud on. SportTraveli ergutuspunktis kanali ääres mängis mõnus muusika, mis koos tarbitud geeliga tõi kuidagi täiesti uue hingamise. Etteruttavalt võib öelda, et see oligi koht, kus lõplikult grupilt eest ära jooksin.

Ülejõe 30 km: 2:59:00, split: 6:01 min/km, 5:58 min/km, 416. koht

Vahetult enne Rahu silda sai täis 30 km. Olin ilusti püsinud oma pulsistrateegias ja nüüd võisin edasi joosta kella pingeliselt jälgimata. Nüüd lähtusin üksnes enesetundest ja mängima hakkas kogemus. Linnas läksid kilomeetrid esialgu ladusamalt, oli rohkem kaasaelajad ja vaimselt oli kuidagi kergem. Küll aga teadsin, et mitu rasket kohta ootab veel ees.

Spordiklubi juurde jõudes möödusin Contrast. Tundsin, et pea hakkab uuesti valutama, ja ei hakanud ootama, kuniks see asi hulluks ära läheb. Võtsin oma kaasa võetud paratsetamooli Ujula joogipunktis sisse. Kahjuks jalgade valu vastu ei teinud see mitte midagi. Sille elas toredasti kaasa, andis kaasa targad sõnas: “Tõus võta rahulikumalt!” ja tuligi võtta minu jaoks raja kõige raskem tõus, kalmistu tõus Puiestee tänavale.

Öelge, mis te tahate. Lossi tõus ei ole hullem kui see jubedus. See tõus on hull trennis, maratonil, joostes, jalgsi, rattaga, kuidas iganes. Ähkisin ja puhkisin, aga mina ei ole nõus kõndima. Korralikult võttis jalad täis, aga ei saa üles jõudes leinama jääda. Rühkisin muudkui edasi, möödudes poolmaratoni kõndijatest. Lootsin, et ehk on Enna-Liisa Salvesti juures meile kaasa elamas, ja täpselt õigel ja vajaliku hetkel ta koos Andi ja muusikaga seal ergutamas oligi. Nii vajalikus kohas. Aitäh!

Salvesti tõusust alla ja rannast läbi. Tundsin, kuidas läheb raskemaks. Ei tahtnud kella vaadata, kartes, mis tempo sealt vastu vaatab. Keskendusin ainult jooksmisele. Olen seal jõeäärsel teel jooksnud sadu, kui mitte rohkemgi kordi, palju-palju kilomeetreid. Kunagi pole ma tundnud neid kivikesi seal nii teravalt oma jalgade all. Iga kivi tegi haiget ja tahtsin ruttu teisele poole jõge jõuda, kus on siledam ja parem tee. Tagasi spordiklubi juurde jõudes nägin härra Jooksjat ja ütlesin talle, et minu maraton on alanud.

Minna jäi veel seitse kilomeetrit. Võtsin ära oma viimase, kofeiiniga geeli. Samal ajal tegi fotograaf pilti. Iga jumala kord sama värk: Kroonuaia sild, minu viimane geel ja see fotograaf. Joogipunktist haarasin topsi vett ja rühkisin aga edasi. Endamisi üritasin kuulatada, kas grupp on mul juba sabas? Mulle tundus, et tempo on drastiliselt kukkunud ja kohe-kohe saan haamri, kuid õnneks järgmine täitunud kilomeeter kellal seda enam ei kinnitanud. Kuus kilomeetrit veel. Iga sentimeeter peast ette teada.

1. km5:4612. km6:0123. km6:0134. km5:51
2. km5:5513. km5:5924. km6:0235. km6:14
3. km6:0214. km5:5425. km6:0336. km6:01
4. km6:0115. km5:5026. km6:0337. km6:08
5. km5:5016. km6:0227. km6:0038. km6:18
6. km5:4617. km6:0928. km6:0339. km5:51
7. km5:5618. km5:5829. km5:5940. km6:37
8. km5:4819. km5:5530. km5:5841. km5:54
9. km5:5620. km5:5531. km6:0542. km5:09
10. km6:1521. km6:0132. km6:05+200 m4:10
11. km6:1022. km5:5533. km6:05Keskmine5:58

Dendropark. Kitsad pinnaserajad, õnneks mul ei tulnud neid mitte kellegagi jagada. Mõni jooksja ees, mõni minu taga, aga praktiliselt üksinda. Alates sealt algab tasapisi südalinna poole ronimine. Vaikselt, salakavalt tõusuga Toomemäe poole.

