Nädala kokkuvõte 22.–28.06.2020

Seda sinist värvi pole mu Garmin Connectis olnud üle poole aasta!

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Ootamatult oli JJV liikunud kolmapäevalt esmaspäevale ja veelgi ootamatumalt oli trenniinimestel kavas staadionil Elva Südaööjooksu 10 km läbida. Kuna minu kõnnidistants oleks nagunii tulnud 7–8 km lähedale, võtsin nõuks samuti 10 km läbida, et see ilus nahkhiirega medal välja teenida.

Kuna eelmise nädala kardioloogi vastuvõtul lubati mul vaikselt taas jooksma hakata, siis alustasingi nädalat kõnni asemel kõnd-jooksuga. 🤩 Võtsin ette vana ja hea 7+3 minutit süsteemi: 7 minutit kõnnin, 3 minutit sörgin. Ja niimoodi muudkui vaheldumisi. Mul ei ole võimalik kohe pärast üle pooleaastast pausi mitmeid kilomeetreid jooksma hakata. Mu keha pole selleks isegi enam võimeline. Kõnd-jooksu abil hakkan vaikselt aeroobset võimekust kasvatama ja keha taaskord jooksuga harjutama.

Seega oli Elva Südaööjooksu virtuaaljooks minu esimene jooksutreening üle väga pika aja. Alustasin 7+3 süsteemis ja tegin seda ligikaudu 45 minutit. Kuna staadionil oli väga palav, siis läksin distantsi teises pooles üle 8+2 süsteemile, et mitte organismi kohe täielikku šokki viia. Pulss imekombel polnudki sörgiosades väga kole ja taastus kõndides kenasti. Lõpus muidugi kuumus lõi juba täiega ja siis läks ka keskmine pulss veidi kõrgemaks. 140-löögiline keskmine on ilmselt juba väga piiripealne lubatud pulss, millega hetkel tegutseda. 🙄

Väga ebaõnnestunult andis Garmin mulle teada, et pulsivöö patarei on praktiliselt tühi. Olingi juba paar nädalat kahelnud, et tühjaks ta vist saab, sest ükskord arvas kell, et istudes on mu pulss 202, ja teinekord ei saanud ta rulluisutades aru, et mu pulss ei ole enam 60. 😅 Kodus sai patarei vahetatud ja enam selliseid anomaaliaid pole olnud.

Üldiselt oli väga huvitav formaat virtuaaljooksu läbimiseks: kõndijad kõndisid staadioni välisringil vastupidises suunas jooksjatega, nii oli väga hea jälgida, kuidas neil läheb ja enda aeg läks lausa lennates. Ja mina jooksin. 😍 Üle nii nii pika aja. Lausa imelik oli. Rõõmu ei julge ikka veel tunda, sest tean, kui kergelt võib kõik jälle katki minna.

  • 1:26:45
  • 10 km
  • 8:39 min/km
  • 144 l/min
Aitäh Marisele ja Argole fotode eest 🙂

Teisipäev: trennivaba. Jaanilaupäev oli mõnus puhkepäev.

Kolmapäev: kõnd-jooks. Käisin oma lemmikul õhtusel Tähtvere ringil järgmist kõnd-jooksu tegemas. Imeline, lihtsalt imeline on olla oma lemmikrajal ja seal päriselt ka joosta. 🙂 Jalad muidugi olid täiesti tühjad esmaspäevast, nagu oleks mingit jõhkrat lõigutrenni teinud või midagi. Jalalihased pole jooksuliigutusega absoluutselt enam harjunud, seega on kõnd-jooks väga mõnus. Korraga üle 3 minuti hetkel joosta ei jaksagi. 6,5 km, 8:32 min/km, 130 l/min

