Trenn – Lehekülg 84 – Nourish, Train & Flourish

Eelmisel nädalal ei hakanud ma kokkuvõtet kirjutama, sest taastusin ikka veel oma pikalt vinduma jäänud viirushaigusest ja lisaks kõigele jäin teisipäeval jälle ühe tarkusehamba võrra vaesemaks. See kõik hoidis mind nii palju tagasi, et käisin nädala vältel vaid jalutamas ja korra seljatreeningus selga lahti võimlemas. Kui eelmise tarkusehambaga läks mul detsembris kõik ülikergelt ja paranesin ilma valuvaigistiteta, siis seekord sain sellise taaga endale kaela, et hoia ja keela. 😐

Tulid komplikatsioonid, tõmmatud hamba kohale ei tekkinud korrektset vereklompi ja tekkis kuiva hambaalveooli sündroom. See on üks tõeliselt valus kogemus, kui luu ja närv on välistele elementidele avatud. Peaaegu sama hullud valud nagu mandliopi järel. Võtsin korraga iga paari tunni tagant erinevaid kombinatsioone Dolmenist, Solpadeinist ja kangest Ibumaxist (üks rohi korraga ei aidanud üldse), hoidsin haava puhtana ning see andis mulle päevas mõned valuvabad tunnid, mõned keskmiselt valusad tunnid ja kahjuks ka talumatu valuga tunnid, kui tahaks aknast alla hüpata sellest kiirgavast valust. See jant kestis poolteist nädalat. Siiani võtan valuvaigisteid, aga ühe korraga ja kolm korda päevas, mitte iga paari tunni tagant.

Ingrid Landmark Tandrevold tuli ikka oma silmaga üle kaeda, mis sest, *et pidin selleks olema valuvaigisteid täis pumbatud*, et mu lõualuu talumatult ei valutaks.

Esmaspäeval sain kätte vereanalüüside ja kopsuröntgeni tulemused. Kui arst kuulis eelmisel reedel kopsu põhjas veel natuke midagi, siis õnneks röntgen siiski midagi hullu ei näidanud, seal olid kopsud korras. Vereanalüüs oli samuti korras. CRP näit oli kenasti normi piires, aga 20 korda kõrgem mu tavalisest (0,1 vs 2,3), kuid õnneks on mul seda piisavalt palju mõõdetud, et teada, mida see näit mul alati peale viirusinfektsiooni teeb. Keha jätkuvalt taastub sellest viirusest, mis mind poolteist kuud räsis.

Minu jaoks kõige huvitavam oli hemoglobiin, mis on võrreldes eelmise aasta sama ajaga langenud 24 (!) ühikut. Minu tavaline näit on 135, eelmise aasta märtsis oli see tervelt 147 ja nüüd mu elu madalaim ehk 123. Punaste vereliblede hulk oli samuti langenud. Need kaks näitu võiks pärast mäel olekut olla just tõusnud, kuid minu puhul on vastupidi. Istun nüüd alumise piiri peal. Enesetundest õnneks seni ei ole aru saanud, et hemoglobiin nii palju kukkunud oleks.

Kokkuvõttes arvas arst, et ilmselt põdesin Kilimanjarol olles siiski COVID-19. Kindlalt seda muidugi kunagi teada ei saa, sest esimest korda sain testida alles sümptomite avaldumise 6. päeval ja kiirtest oli negatiivne. Küll aga ütles arst, et omikrontüve puhul on see igati võimalik ja PCR testi ma Tansaanias ei teinud. COVIDi põdemine selgitaks hästi ka seda, miks mu kopsud nii kaua taastusid ja haigus pikalt vinduma jäi, kuigi varasemate viirushaigustega pole mul kunagi niimoodi varem olnud. Võis olla midagi muud, aga üldiselt on haiguslugu omajagu COVID-19 nägu. Koroonaga Kilil – selline ebaõnn on ju minu eluloo musternäidis.

Igal juhul oli mul viimaks pärast korras analüüse võimalik vaikselt ka muu spordiga peale kõndimise vaikselt pihta hakata. Mu lõualuu küll valutas jätkuvalt igapäevaselt, aga kuna ka seal enam midagi hullemaks teha polnud, vaid tuli lihtsalt oodata, hakkasin ma sel nädalal vaikselt ennast liigutama.

