Tartu Maastikumaraton (10 km)

Kirja pandud 10. mail.

Olime härra Jooksjaga kokku leppinud, et pühapäeval, 2. mail lähme Elvasse Tartu Maastikumaratoni virtuaaldistantse läbima. Tema jookseb 21 km ja mina kõnnin-jooksen 10 km: niimoodi lõpetame oma distantsidega enam-vähem sarnasel kellaajal, ilma et kumbki peaks teist mitu tundi kuskil ootama. Selleks ajaks oli mu jooksmisega taasalustamisest möödunud 6 nädalat. Minu treeningkava nägi ette sel pühapäeval kokku ca poolteist tundi liikumist: 75 minutit jooksu ja 15+10 minutit kõndi soojenduseks ja lõdvestuseks. Kiire arvutus näitas, et enam-vähem sellise ajaga on mul võimalik see 10 kilomeetrit Elvas läbida.

Minu eesmärk polnud joosta seda 10 kilomeetrit oma olemasoleva vormiga maksimaalselt kiiresti. Ma poleks tol hetkel julgenud midagi sellist ette võtta (vaata ka: eelmises postituses mainitud ärevus ja hirm igasuguse füüsilise pingutuse ees) ja ilmselt poleks ka mu keha veel selleks valmis olnud. Minu jaoks oli piisavalt, aga mitte liiga väljakutsuv mõte hoopis see, et läbida 10 km originaalrada kerge pingutusega veidike mugavustsoonist väljas. Maastik muudab jooksu nagunii juba väljakutsuvamaks, kui ma praegu harjunud olen. Kirss tordil oleks olnud see, et kui suudaksin 10 km läbida ilma kõndimata: midagi sellist pole ma teinud alates 2019. aasta Berliini maratonist alates. See oli teises elus ja terve igavik tagasi. Ma polnud absoluutselt kindel, et ma füüsiliselt valmis olen, et kõndimata 10 km joosta. See eeldas tõesti head enesetunnet ja kõigi asjaolude hästi kokkulangemist.

Pühapäeva lõunal oli Elvas liiklus tihe. Parkla oli paksult autosid täis ja jooksjaid oli näha pidevalt startimas ja finišeerimas. Saatsin härra Jooksja teele ja tegin ise alustuseks 15 minutit soojenduskõndi. Seest tõmbas õõnsaks, täpselt nagu enne päris võistlust. Tunne, mida enam peaaegu ei mäletanudki. Soojenduse lõpuga jõudsin täpselt stardikaareni, panin kella käima ja asusin vaikselt sörkima.

Rada oli vana, hea ja tuttav. See sama rada, kus ma kunagi esmakordselt suutsin 10 kilomeetrit alla tunni ajaga ära joosta. Good old times, 2014. Kui viimasel ajal olen kõik kõnnid ja jooksud teinud enamasti mõne podcasti, vahel ka mõne muusika playlisti saatel, siis seekord jätsin maha nii telefoni kui ka kõrvaklapid. Olin iseenda mõtetega ja kuulasin loodushääli. Ilm oli tuulevaikne, soe ja täiuslik jooksmiseks.

Esimesed 3–4 kilomeetrit olin ma väga ettevaatlik ja jälgisin hoolega oma pulssi, et mitte kohe liiga intensiivselt peale lennata. Tempot polnud mõtet jälgida, see oli seal metsavahel nagunii veelgi aeglasem kui mu tavaline väga aeglane tempo. 🙂 Enesetunne oli aga tõesti väga hea. Eks see ilmselt oli peas kinni. Mida kaugemale jõudsin, seda paremaks läks enesetunne ja tuju.

Poole maa peal sain aru, et kui esimene pool nii mõnusalt kerge oli, on suur lootus tõepoolest täna kõndimata see 10 km ära joosta. Minu õnneks polnud ka rada liiga pehme ega jalale kurnav ja soosis mind igati. Lasin pulsil ja tempol natuke ülespoole ronida, kuid hoidsin enesetunde siiski sellise mõnusa pingutuse juures. Nagu üks mõnus tempojooks, kus mingit veremaitset suus tundma ei pea, aga annad endale vabaduse liikuda veidike kõrgema pulsiga, kui tavaliselt harjunud oled. Need olid kunagi pikkade jooksude kõrval ühed minu lemmikud trennid.

Viimased 2 kilomeetrit möödusid juba mingusuguses erilises jooksueufoorias nimega runner’s high. Ma sain aru, et suudan kindlasti lõpuni jooksusammul vastu pidada. Mu enesetunne oli hea. Ma tundsin end lõpuks pärast tervet igavikku jooksuvaba agooniat jälle natukenegi jooksja moodi. Need on need hetked, kus korraks see hirm ja ärevus minust täielikult lahti ütleb. Selle asemel pühib minust üle mingisugune suur tänulikkuse laine, mida on raske kirjeldada. Need on kõige ilusamad ja lootusrikkamad hetked viimased pooleteise aasta jooksul.