Neljapäev: kõndimine. Et mitte kohe esimesel nädalal üle pingutada, tuli üks rahulikum liigutamine vahepeale võtta. Minu kurvastuseks on TYSKi tunniplaanist edaspidiseks täielikult kadunud neljapäevane Pilates. 😕 Tore oli, aga otsa sai. Selle asemel võtsin härra Jooksja kaasa ja käisime lihtsalt Emajõe ääres õhtul jalutamas. 4,6 km, 10 min/km, 103 l/min

Reede: rulluisutamine. Kuna mu seljaga pole asjad ikka veel päris korras, siis rattaga ma hetkel sõita ei julge, kuna maanteerattal istumise asend on mu selja lailihase täielik vaenlane. Otsisin taaskord rullid kapist välja ja tegin ühe õhtuse tiiru. Seekord õnnestus teed ületades ootamatult kruusast kohta tabada ja niimoodi ma esimest korda rullides kukkusin. 🙄 Õnneks oli kiirus väike ja mul olid kaitsmed peal, seega sai vaid veidi pöial viga ja muus osas jäin terveks. Ma vist olen ikka jooksjaks loodud, kui paari kuu jooksul nii rattaga kui rulluiskudel maaühenduses olema olen pidanud. 😂 13 km, 11,7 km/h, 121 l/min

26. juunil oli meie kodul kolmas sünnipäev. Tähistasime seda GMP Patisseries. Imemaitsvad koogid!

Laupäev: trennivaba.

Pühapäev: kõnd-jooks. Kuna linnas on jätkuvalt talumatult kuum, läksime härra Jooksjaga Pühajärve äärde lootuses teha ära oma trennid ja siis mõnusasti järves ujuda. Minul oli kavas lihtsalt üks Pühaka ring kõnd-joostes läbida. Ilm oli kuum ja päike kõrvetas, aga õnneks oli peaaegu kolmveerand teest puude varjus. Kahjuks polnud seal varjus aga liikuvat õhku, vaid oli ainult parv putukaid, kes mind jälitas. Lõpu poole sain natuke rohkem tuult ja siis oli küll väga mõnus, kui putukaid enam ümber ei tiirelnud. 🙂 11 km, 8:25 min/km, 144 l/min

Pühajärv ise kahjuks oli mingeid veetaimi ja rõvedalt haisevaid vetikaid täis. Täielik pettumus. ☹️ Seal on alati olnud nii ilus selge vesi ja superhea isegi ujumistrenni teha, aga seekord jahutasin end kiirelt maha ja ronisin ruttu veest välja. Kahju. Mis järvega juhtunud on?

Kokkuvõttes:

Usun, et sel nädalal sai esimese “jooksu”nädala kohta isegi liiga palju seda kõnd-jooksu tehtud. Järgmisel nädalal üritan jälle oma lihaskonnaga rohkem tööd teha ja paremini kõnd-jooksu muude tegevustega tasakaalustada. Samal ajal töötan kõvasti selle kallal, et mitte liialt rõõmustada oma jooksuprogressi üle ja siis eufooriliselt koormustega “üle panna”.

Slow & steady.

Nädala kokkuvõte 15.–21.06.2020

Esmaspäev: trennivaba. Väljateenitud ja vajalik puhkepäev pärast Rattarallit.

Teisipäev: kõnd-jooks. Kuna mul oli järgmisel päeval ehhokardiograafia ja kohtumine uue kardioloogiga, tahtsin ma oma südame nii fundamentaalselt ära väsitada, et kui seal midagi pahasti on, oleks see südameuuringus selgelt näha. Võib-olla lollus, võib-olla mitte. Läksin oma 5 km ringile ja tegin seal kõndi ja jooksu vähehaaval vaheldumisi. Juba paar minuti aaaaeeeeeglase sörgiga oli pulss nii taevas, et oi-oi-oi. 🙄 Õnneks mingeid sümptome ei olnud ei trenni ajal ega hiljem. Süda sai korralikult ebatavalist koormust ja imekombel pidas sellele ka vastu. 5,14 km, 8:15 min/km, 149 l/min

Kolmapäev: trennivaba.

