NĂ€dalate kokkuvĂ”te 7.–20.03.2022

Eelmisel nĂ€dalal ei hakanud ma kokkuvĂ”tet kirjutama, sest taastusin ikka veel oma pikalt vinduma jÀÀnud viirushaigusest ja lisaks kĂ”igele jĂ€in teisipĂ€eval jĂ€lle ĂŒhe tarkusehamba vĂ”rra vaesemaks. See kĂ”ik hoidis mind nii palju tagasi, et kĂ€isin nĂ€dala vĂ€ltel vaid jalutamas ja korra seljatreeningus selga lahti vĂ”imlemas. Kui eelmise tarkusehambaga lĂ€ks mul detsembris kĂ”ik ĂŒlikergelt ja paranesin ilma valuvaigistiteta, siis seekord sain sellise taaga endale kaela, et hoia ja keela. 😐

Tulid komplikatsioonid, tĂ”mmatud hamba kohale ei tekkinud korrektset vereklompi ja tekkis kuiva hambaalveooli sĂŒndroom. See on ĂŒks tĂ”eliselt valus kogemus, kui luu ja nĂ€rv on vĂ€listele elementidele avatud. Peaaegu sama hullud valud nagu mandliopi jĂ€rel. VĂ”tsin korraga iga paari tunni tagant erinevaid kombinatsioone Dolmenist, Solpadeinist ja kangest Ibumaxist (ĂŒks rohi korraga ei aidanud ĂŒldse), hoidsin haava puhtana ning see andis mulle pĂ€evas mĂ”ned valuvabad tunnid, mĂ”ned keskmiselt valusad tunnid ja kahjuks ka talumatu valuga tunnid, kui tahaks aknast alla hĂŒpata sellest kiirgavast valust. See jant kestis poolteist nĂ€dalat. Siiani vĂ”tan valuvaigisteid, aga ĂŒhe korraga ja kolm korda pĂ€evas, mitte iga paari tunni tagant.

Ingrid Landmark Tandrevold tuli ikka oma silmaga ĂŒle kaeda, mis sest, et pidin selleks olema valuvaigisteid tĂ€is pumbatud, et mu lĂ”ualuu talumatult ei valutaks.

EsmaspĂ€eval sain kĂ€tte vereanalĂŒĂŒside ja kopsuröntgeni tulemused. Kui arst kuulis eelmisel reedel kopsu pĂ”hjas veel natuke midagi, siis Ă”nneks röntgen siiski midagi hullu ei nĂ€idanud, seal olid kopsud korras. VereanalĂŒĂŒs oli samuti korras. CRP nĂ€it oli kenasti normi piires, aga 20 korda kĂ”rgem mu tavalisest (0,1 vs 2,3), kuid Ă”nneks on mul seda piisavalt palju mÔÔdetud, et teada, mida see nĂ€it mul alati peale viirusinfektsiooni teeb. Keha jĂ€tkuvalt taastub sellest viirusest, mis mind poolteist kuud rĂ€sis.

Minu jaoks kĂ”ige huvitavam oli hemoglobiin, mis on vĂ”rreldes eelmise aasta sama ajaga langenud 24 (!) ĂŒhikut. Minu tavaline nĂ€it on 135, eelmise aasta mĂ€rtsis oli see tervelt 147 ja nĂŒĂŒd mu elu madalaim ehk 123. Punaste vereliblede hulk oli samuti langenud. Need kaks nĂ€itu vĂ”iks pĂ€rast mĂ€el olekut olla just tĂ”usnud, kuid minu puhul on vastupidi. Istun nĂŒĂŒd alumise piiri peal. Enesetundest Ă”nneks seni ei ole aru saanud, et hemoglobiin nii palju kukkunud oleks.

KokkuvĂ”ttes arvas arst, et ilmselt pĂ”desin Kilimanjarol olles siiski COVID-19. Kindlalt seda muidugi kunagi teada ei saa, sest esimest korda sain testida alles sĂŒmptomite avaldumise 6. pĂ€eval ja kiirtest oli negatiivne. KĂŒll aga ĂŒtles arst, et omikrontĂŒve puhul on see igati vĂ”imalik ja PCR testi ma Tansaanias ei teinud. COVIDi pĂ”demine selgitaks hĂ€sti ka seda, miks mu kopsud nii kaua taastusid ja haigus pikalt vinduma jĂ€i, kuigi varasemate viirushaigustega pole mul kunagi niimoodi varem olnud. VĂ”is olla midagi muud, aga ĂŒldiselt on haiguslugu omajagu COVID-19 nĂ€gu. Koroonaga Kilil – selline ebaĂ”nn on ju minu eluloo musternĂ€idis.

Igal juhul oli mul viimaks pĂ€rast korras analĂŒĂŒse vĂ”imalik vaikselt ka muu spordiga peale kĂ”ndimise vaikselt pihta hakata. Mu lĂ”ualuu kĂŒll valutas jĂ€tkuvalt igapĂ€evaselt, aga kuna ka seal enam midagi hullemaks teha polnud, vaid tuli lihtsalt oodata, hakkasin ma sel nĂ€dalal vaikselt ennast liigutama.

