Rubriik: Trenn

Nädala kokkuvõte 13.–19.12.2021

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Oli iseseisva trenni nädal, sest spordiklubi pääse oli veel pausil ja ausalt öeldes oli töönädal nii hullumeelsete päevadega täidetud, et hea oligi, kui kuskile kellapealt minema ei pidanud. Pühapäeval sai õnneks juba TYSKi naasta.

Esmaspäev: jooks. Avastasin mõni aeg tagasi, et veidike tuleb rohkem pingutada, kui tahan sellel aastal 1000 jooksukilomeetrit täis saada. Selles mõttes tuli mu iseseisva trenni nädal täpselt õigel ajal: sai lihtsalt iga trenni asemel joosta ja kilomeetreid koguda. Tööpäev oli pikk ja jooksurajale jõudsin alles kella 20 ajal. Hilja. Panin podcasti käima ja kulgesin/ukerdasin rahulikult lumised ja jäiseid teid mööda. Väga mõnus. 10,33 km, 7:58 min/km, 149 l/min

Teisipäev: jooks. Teisipäeval sain juba tund aega varem töölaua tagant minema – asi seegi. Tiksusin jälle oma 10 km ära, seekord teisel rajal, käisin hoopis Ihastes. Minnes oli jube väss sees, aga iga kilomeetriga läks aina paremaks. Sadas laia lund, teed olid sodised, aga ma ei lasknud sellest end häirida. Olin sulalumesajust lõpuks täiesti märg, kuid Nike tuulekas ja keskmise paksusega meriino kiht hoidsid mind megahästi soojas: polnud kordagi palav, polnud kordagi külm, tuul kehale ligi ei saanud. Head riided on head. Oleks vaid Goretex pealistega ja vähe asisema tallamustriga tossud ka, oleks elu päris lill. 10,21 km, 7:24 min/km, 155 l/min

Kolmapäev: trennivaba.

Neljapäev: jooks. Neljapäeval oli plaan teha pikem ots ehk 12 km, kuid kell 21 rajale minnes erilist optimismi polnud, kas päriselt üle oma tavalise 6 km ringi midagi teha enam jõuab. Õudselt libe ja jäine oli, kohati liikusin teosammul, aga väga mõnus oli aju pingetest vabastada. Oleks võinud vabalt ka pikemalt joosta, aga reaalne öö oli juba käes. 12 kilomeetrist piisas seega kenasti. 12,26 km, 8:01 min/km, 155 l/min

Reede: trennivaba. Plaanisin küll hommikul vara jooksma minna, aga kuna neljapäevane jooks lõppes alles pärast kella poolt ühtteist õhtul, tundus mõistlikum puhata ja unest maksimum võtta. Õhtul sõitsime Tallinnasse, et härra Jooksja saaks laupäeval Vana-aasta maratoni joosta. 48 tundi puhkust kodust ja tööst eemal. Hädavajalik ja nii ärateenitud.

Laupäev: trennivaba. Aktiivsust oli aga omajagu, kõndisin kokku üle 9 kilomeetri, sest andsin härra Jooksjale raja ääres igal ringil geele ja tegin lisaks palju-palju pilte. Tüüp jooksis võimsa isikliku rekordi. Väga uhke ja tubli saavutus. Pärast sai spaas vedeleda ja väljas süüa. Puhkus!

Pühapäev: BodyAttack. Uue kava esitlus. Mul oli toss väljas ja sääred olid nagu kivist, kuigi spaas vedelemise järel oleks eeldanud vähe rohkem pingevaba lihaskonda. Eks see eilne pikk jalgadel olek andis täna ikkagi veel tunda. Kava iseenesest tundus täitsa mõnus ja tempokas. Finaalilugu oma hullude kosmonautidega ilmselt saab lemmikuks. Jube raske, aga hea. 63 min, 156 l/min, max 183 l/min

Kokkuvõttes:

Järgmine nädal on jõulunädal, kuhu peab mahtuma lõpmatus koguses töiseid tegemisi, omajagu palju huvitavaid eritrenne, perede seltsis jõulude veetmine ja üks pikem jõulumatk. Mul tuleb suuremat sorti stress oma kalendrit planeerides. 🤯 Kõige hullem on tööga, kus üks asi veel lõppeda pole jõudnud, kui järgmine lisakohustus juba uksele koputab. Kuidagi on vaja jaanuari lõpus terendava kolmenädalase äraoleku jaoks juba omi asju ette teha, aga kuidas sa jõuad, kui uksest ja aknast tuleb peale asju, milleks üldse valmis polnud ja mis kogu ajaplaneerimise sinnasamusesse keeravad. Tavaline aasta lõpu hullus, kus järsku kõik ärkavad ja saavad aru, et jube kiire on, ning millegipärast minu abi vajavad. Lihtsalt oeh, aga kui on vaja, siis on vaja. Lihtsalt tuleb silma peal hoida, et jälle läbipõlemise rattasse sisenemist vältida. Tuleb kuu aega kiiret aega ära kannatada, siis saab pikemalt vabalt võtta. Sport õnneks aitab raskest ajast kergemini läbi minna.

