Eelmisel nĂ€dalal ei hakanud ma kokkuvĂ”tet kirjutama, sest taastusin ikka veel oma pikalt vinduma jÀÀnud viirushaigusest ja lisaks kĂ”igele jĂ€in teisipĂ€eval jĂ€lle ĂŒhe tarkusehamba vĂ”rra vaesemaks. See kĂ”ik hoidis mind nii palju tagasi, et kĂ€isin nĂ€dala vĂ€ltel vaid jalutamas ja korra seljatreeningus selga lahti vĂ”imlemas. Kui eelmise tarkusehambaga lĂ€ks mul detsembris kĂ”ik ĂŒlikergelt ja paranesin ilma valuvaigistiteta, siis seekord sain sellise taaga endale kaela, et hoia ja keela. đ
Tulid komplikatsioonid, tĂ”mmatud hamba kohale ei tekkinud korrektset vereklompi ja tekkis kuiva hambaalveooli sĂŒndroom. See on ĂŒks tĂ”eliselt valus kogemus, kui luu ja nĂ€rv on vĂ€listele elementidele avatud. Peaaegu sama hullud valud nagu mandliopi jĂ€rel. VĂ”tsin korraga iga paari tunni tagant erinevaid kombinatsioone Dolmenist, Solpadeinist ja kangest Ibumaxist (ĂŒks rohi korraga ei aidanud ĂŒldse), hoidsin haava puhtana ning see andis mulle pĂ€evas mĂ”ned valuvabad tunnid, mĂ”ned keskmiselt valusad tunnid ja kahjuks ka talumatu valuga tunnid, kui tahaks aknast alla hĂŒpata sellest kiirgavast valust. See jant kestis poolteist nĂ€dalat. Siiani vĂ”tan valuvaigisteid, aga ĂŒhe korraga ja kolm korda pĂ€evas, mitte iga paari tunni tagant.

EsmaspĂ€eval sain kĂ€tte vereanalĂŒĂŒside ja kopsuröntgeni tulemused. Kui arst kuulis eelmisel reedel kopsu pĂ”hjas veel natuke midagi, siis Ă”nneks röntgen siiski midagi hullu ei nĂ€idanud, seal olid kopsud korras. VereanalĂŒĂŒs oli samuti korras. CRP nĂ€it oli kenasti normi piires, aga 20 korda kĂ”rgem mu tavalisest (0,1 vs 2,3), kuid Ă”nneks on mul seda piisavalt palju mÔÔdetud, et teada, mida see nĂ€it mul alati peale viirusinfektsiooni teeb. Keha jĂ€tkuvalt taastub sellest viirusest, mis mind poolteist kuud rĂ€sis.
Minu jaoks kĂ”ige huvitavam oli hemoglobiin, mis on vĂ”rreldes eelmise aasta sama ajaga langenud 24 (!) ĂŒhikut. Minu tavaline nĂ€it on 135, eelmise aasta mĂ€rtsis oli see tervelt 147 ja nĂŒĂŒd mu elu madalaim ehk 123. Punaste vereliblede hulk oli samuti langenud. Need kaks nĂ€itu vĂ”iks pĂ€rast mĂ€el olekut olla just tĂ”usnud, kuid minu puhul on vastupidi. Istun nĂŒĂŒd alumise piiri peal. Enesetundest Ă”nneks seni ei ole aru saanud, et hemoglobiin nii palju kukkunud oleks.
KokkuvĂ”ttes arvas arst, et ilmselt pĂ”desin Kilimanjarol olles siiski COVID-19. Kindlalt seda muidugi kunagi teada ei saa, sest esimest korda sain testida alles sĂŒmptomite avaldumise 6. pĂ€eval ja kiirtest oli negatiivne. KĂŒll aga ĂŒtles arst, et omikrontĂŒve puhul on see igati vĂ”imalik ja PCR testi ma Tansaanias ei teinud. COVIDi pĂ”demine selgitaks hĂ€sti ka seda, miks mu kopsud nii kaua taastusid ja haigus pikalt vinduma jĂ€i, kuigi varasemate viirushaigustega pole mul kunagi niimoodi varem olnud. VĂ”is olla midagi muud, aga ĂŒldiselt on haiguslugu omajagu COVID-19 nĂ€gu. Koroonaga Kilil â selline ebaĂ”nn on ju minu eluloo musternĂ€idis.
Igal juhul oli mul viimaks pĂ€rast korras analĂŒĂŒse vĂ”imalik vaikselt ka muu spordiga peale kĂ”ndimise vaikselt pihta hakata. Mu lĂ”ualuu kĂŒll valutas jĂ€tkuvalt igapĂ€evaselt, aga kuna ka seal enam midagi hullemaks teha polnud, vaid tuli lihtsalt oodata, hakkasin ma sel nĂ€dalal vaikselt ennast liigutama.