EsmaspĂ€ev: kĂ”nd-jooks. Esimene katsetus uuesti jooksurajale minna. Kartsin palju hullemat, aga tegelikkuses oli tĂ€itsa okei. Samas ma olen piisavalt palju pidanud uuesti alustama, et teada vana tĂ”de peast: enne paremaks minemist lĂ€heb hullemaks. Kehtib 100% iga kord. Alustasin 5+5 sĂŒsteemis, et mitte kehale kohe liialt koormust peale panna. 5,12 km, 8:52 min/km, 128 l/min

TeisipĂ€ev: kĂ”nd-jooks. Ilus ilm kutsus Ă”ue ja ma lĂ€ksin. Kas oli mĂ”istlik minna pĂ€rast pooleteist kuu pikkust jooksupausi kohe kaks pĂ€eva jĂ€rjest trenni? Muidugi mitte. Kas ma tahtsin minna ja lĂ€ksin? Muidugi lĂ€ksin. 😅 Elus peab natuke rÔÔmu ka olema. JĂ€lle ĂŒllatavalt hea enesetundega kulgemine. Jooksuosades oli tempo 7:30–8:00 kandis, aga pĂ€rast pausi tundub isegi see jube kiire. Endorfiinid, mis muud. Ma olen sĂ”ltlane. 4,34 km, 8:12 min/km, 141 l/min

KolmapĂ€ev: Jooks JĂ”ud Venitus. Tagasi JJVs. 😍 Kuidagi lĂ€ks nii, et hakkasin jooksma ja mingit vajadust kĂ”ndida ei tulnudki. Pulss oli kenasti madal ja enesetunne hea. Jooksu teises osas sain oma perearstiga rajal juttu ajada, seega win-win. TĂ”esti hea ja kerge jooks. 7 km, 7:47 min/km, 145 l/min Trenni lĂ”pus jĂ”udsime teha kerelihastele veidike ÜKEt, mis minu treenimata lihastele kohe 1-0 tegi. Tundsin neid harjutusi veel mitu pĂ€eva oma kĂ”hulihastes. 33 min, 106 l/min

NeljapĂ€ev: trennivaba. Tegin ainult lĂŒhikese jalutuskĂ€igu pĂ€rast tööpĂ€eva, et pead tuulutada.

Reede: kĂ”nd-jooks. Ma ei julgenud sel nĂ€dalal veel BodyPumpi kangi tĂ”stma minna, seega tegin reedel ĂŒhe vĂ€ikse Ă”htuse kĂ”nni- ja jooksuringi, seekord 7 minutit jooksu ja 3 minutit kĂ”ndi sĂŒsteemis. MĂ”nus ja kerge oli, lausa ootamatult lihtne. KuutĂ”us oli samuti maagiline. MĂ”ni jooks lihtsalt on kohe eriti hea. 🙂 6,5 km, 8:16 min/km, 138 l/min

LaupÀev: trennivaba.

PĂŒhapĂ€ev: kĂ”nd-jooks. Kui reedel oli kĂ”ik lihtne ja tore, siis tĂ€na oli lihtsalt kehv trenn. Kuidagi ĂŒldse ei kulgenud see asi. MĂ”tlesin, et teen 7+3 sĂŒsteemis poolteist tundi, aga pĂ€rast esimest plokki oli juba selge, et tuleb teha trenn lihtsamaks ja lĂŒhemaks. Isegi kĂ”ndides ei olnud pulss vĂ€ga madal ja joostes hĂŒppas nĂ€it kohe pĂ€ris kĂ”rgele. Energiat polnud kuidagi ĂŒldse. Lihtsalt đŸ’©. Peab ainult lootma, et edasi lĂ€heb ikka paremaks. 9 km, 8:22 min/km, 152 l/min

KokkuvÔttes:

Eks nÀha ole, kuidas jÀrgmine nÀdal kulgema hakkab. Loodan parimat.

NĂ€dala kokkuvĂ”te 28.02–6.03.2022

JĂ€in veebruari lĂ”pus reisilt naastes jĂ€lle korralikult haigeks: tĂ€iesti jube köha, mis progresseerus bronhiidiks, tuumanohu ja takkaotsa veel silmapĂ”letik. Ainult palavik oli puudu, muidu tĂŒĂŒpilised adenoviiruste perekonda kuuluva viirushaiguse tunnused. Koroona- ja gripitest negatiivne. Arvan, et see Kilil vĂ€lja löönud haigus ei olnud veel kehast lahkunud ja lĂ”i lihtsalt uuesti vĂ€lja 38-kraadisest keskkonnast lennujaamade ja lennukite konditsioneeride alla sattudes, Eesti kliimast rÀÀkimata. SĂŒnnipĂ€evanĂ€dala veetsin seega laias laastus haigevoodis, nĂ€dalavahetuseks tundsin end nii palju paremini, et kĂ€isin Ă”ues jalutamas pĂ€rast nĂ€dalapikkust ainult tubast reĆŸiimi.

