Workout Week 21.–27.09.2015

21.-27.09.2015

Esmaspäev: JJV. Esimene ja siiani ainus jooksutrenn pärast maratoni. Pulss kiskus kõrgeks ja näitas ikka väga koledaid numbreid. Ignoreerisin neid. Lisaks kõigele lõi viimasel jooksuringil mulle vasakusse põlve mingi imelik valu, mis kergelt andis tunda ka järgmisel päeval ning kiirgas säärde. Liiga ruttu jooksurajale tagasi? Ei tea. Õnneks nädala jooksul see valu kadus. Kerelihaste osa tegime tavapäraselt topispallidega, juurde plangud, keretõsted, puusatõsted. Täitsa läbi võttis ning korralik post-workout high oli õhtuks kindlustatud.

Teisipäev: puhkus. Eelmise päeva põlvevalu rikkus mu plaanid ära ja läksin hoopis lihashooldusesse.

IMG_3640

Kolmapäev: JJV. Jooksuosa asendasin siserattaga, et mitte mingi vigastusega riskida. Edasi tegime ÜKEt, kus mina oma jalgadele ohtlikud harjutused jällegi asendasin. Seina ääres ’istumine’, puusatõsted, keretõsted (tavalised ja pöördega), reie tagakülje surumised, alakõht, plangud, seljalihased. Täitsa mõnus trenn oli ja jalad ei teinud kuskilt valu.

Neljapäev: puhkus.

Reede: BodyPump. LÕPUKS OMETI! 🙂 Piinlik tunnistada, aga paus kujunes 3 kuu pikkuseks. Igatsesin seda trenni nagu kala vett, sest let’s face it: seal trennis olen ma täielikult omas elemendis. Raskustega pidin muidugi kõvasti tagasi hoidma, sest ma olen palju nõrgemaks jäänud. (Siinkohal ma räägin iseendast ja minu tavalistest raskustest, mitte ei väida, et need oleksid kehvad raskused või midagi sellist. Vahel on oma keharaskus piisav koormus, mina ei arvusta kedagi.) Pärast trenni värisesid kõik lihased, väljaastete loos võbelesin nagu sült. 😀 Ühtegi päkkadel kätekõverdust ei suutnud samuti teha. Hull lugu, aga nüüd vähemalt on jälle, kuhu püüelda. Esmalt oma vana vormi juurde tagasi (halloo, 50+ päkkadel kätekat polnud probleem…) ja siis sealt edasi. Teeme ära!

Raskused:

  • Soojendus: 3,5+3,5 kg
  • Kükid: 5+5 kg (ja mu jalad surid selle raskusega…)
  • Rind: 5+5 kg, 3+3 kg hantlid, põlvedel kätekõverdused
  • Selg: 5+5 kg
  • Triitseps: 5 kg ketas, 3 kg hantel
  • Biitseps: 3+3 kg hantlid
  • Väljaasted: keharaskusega, kükiosad 5 kg kettaga
  • Õlad: 3,5+3,5 kg, 2+2 kg hantlid

Laupäev: puhkus.

IMG_3650

Pühapäev: BodyPump. Kui arvate, et mul polnud kõik lihased reedest valusad, siis eksite. 😀 Olid, aga ma tahtsin veel Pumpi minna, kuna järgmisel nädalal mul seda võimalust ei teki. (Loe altpoolt, miks.) Veel mõnusam oli kui reedel. Minu lemmik sellest kavast on ilmselt õlalugu, puhtalt see muusika juba meeldib ja sobib sinna viimasesse raskesse loosse väga hästi. Nautisin iga hetke ja jube kahju oli, kui tund läbi sai. Mõnes kohas võtsin isegi tibake rohkem raskust. Pumpiks veel ja veel ja veel… 🙂


Kokkuvõttes: 6 tundi (neto: 5 tundi)

21.-17.09.15

Täitsa asjalik nädal oli. 🙂 2 JJV-d ja 2 BP-d ehk põhimõtteliselt tegin oma lemmiktrenne oma lemmikute inimestega oma lemmikus spordiklubis. Hea nädal oli.