EsmaspĂ€ev: kĂ”nd-jooks. Esimene katsetus uuesti jooksurajale minna. Kartsin palju hullemat, aga tegelikkuses oli tĂ€itsa okei. Samas ma olen piisavalt palju pidanud uuesti alustama, et teada vana tĂ”de peast: enne paremaks minemist lĂ€heb hullemaks. Kehtib 100% iga kord. Alustasin 5+5 sĂŒsteemis, et mitte kehale kohe liialt koormust peale panna. 5,12 km, 8:52 min/km, 128 l/min
TeisipĂ€ev: kĂ”nd-jooks. Ilus ilm kutsus Ă”ue ja ma lĂ€ksin. Kas oli mĂ”istlik minna pĂ€rast pooleteist kuu pikkust jooksupausi kohe kaks pĂ€eva jĂ€rjest trenni? Muidugi mitte. Kas ma tahtsin minna ja lĂ€ksin? Muidugi lĂ€ksin. đ Elus peab natuke rÔÔmu ka olema. JĂ€lle ĂŒllatavalt hea enesetundega kulgemine. Jooksuosades oli tempo 7:30â8:00 kandis, aga pĂ€rast pausi tundub isegi see jube kiire. Endorfiinid, mis muud. Ma olen sĂ”ltlane. 4,34 km, 8:12 min/km, 141 l/min
KolmapĂ€ev: Jooks JĂ”ud Venitus. Tagasi JJVs. đ Kuidagi lĂ€ks nii, et hakkasin jooksma ja mingit vajadust kĂ”ndida ei tulnudki. Pulss oli kenasti madal ja enesetunne hea. Jooksu teises osas sain oma perearstiga rajal juttu ajada, seega win-win. TĂ”esti hea ja kerge jooks. 7 km, 7:47 min/km, 145 l/min Trenni lĂ”pus jĂ”udsime teha kerelihastele veidike ĂKEt, mis minu treenimata lihastele kohe 1-0 tegi. Tundsin neid harjutusi veel mitu pĂ€eva oma kĂ”hulihastes. 33 min, 106 l/min
NeljapĂ€ev: trennivaba. Tegin ainult lĂŒhikese jalutuskĂ€igu pĂ€rast tööpĂ€eva, et pead tuulutada.
Reede: kĂ”nd-jooks. Ma ei julgenud sel nĂ€dalal veel BodyPumpi kangi tĂ”stma minna, seega tegin reedel ĂŒhe vĂ€ikse Ă”htuse kĂ”nni- ja jooksuringi, seekord 7 minutit jooksu ja 3 minutit kĂ”ndi sĂŒsteemis. MĂ”nus ja kerge oli, lausa ootamatult lihtne. KuutĂ”us oli samuti maagiline. MĂ”ni jooks lihtsalt on kohe eriti hea. đ 6,5 km, 8:16 min/km, 138 l/min
LaupÀev: trennivaba.
PĂŒhapĂ€ev: kĂ”nd-jooks. Kui reedel oli kĂ”ik lihtne ja tore, siis tĂ€na oli lihtsalt kehv trenn. Kuidagi ĂŒldse ei kulgenud see asi. MĂ”tlesin, et teen 7+3 sĂŒsteemis poolteist tundi, aga pĂ€rast esimest plokki oli juba selge, et tuleb teha trenn lihtsamaks ja lĂŒhemaks. Isegi kĂ”ndides ei olnud pulss vĂ€ga madal ja joostes hĂŒppas nĂ€it kohe pĂ€ris kĂ”rgele. Energiat polnud kuidagi ĂŒldse. Lihtsalt đ©. Peab ainult lootma, et edasi lĂ€heb ikka paremaks. 9 km, 8:22 min/km, 152 l/min
KokkuvÔttes:

Eks nÀha ole, kuidas jÀrgmine nÀdal kulgema hakkab. Loodan parimat.