Juba paistiski vana hea lõpusirge. Kuna minu Garminil oli ametlike kilomeetripostidega juba algusest saati olnud sees mõnesajameetrine vahe, siis spurtisin finišikaare alt läbi minnes veel kuni autoni, et oma 10 kilomeetrit virtuaaljooksu tulemuse jaoks ikka täis saada. Ja tehtud ta oligi. Minu teise jooksjaelu esimene järjest joostud 10 kilomeetrit. Esimene suur verstapost selles uues elus on seljatatud.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:13:37
  • Distants: 10 km
  • Keskmine tempo: 7:22 min/km
  • Max tempo: 6:05 min/km
  • Keskmine pulss: 159 bpm
  • Max pulss: 174 bpm
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 170 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,77 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 7,9 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 282 ms
    • Vasakul jalal olin 50,3% ajast ja paremal 49,7%

Kuidas ma uuesti jooksma hakkasin?

Kirja pandud 3. mail 2021.

Breaking my silence

Tänaseks ei ole ma oma blogisse sõnagi kirjutanud juba kuus nädalat. Täpselt nii kaua möödub ka sellest 23. märtsi arstivisiidist, mis minu jaoks oli üks pöördeline hetk. Ma läksin otsima abi ja mõnes mõttes ma seda ka sain. Küll aga absoluutselt mitte sellist, nagu ma olin ette kujutanud. Mu arst vestles minuga kaua ja jõudis otsaga sinna, et minu südant ei ole enam mõtet uurida. Ma ei saanud aru, kuidas ei ole mõtet: mu sümptomid andsid ju ikka veel tunda. Poolteist aastat hiljem! Arsti seisukoht oli aga kindel: minu sümptomid olid küll haiguse alguses kindlasti füüsilised ja “päris”, kuid nüüdseks on need ilmselt suuresti kui mitte täielikult psühhosomaatilised.

Psühhosomaatiline häire on tervisehäire, mille puhul vaevused psüühikas tekitavad kehalisi (somaatilisi ehk somatoformseid) häireid.

Ma sain aru, et sellel teoorial on põhi taga: iga jumala kord, kui mõni arst minult uuris, miks see haigus mu elu segab, suutsin ma vaid läbi pisarate rääkida sellest, kui väga ma igatsen sporti, võistluseid, jooksmist ja oma eelmist elu. Poolteist aastat hiljem ei olnud ma kuidagi ära harjunud selle mõttega, et ma ikka veel ei tohi sadat asja teha. Ma ei suutnud ikka veel täielikult leppida, et nüüd nii ongi: eksisteerid üheskoos valuga, jälgid oma sümptomeid ja elad pidevalt pooles vinnas.

Kõigepealt uuris arst, et ega ma juhuslikult pole mõelnud lapse saamise peale, sest “laps muudab kõike”. Ma ei hakka isegi pikemalt rantima, miks sellised küsimused mind pehmelt öeldes närvi ajavad. 🙄 Olen millegipärast pidanud vähemalt kolmel korral selgitama, et ei, ma ei taha lähiaastatel last saada, veel vähem selleks, et mingeid teisi probleeme oma elus “ravida”. Thank you but no thank you. Ma saan lapse alles siis, kui ma seda päriselt tahan.

Ainus abi või ravi, mida mulle seejärel pakuti, olid antidepressandid. Antidepressandid, et maha suruda negatiivseid tundeid, eriti ärevust ja hirmu, mida mu (möödunud) südamehaigus mulle seoses elu, eelkõige liikumise ja treenimisega tekitab. Et alustada üheskoos antidepressantidega uuesti treenimist ja näha, kas valud kaovad. Ma olin hämmingus, et mind esmajoones psühhiaatri vastuvõtule ei suunatud, kes mind enne uuriks ja seejärel vastavalt ravima asuks. Teraapia, ravimite või mõlema kombinatsiooniga.

Minus tekitas trotsi/pettumust/viha see suhtumine, et mul justkui polekski õigust eelnevale spetsialisti vastuvõtule, enne kui apteeki antidepressantide järele tõttan. “Proovi ise leida mõni spetsialist. Me siis praegu retsepti ei kirjuta, kui sa ei soovi.” Justkui mõte eriarstiga konsulteerimisest oleks midagi metsikut ja ebanormaalset. Rääkimata sellest, et ma ei peaks olema ärev ja hirmul ja hakkama oma vaimset tervist antidepressantidega ravima, kui keegi oleks mind kohe südamehaiguse algfaasis korralikult uurinud ja minu “päris” somaatilisi sümptomeid ravinud, mitte korrutanud üksteise järel, et “sa oled noor ja sul pole midagi viga”. Me ei oleks sel juhul poolteist aastat hiljem siin.