Esmaspäev: kõnd-jooks. Esimene katsetus uuesti jooksurajale minna. Kartsin palju hullemat, aga tegelikkuses oli täitsa okei. Samas ma olen piisavalt palju pidanud uuesti alustama, et teada vana tõde peast: enne paremaks minemist läheb hullemaks. Kehtib 100% iga kord. Alustasin 5+5 süsteemis, et mitte kehale kohe liialt koormust peale panna. 5,12 km, 8:52 min/km, 128 l/min

Teisipäev: kõnd-jooks. Ilus ilm kutsus õue ja ma läksin. Kas oli mõistlik minna pärast pooleteist kuu pikkust jooksupausi kohe kaks päeva järjest trenni? Muidugi mitte. Kas ma tahtsin minna ja läksin? Muidugi läksin. 😅 Elus peab natuke rõõmu ka olema. Jälle üllatavalt hea enesetundega kulgemine. Jooksuosades oli tempo 7:30–8:00 kandis, aga pärast pausi tundub isegi see jube kiire. Endorfiinid, mis muud. Ma olen sõltlane. 4,34 km, 8:12 min/km, 141 l/min

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Tagasi JJVs. 😍 Kuidagi läks nii, et hakkasin jooksma ja mingit vajadust kõndida ei tulnudki. Pulss oli kenasti madal ja enesetunne hea. Jooksu teises osas sain oma perearstiga rajal juttu ajada, seega win-win. Tõesti hea ja kerge jooks. 7 km, 7:47 min/km, 145 l/min Trenni lõpus jõudsime teha kerelihastele veidike ÜKEt, mis minu treenimata lihastele kohe 1-0 tegi. Tundsin neid harjutusi veel mitu päeva oma kõhulihastes. 33 min, 106 l/min

Neljapäev: trennivaba. Tegin ainult lühikese jalutuskäigu pärast tööpäeva, et pead tuulutada.

Reede: kõnd-jooks. Ma ei julgenud sel nädalal veel BodyPumpi kangi tõstma minna, seega tegin reedel ühe väikse õhtuse kõnni- ja jooksuringi, seekord 7 minutit jooksu ja 3 minutit kõndi süsteemis. Mõnus ja kerge oli, lausa ootamatult lihtne. Kuutõus oli samuti maagiline. Mõni jooks lihtsalt on kohe eriti hea. 🙂 6,5 km, 8:16 min/km, 138 l/min

Laupäev: trennivaba.

Pühapäev: kõnd-jooks. Kui reedel oli kõik lihtne ja tore, siis täna oli lihtsalt kehv trenn. Kuidagi üldse ei kulgenud see asi. Mõtlesin, et teen 7+3 süsteemis poolteist tundi, aga pärast esimest plokki oli juba selge, et tuleb teha trenn lihtsamaks ja lühemaks. Isegi kõndides ei olnud pulss väga madal ja joostes hüppas näit kohe päris kõrgele. Energiat polnud kuidagi üldse. Lihtsalt 💩. Peab ainult lootma, et edasi läheb ikka paremaks. 9 km, 8:22 min/km, 152 l/min

Kokkuvõttes:

Eks näha ole, kuidas järgmine nädal kulgema hakkab. Loodan parimat.

Jäin veebruari lõpus reisilt naastes jälle korralikult haigeks: täiesti jube köha, mis progresseerus bronhiidiks, tuumanohu ja takkaotsa veel silmapõletik. Ainult palavik oli puudu, muidu tüüpilised adenoviiruste perekonda kuuluva viirushaiguse tunnused. Koroona- ja gripitest negatiivne. Arvan, et see Kilil välja löönud haigus ei olnud veel kehast lahkunud ja lõi lihtsalt uuesti välja 38-kraadisest keskkonnast lennujaamade ja lennukite konditsioneeride alla sattudes, Eesti kliimast rääkimata. Sünnipäevanädala veetsin seega laias laastus haigevoodis, nädalavahetuseks tundsin end nii palju paremini, et käisin õues jalutamas pärast nädalapikkust ainult tubast režiimi.