Sel nÀdalal plaanisin vaikselt kÔndimas ja vÔimlemas kÀia, et rahulikult treeningute juurde naasta ja mitte endale liiga teha. Iga keharakuga tahan jooksma ja jÔutrennidesse tagasi, aga keelasin esimesel haiguseta nÀdalal need veel endale Àra, sest mu kopsud on viis nÀdalat sellist vÔitlust pidanud, et ehk oleks kasu rahulikust naasmisest, mitte kohe lammutama hakkamisest. Mis sest, et hullult tahaks trenni teha ja motivatsioon on lÀbi lae. Vana Margit oleks juba ammu end terveks tunnistanud ja trenni vihtuma hakanud.

Tuleb vÀlja, et keha oli liiga nÔrk ja ei pidanud isegi sellele vÀhesele vastu, mida talle sel nÀdalal pakkusin. Tuleb nende kopsudega arsti juurde kontrolli minna, sest mul on vÀike kahtlus, et ehk jÀttis Kilil kogetud kÔrgushaigus neisse siiski mingisuguse jÀlje, ja paranemisega jÀlle otsast alata.

EsmaspĂ€ev: trennivaba. Sain viimaks fĂŒsioterapeudi juurde massaaĆŸi, kuna 24. veebruaril sain sellise alaseljavalu, mis aheldas mind tundideks pĂ”randale nutma ja Ă€gisema. KĂ€is mingi nĂ”ks lĂ€bi ja oligi kĂ”ik. See andis ka viiendal pĂ€eval endast veel tĂ”siselt mĂ€rku. MassaaĆŸ aitas palju, kuid eelkĂ”ige oli vaja end voodireĆŸiimilt liikuma saada, sest mu 30-aastane istuva tööga inimese selg ei kannata enam pĂ€evade kaupa niisama passimist, vaid vajab liikumist ja jĂ”utrenni. VĂ”ib öelda, et ma sĂ”na otseses mĂ”ttes köhisin endal selja paigast Ă€ra.

TeisipĂ€ev: rĂŒht ja tasakaal. Et vaikselt trennide juurde naasta, alustasin ilmselt kĂ”ige rahulikuma vĂ”imlemistrenniga, mida TYSK pakub. Mu viirushaigus koos köhaga oli selleks ajaks kadunud, seega sai inimeste sekka naasta. Üpris trenni alguses tahtis mul seljavalupoolse jala reis tĂ€iesti krampi minna. See-eest aga reide liikunud valu tegi jĂ€lle selja paremaks. 😂 57 min, 110 l/min JĂ€rgmisel pĂ€eval olid valuvabad juba nii selg kui ka jalg.

KolmapÀev: kÔndimine. KÀisin lÔuna ajal kÔndimas ja pÀikest nautimas. NÀgin Pargi tÀnaval kahe meetri kauguselt suurt ja ilusat oravat. PÀev korras. 5,2 km, 116 l/min

NeljapĂ€ev: seljatreening. Taaskord vĂ€ike vĂ”imlemine ja liigutused seljale. Ei olnud liiga keerulised harjutused ja selg ĂŒtles igal juhul aitĂ€h. 54 min, 103 l/min

Reedel tundsin lĂ”una paiku, et tohutu vĂ€simus on peal ja kuidagi jahe on. Toas oli 22 kraadi, pĂ€ike paistis, mul olid meriinoriided seljas. OhumĂ€rk. Kraadimine paljastas vĂ€ikse, aga murdva palaviku. TĂ”sine masendus ĂŒhe hetkega. Here we go again
 đŸ˜¶ Toppisin toas oma kĂ”ige soojema sulejope selga ja magasin ĂŒlejÀÀnud pĂ€eva maha, kirjutasin pereĂ”ele kirja ja hakkasin oma islandi sambliku teed lĂŒrpima, sest mul vist pole enam ĂŒhtegi kĂ€simĂŒĂŒgi ravimit, mille maksimumkuuri ma poleks Ă€ra vĂ”i ĂŒle tarbinud viimase 1,5 kuu jooksul. Kaua sa neid ACCsid ja nohurohtusid ikka vĂ”tta tohid, eksole. Ehk saab uuel nĂ€dalal perearstile, kes aitab miskit targemat vĂ€lja mĂ”elda.

NĂ€dalavahetusel oli mul pĂ€evas paariks tunniks see sama 37.0–37.2 palavik, aga hommikuti ja Ă”htuti oli Ă”nneks palavikuta hea olla. KĂ€isin natuke jalutamas, hingasin vĂ€rsket Ă”hku. Natuke masenduses tunne oli peal, et jĂ€lle mitte midagi teha ei tohi ja tuleb ainult lamades oma selg peeti keerata, seega leevendasin seda jalutamisega. Ehk ei sure sellepĂ€rast veel Ă€ra. Eks nĂ€is, mida tarka perearst minuga ette vĂ”tab vĂ”i ei vĂ”ta.