Käisin Tallinnas kardioloogil. Viimaks see pikalt oodatud visiit. Oli seda väärt. 🙂 Dr Lotman teostas mulle uue ehhokardiograafia. Südamega oli funktsionaalselt kõik õnneks korras. Arst isegi ütles, et veel on näha, et selle südamega on kunagi kestvussporti tehtud. Ka minu eelmise päeva pingutus ei toonud sealt ühtegi ohumärku välja.

Arutasime pärast ehhot veel pikalt mu haigusloo üle. Arst oli mõistev ja analüütiline. Olime sama meelt, et terve süda ehhos on hea, sest ta on terve, kuid halb, sest me ei saa teada, mis ja miks tal viga oli. Arst andis omalt poolt hinnangu, mis lubab mul veidi kõrgema pulsiga kui 128 liigutama asuda. Koormustestile võiksin ka millalgi minna, et uued pulsitsoonid paika saada, aga eelkõige rõhutas ta seda, et pean kullipilgul pidevalt oma enesetunnet jälgima.

Samuti soovitas ta mul vaikselt jooksmisega peale hakata, kui see on see, mida ma teha soovin. Ma ei küsinud kordagi maratoni kohta, aga ta ütles ise, et kunagi ma kindlasti jooksen veel, ka maratone. Mu süda ei näita, et miski võiks seda takistada. Kui sümptomid peaks jälle järsult halvenema, siis uurime edasi ja võimalik, et on vaja invasiivsemaid uurimismeetodeid. Praegu loodame sellele, et jätkuvalt toimub taastumine, sümptomeid on aina harvem ja leebemalt ja koormusi/stressi juhtides on võimalik lõplikult taastuda.

See visiit oli loomulikult kergendus, suur kergendus. Reaalsuses ma muidugi tean, et pean liikuma edasi ikka tasapisi ja vaikselt. Alustan millalgi jooks-kõnd trennikestega, aga hoian muid madalapulsilisi tegevusi ka ikka kavas sees. Ja loomulikult oleneb kõik enesetundest konkreetsel päeval. Aga perspektiiv, et kunagi sügisel olen ma ehk võimeline isegi paar kilomeetrit normaalse pulsiga jooksma… See on midagi, mille poole pürgida! 😍

Neljapäev: Pilatese võimlemine. Selle nädala ainus spordiklubi trenn. Seekordses Pilateses oli meil abiks jälle pall, millega ma just väga osav ei ole, aga sain ikka kuidagi hakkama. Kerelihastele igal juhul toimis, sest paaril päeval tundsin, et midagi sai tehtud. 56 min, 98 l/min

Reede: rulluisutamine. Lasin päevase leitsaku mööda ja läksin alles õhtul pärast kella 20 trenni. Rullitasin mõõdukas tempos veidi üle tunni aja Ihaste teel. Ilm oli tuulevaikne ja mõnus. Pulss püsis ka täitsa ilus. 13,12 km, 11,9 k/h, 128 l/min

Laupäev: trennivaba. Olin vanemate juures maal ja puhkasin.

Pühapäev: rattasõit. Olime ikka Idas ja saatsin härra Jooksja pikka jooksu oma vanal maastikurattal. Rallisime kuskil põldude ja metsade vahel pinnase- ja kruusateedel minu lapsepõlveradadel ja jõudsime vahepeal pankrannikule. Päris äge ja pikk ring tuli kokku. 🙂 Ilm oli ka lihtsalt super. Mõnus lõpp meie väiksele minipuhkusele. 27,15 km, 10,8 km/h, 115 l/min

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal võtan ma julguse kokku ja proovin kõnni-jooksu trenni või paar kuskile mahutada. Usun, et saab olema raske, seega tuleb jooksu osa pigem minimaalne, kuid see on juba 100% rohkem, kui on olnud mulle möödunud 6 ja poolel kuul lubatud. Olen rõõmus iga jooksusammu üle, mida ma teha saan.