Laululava RC Cola punkt on asendunud Limpa limonaadipunktiga. Sain sealt hea viimase suhkrulaksu, kuid jäin siiski igatsema vana head koolapunkti. Olid ajad! Kohe järgnes ukerdamine mööda remondis olevat Tähtvere tänava otsa, mis pani lausa kõva häälega ropendama. Oi kui kehv oli seal aukudes ja kivide peal nende hellade taldadega, aga mis teha, tuli minna.

Algas tõeline vaimne võitlus, 3 km minna, sirge Herne tänav ees. Pea täiesti tühjaks ja lihtsalt jookse, see oli minu põhiline mõte. Uhasin nagu homset poleks. Kloostri tänava tõusuke võttis veel viimast jalgadest välja. Edukalt Laiast tänavast üle, aga Munga tänavaga ristumisel oleks üks autojuht mu peaaegu alla ajanud. Reguleerija röökis täiest kõrist stopp ja vehkis kätega. Mõnikümmend sentimeetrit õnneks jäi puudu. Seekord.

Ülikooli ees nägin Olarit ja härra Jooksjat, kes mulle maruliselt kaasa elasid. Pööre paremale, üks pilk Lossi tõusu suunas, pilk maha ja asusin ronima. Keskendusin käte tööle ja hingamisele, üritasin unustada valu jalgades ja lihtsalt läksin. Kui keegi isegi mulle seal kaasa elas: vabandust, ma ei tea sellest tõusust mitte kui midagi.

Viimasest joogipunktist Toomemäel haarasin viimase lonksu juua. Seal oli puudu/kadunud üks suunav nool ja ilmselgelt mittekohalik jooksja jäi seal peaaegu seisma: kas paremale või vasakule? Leidsin nii palju jõudu, et talle öelda: mine paremale, ning keerasin ka ise samas suunas. Pulss oli puhtalt punases, aga seal pole aega enam leinata. Minna on vähem kui 2 km.

Jõudes uuesti tagasi Lossi tänavale, kinnitas pilk kellale, et kõik on veel võimalik. Lendasin Vallikraavi tänavalt alla nagu 2017. aastal, kui jooksin Tartus oma seni kehtiva poolmaratoni rekordi. 42. kilomeeter oli minu maratoni kiireim kilomeeter ajaga 5:09.

Viimased 200 meetrit. Raekoja plats. Punane vaip. Teadmine, et võidan oma Kihnus joostud aega üle minuti. Veel 5 tundi tagasi polnud ma kindel, kas ma olen üldse suuteline täna selle maa läbima, nüüd olen vaatamata kõigele finišeerimas oma elu 3. parima maratoniajaga. Parimaga alates 2021. aastast, kui alustasin jooksmisega pärast südamehaigust uuesti.

Raekoja plats 42,2 km: 4:11:40, split: 5:57 min/km, 5:58 min/km, 398. koht

Kõigest neli aastat tagasi tegin comebacki oma elu sügavaimast august. Tollal jooksin Tartus maratoni üle poole tunni kauem, olles see juures võib-olla kõige õnnelikum jooksja rajal. Seekord jäi palju oleks-eid õhku rippuma, aga see on elu ja see on maraton. Patt oleks millegi üle kurta, seega ma ei tee seda. Olen tänulik, et olen rajal, mulle on antud võimalus joosta ja teha, mida armastan. Mina peaksin teadma paremini kui keegi teine, et ükski kilomeeter pole iseenesest mõistetav. Iga finiš väärib tähistamist. Olgu neid maratonifinišeid veel palju ees ootamas.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 4:11:40
  • Distants: 42,2 km (minu kell: 42,06 km)
  • Keskmine tempo: 5:58 min/km
  • Max tempo: 3:59 min/km
  • Keskmine pulss: 164 l/min
  • Max pulss: 179 l/min
  • Koht: 398/589
  • Koht naiste seas: 72/138 
  • Koht N21 vanusegrupis: 24/48
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 175 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,95 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,8 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 266 ms
    • Vasakul jalal olin 50,2% ajast ja paremal 49,8%
  • Kulutatud kalorid: 2877 kcal