Ühesõnaga ma kõndisin sealt visiidilt koju nõutult ja pisarad silmis. Kodus vahtisin arvutiekraani, et aru saada, kust nüüd seda psühhiaatrit otsima hakata, kes suudaks üldse mõista minu muret. Et üht tavalist inimest, üldsegi mitte tippsportlast võib nii väga vaimselt mõjutada see, et ta enam oma allapoole keskpäraseid maratone joosta ei saa, et sellest sõna otseses mõttes füüsilised valud tekivad. Ma ei osanud sellist inimest mitte kuskilt otsida. Ma ei tahtnud isegi mõelda sellele, et peaksin nüüd mitu kuud ootama kuskil järjekorras ja siis ise maksma hakkama selle eest, et keegi mulle jälle tühja pilguga otsa vaataks, mõistmata, mida on uluda sellepärast, et üks isehakanud hobijooksja enam joosta ei saa. Ma lihtsalt ei jaksanud enam seda laulu laulda ja püüda kuskilt abi või mõistmist otsida. Ma polnud seda ju siiani kuskilt leidnud.

Just do it!

Samal õhtul langetasin ma otsuse: ma hakkan nüüd uuesti jooksma. Teen täpselt seda, mida arst soovitas: alustan uuesti treenimisega. Jooksmisega. Lihtsalt ilma antidepressantide toeta, vähemalt esialgu. Kui mu süda läheb katki, siis ta läheb: vähemalt on lootust, et keegi mu südant uuesti uurima hakkab. Kui mu süda aga ei lähegi katki, siis… siis saan ma lõpuks oma eluga (joostes) edasi liikuda. Ilma valu ja haiguseta. Kui mu süda on tõepoolt terveks saanud, mu elustiil on teinud enese läbipõletamisest 180-kraadise pöörde jätkusuutlikkuse suunas ja see kõik on ainult minu peas kinni, siis kõigepealt proovin ma ise enda peas tööd teha. Kui ma läbi kukun, tuleb leida abikäsi. Ja ravimeid.

Ma ei julgenud mitte kellelegi teisele rääkida, et ma jälle sörkima olen hakanud. Isegi härra Jooksja ei teadnud sellest mitu nädalat mitte midagi! 🤯 Ma lõpetasin blogi kirjutamise, sest ma tundsin, et ma olen nii haavatav, et ma ei saa oma mõttemaailma mitte kellegi teisega jagada. Ma ei tahtnud mitte kellegi tarku sõnu ega tagasisidet. Mul ei olnud vaja publikut. Ma pidin hakkama iseendaga tööd tegema, oma hirmud ületama ja iseend taas usaldama hakkama.

1. nädal. Pühajärvel jalutamas

Küll aga ei usaldanud ma ennast endale plaani tegema, kartes end kohe läbi põletada. Ma leidsin Garmin Connect keskkonnast ühe treeningkava, mis on mõeldud algajatele. See sisaldas endas 3 jooksutreeningut nädalas ja alustas tõepoolest lühikeste treeningutega, a la: kõnni 10 minutit, sörgi aeglaselt 20 minutit, kõnni 10 minutit, venita. Done. Võtsin selle kondikavaks, et mitte jooksutrennidega liialdada. Muudel päevadel võtsin alguses kergemalt, kui kava ette nägi: puhkasin (2–3 päeva nädalas), kõndisin (1–2 päeva nädalas) ja kord nädalas tegin kergeid oma keharaskusega harjutusi kerelihastele.

ÜKEtamas (1), vihmas jooksmas (2) ja närviliselt enne esimest pikka kõnd-jooksu selfit tegemas (3)

Te ei kujuta ette, kui ärev oli minna oma esimestele jooksudele. Mitte 5+5 jooks-kõnnile või matkale või ükskõik millist trenni tegema, kus peab hammastega pulsikella näidust kinni hoidma, sest “kui pulss läheb üle aeroobse läve, siis ma suren kohe ära“. Ma lasin tasapisi sellest hirmust lahti, aga see oli tõeline väljakutse. Kui minu kava mõni nädal pärast alustamist nägi ette mikroskoopilist lõigutrenni stiilis: kõnni 10 minutit; tee 4 korda läbi: kiire jooks 2 minutit, kõnd 1 minut; kõnni 10 minutit koju, siis ma võtsin igaks juhuks telefoni kaasa, et saaksin endale vajadusel kiirabi kutsuda. Selline oli see hirm… Kui mu süda on tõepoolest füüsiliselt terve, siis ei juhtu temaga absoluutselt mitte kui midagi, kui minutiks kas või täiesti anaeroobsesse tsooni satun. Ma ei sure sellepärast kohe ära. Ma usun, et sellist hirmu on väga raske mõista, kui pole pidanud seda ise kogema (ja ma tõesti loodan, et keegi pole pidanud seda kogema).

Niimoodi ma siis vaikselt taasalustasin ja õppisin ennast uuesti tundma. Kui kätte jõudis 6. nädala lõpp, oli aeg esimeseks verstapostiks. Ma läbisin mõõduka pingutusega esimest korda (ilma kõndimata) ühtlases tempos 10 kilomeetrit. Sellest aga lähemalt järgmisel korral postituses, mis räägib Tartu Maastikumaratoni virtuaaljooksust.

Just keep running.