Sel nädalal plaanisin vaikselt kõndimas ja võimlemas käia, et rahulikult treeningute juurde naasta ja mitte endale liiga teha. Iga keharakuga tahan jooksma ja jõutrennidesse tagasi, aga keelasin esimesel haiguseta nädalal need veel endale ära, sest mu kopsud on viis nädalat sellist võitlust pidanud, et ehk oleks kasu rahulikust naasmisest, mitte kohe lammutama hakkamisest. Mis sest, et hullult tahaks trenni teha ja motivatsioon on läbi lae. Vana Margit oleks juba ammu end terveks tunnistanud ja trenni vihtuma hakanud.

Tuleb välja, et keha oli liiga nõrk ja ei pidanud isegi sellele vähesele vastu, mida talle sel nädalal pakkusin. Tuleb nende kopsudega arsti juurde kontrolli minna, sest mul on väike kahtlus, et ehk jättis Kilil kogetud kõrgushaigus neisse siiski mingisuguse jälje, ja paranemisega jälle otsast alata.

Esmaspäev: trennivaba. Sain viimaks füsioterapeudi juurde massaaži, kuna 24. veebruaril sain sellise alaseljavalu, mis aheldas mind tundideks põrandale nutma ja ägisema. Käis mingi nõks läbi ja oligi kõik. See andis ka viiendal päeval endast veel tõsiselt märku. Massaaž aitas palju, kuid eelkõige oli vaja end voodirežiimilt liikuma saada, sest mu 30-aastane istuva tööga inimese selg ei kannata enam päevade kaupa niisama passimist, vaid vajab liikumist ja jõutrenni. Võib öelda, et ma sõna otseses mõttes köhisin endal selja paigast ära.

Teisipäev: rüht ja tasakaal. Et vaikselt trennide juurde naasta, alustasin ilmselt kõige rahulikuma võimlemistrenniga, mida TYSK pakub. Mu viirushaigus koos köhaga oli selleks ajaks kadunud, seega sai inimeste sekka naasta. Üpris trenni alguses tahtis mul seljavalupoolse jala reis täiesti krampi minna. See-eest aga reide liikunud valu tegi jälle selja paremaks. 😂 57 min, 110 l/min Järgmisel päeval olid valuvabad juba nii selg kui ka jalg.

Kolmapäev: kõndimine. Käisin lõuna ajal kõndimas ja päikest nautimas. Nägin Pargi tänaval kahe meetri kauguselt suurt ja ilusat oravat. Päev korras. 5,2 km, 116 l/min

Neljapäev: seljatreening. Taaskord väike võimlemine ja liigutused seljale. Ei olnud liiga keerulised harjutused ja selg ütles igal juhul aitäh. 54 min, 103 l/min

Reedel tundsin lõuna paiku, et tohutu väsimus on peal ja kuidagi jahe on. Toas oli 22 kraadi, päike paistis, mul olid meriinoriided seljas. Ohumärk. Kraadimine paljastas väikse, aga murdva palaviku. Tõsine masendus ühe hetkega. Here we go again… 😶 Toppisin toas oma kõige soojema sulejope selga ja magasin ülejäänud päeva maha, kirjutasin pereõele kirja ja hakkasin oma islandi sambliku teed lürpima, sest mul vist pole enam ühtegi käsimüügi ravimit, mille maksimumkuuri ma poleks ära või üle tarbinud viimase 1,5 kuu jooksul. Kaua sa neid ACCsid ja nohurohtusid ikka võtta tohid, eksole. Ehk saab uuel nädalal perearstile, kes aitab miskit targemat välja mõelda.

Nädalavahetusel oli mul päevas paariks tunniks see sama 37.0–37.2 palavik, aga hommikuti ja õhtuti oli õnneks palavikuta hea olla. Käisin natuke jalutamas, hingasin värsket õhku. Natuke masenduses tunne oli peal, et jälle mitte midagi teha ei tohi ja tuleb ainult lamades oma selg peeti keerata, seega leevendasin seda jalutamisega. Ehk ei sure sellepärast veel ära. Eks näis, mida tarka perearst minuga ette võtab või ei võta.

Rubriik: Trenn

Nädalate kokkuvõte 7.–20.03.2022

Kokkuvõttes:

Nädala kokkuvõte 28.02–6.03.2022