Aga miks ma järgmisel nädalal Pumpi ei jõua? Vastus on siin:

Jah, ma lähen Linnamaratonile 10 km jooksma. 🙂 Ma nii tahtsin minna ja tundsin end halvasti, et ei lähe. Aga kuna jalad (nii parem tald kui vasak põlv) said korda, siis keskmise pingutusega läbida suudan selle raja kindlasti. Miks mitte? Muidugi lähen. Jooksupidu kodulinnas ja mind pole osalemas? Mis nali see veel oleks? 😀 Ennekuulmatu!

Ühesõnaga: näeme seal! Kes veel tulevad ja mis distantsile?

Minu teekond maratonile

Mulle tundub, et kõik jooksvad spordiblogijad said Tallinna maratonilt tõelise motivatsioonilaksu. Kõik teevad järsku suuri plaane ja seavad ambitsioonikaid eesmärke: kes tahab järgmisena vallutada esimese pool- või täismaratoni, kes planeerib järgmisi (parema ajaga) maratone, kes sihib juba täiesti uut taset ehk ultramaratone. Kõik on kuidagi nii tuhinas ja elevil ning ägedaid unistusi ja eesmärke tuleb nagu Vändrast saelaudu. 

… ja siis tulen mina. 🙂 Ei saa öelda, et ma poleks mõelnud oma järgmise maratoni peale. Olen. Muidugi olen. Maraton polnud tegelikult nii meeletult raske, kui ma oodanud olin. Juba sama päeva õhtul hakkasin mõtlema, et tegelikult polnud ju üldsegi midagi hullu. Jah, kuskil 29.–32. km peal tundus, et jooksen lihtsalt peaga vastu seina, aga üldiselt… Jumala äge maraton oli ju?! 🙂

Kuskil minu sees elab üks väike mõte. Mis siis, kui kõiki neid jamasid ja valesid otsuseid sellel aastal olnud poleks? Millise aja ja emotsiooniga oleksin siis finišisse jõudnud? Kui oleksin end tundnud olevat sama heas lendavas vormis kui enne esimest poolmaratoni? Äkki oli neid jamasid vaja, et mitte liiga suuri eesmärke seada ja seda maratoni pingevabalt nautida? Mul on igasuguseid mõtteid ja mingi hääl kuskil sees ütleb, et minu esimene maraton ei jää kohe kindlasti mu viimaseks. Kunagi tuleb minna vigade parandust tegema. 😉

Aga ma ei mõtle veel sellele, millal see teine maraton tulla võiks. Äkki järgmisel aastal, aga äkki mitte. Ma ei tea. Mul on veel igasuguseid ägedaid plaane järgmiseks hooajaks. Mõned selle aasta tegemata jäänud eesmärgid ootavad täitmist ning kripeldavad hinges. Üks on kindel: ülitäpseid ajalisi eesmärke ma endale enam seadma küll ei hakka. Õnnelikuks need mind ei teinud. Areneda ja rekordeid püstitada loomulikult tahaks, aga iseend pole mõtet nende eesmärkidega hulluks ajada. Tahan olla lihtsalt rõõmus, äge ja mitmekülgne harrastussportlane. On ju piisavalt mõistlik eesmärk?

Aga selle asemel, et enne praeguse hooaja lõppu juba järgmisele mõelda, vaatan mina hoopis korraks tagasi. Siin on minu 20 nädalat maratonile (27. aprillist kuni 13. septembrini):

teekond maratonile

Minu teekond maratonile oli väga käänuline, auke ja teetõkkeid täis. Öelda, et kõik ei läinud nii, nagu ma tahtsin, on under-statement. Miski ei läinud nii, nagu ma plaanisin. 😀 Aga ma tegin selle maratoni ikkagi ära. Seda magusam see saavutus minu jaoks on. 🙂