Kui loosiõnn naeratab

Published on by Margit Partei1 kommentaar

… saab Margit Chicagos maratoni joosta! 😍

Kui 19. oktoobril Chicago maratoni loos avati, olin mina kohe ankeeti täitmas. Kes on siin pikalt lugenud, see teab, et juba mitu aastat tagasi tekkis mul eesmärk/mõte/unistus elu jooksul läbida World Marathon Majors sari. Sinna kuulub praeguse seisuga kuus väga suurt maailma maratoni: Berliin, London, Tokyo, Chicago, Boston, New York. Suursugune nimekiri, suursugused maratonid.

Alustasime kodule kõige lähemalt ehk Berliinist. Berliini loos ei naeratanud mulle kaks aastat järjest, kuid teisel korral ei jätnud ma pärast loosi tulemust jonni, sest härra Jooksja sai tol aastal Berliini maratonile loosiga peale, ja kiired näpud tõid mulle tol korral heategevuspileti. Pidin natuke rohkem maksma, aga ei midagi katastroofilist kui võrrelda kogu ülejäänud sarjaga. Loomulikult oleks võinud osta krõbeda hinnaga pääsme koos reisipaketiga ka mõne reisikorraldaja kaudu, kuid see oleks maratoni kogumaksumuse väga suureks paisutanud.

2019. aasta Berliini maratonile eelnenud ja järgnenud tervisemuresid pole tahtmist pikemalt meenutada, kuid vaatamata kõigele jooksin ma Berliinis endale sellised soojad mälestused, mida ei saa minult keegi ära võtta. Minu esimene välismaraton. Negative split. Imeline maratonikogemus.

Kunagi oli mul unistus, et vähemalt osadele nendele võistlustele peaks olema võimalik ajaga peale saada. Praegu on reeglid sellised, et time qualifier registreerimine välismaalastele on olemas USA võistlustel ehk Chicagos, Bostonis ja New Yorkis. Minu vanuses (järgmisest aastast 30) naiste vanusegrupis on kvalifikatsiooniajad 3:40, 3:30, 3:13, kuid reaalsuses tuleb joosta veel mõned minutid kiiremini, sest normitäitjaid on iga aasta rohkem kui saadaval olevaid kohti. Samuti muudetakse norme iga paari aasta tagant karmimaks, sest kvalifitseerujaid on liiga palju. Nagu aru on saada, siis minul ajaga kvalifitseerumine reaalne ei ole.

Chicagos oli olemas ka loos (koha saamise võimalus ca 50% – läks õnneks!), kuid Bostonis ja New Yorkis seda võimalust pole. Seal peab olema rahakott puuga seljas, et osta pilet reisikorraldajate (hotell + maratoni osalustasu) kaudu: tuleb arvestada vähemalt paari tuhandega pluss lennupiletid ja kohapealsed kulud või osaleda teatud USA organisatsioonide heategevuspääsmetega: miinimum summa heategevusse annetamiseks NYCs on hetkel $3000 ja Bostonis $5000, et pääse lunastada, pluss maratoni osalustasu $360/$240. Kui USAs on reaalne heategevussummadest vähemalt osa koguda koos teiste annetajatega, kes sinu missiooni panustada tahavad, siis minusuguse Eesti jooksja jaoks ei ole teistel eestlastel mingit soovi kuskile USAsse annetada. Nende võimaluste maksumused koos reisikuludega ulatuvad mitmetesse tuhandetesse. Kõige kulukam ja keerulisem saab minu jaoks ilmselt olema Boston. Härra Jooksja kvalifitseerub igale USA maratonile varem joostud ajaga, seega tema jaoks saavad need reisid olema palju odavamad.

Londonis ja Tokyos on välismaalasele võimalused osalemiseks reisikorraldajad, heategevus (Londoni miinimumannetus ca £2000, Tokyos $1000) või loos, kust pääsme saamise tõenäosus on tugevalt alla 10%. On olnud aastaid, kus tõenäosus pääse loosist saada on 2 või 4 protsenti. London on Tokyoga võrreldes siiski soodne reis, kuid kindlasti palju kallim Berliinist. Ajaga Londonisse kvalifitseeruda ei saa, kui oled välismaalane; Tokyos on selleks 300 (!) kohta, mille naiste norm on 2:52–3:30 ja meeste norm 2:21–2:45, seega praktiliselt võimatu koht saada tuhandete tahtjate seas. Tokyos on erinevaid heategevuskohti 5000 – arvestades tahtjate hulka on seda väga vähe. Londonis ja Tokyos oleme härra Jooksjaga võrdses positsioonis ja maksame ilmselt ennast ribadeks.

Seniks tuleb aga Chicago maratoni jaoks raha koguma asuda, sest sügisel on esimene USA maraton ees ootamas. Londoni loosis on samuti nimed sees ja tulemus selgub veebruaris, kuid tõenäosus peale saada on minimaalne. Kui peaks saama, siis London toimub 2. oktoobril ja Chicago 9. oktoobril. Oleks see vast saatuse keerdkäik. 😅