Workout Week 7.–13.03.2016

7.–13.03.2016

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus + BodyPump. Tõsiselt korralik trennipäev. Sisehallis jooksmisest hakkab vaikselt, aga kiirelt kopp ette saama. Oleks juba õues õhtuti valgem… Õnneks Tauriga koos joostes läks aeg kiiremini. Jõuosas mõtlesid vist paljud, et anname otsad. Igavesti kestvad topispalliseeriad, juurde keretõsted, jalgade langetamised, plangud, seljaharjutused, puusatõsted… Korraks juba mõtlesin, et Pumpi küll enam ei lähe. Võtsin end aga kokku, et  viimast korda 96. kava teha. Väljaasted jällegi jätsin ära, sest mu varvas ikka veel ei ole terve. :/ Seljaloo tegin 7,5+7,5 kg kangiga ning järgmisel päeval oli selg väga õnnelik, et trennivaba päev tuli.

Teisipäev: puhkus. Tavapärane lihashoolduse päev ehk tund aega rullil. Kadri aitas puusapainutajad samuti lahti venitada. Parem pool oli väga valus ja totaalselt kinni. Vasak natuke rohkem lahti, kuid siiski kehvas olukorras. Need vist ei saagi kunagi terveks…

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenni jätsin ära, sest tahtsin oma vigastatud varba lõpuks terveks ravida. Tegin hoopis kerge sörgi ning pärast seda tegime koos Kertuga kerelihastele topispalliga ja oma keharaskusega harjutusi. Võtsin oma rulli ka trenni kaasa ning tunni lõpuks rullisin kiirelt jalad läbi. Kahju oli muidugi, et teistega koos lõike joosta ei saanud. :/

Neljapäev: YogaFunC. Tahtsin väga joogasse minna ja läksin. Kui ütleksin, et varvas üldse valus ei olnud, siis see oleks puhas vale. Teatud asendites andis ikka tunda. Eks ma siis andsin endast parima, et sinna mitte väga palju suruda. Jooga ise oli tore nagu ikka. 🙂

Reede: BodyPump. Soojenduseks pool tunnikest sörki alla ja siis esimest korda Eestis BodyPumpi uus kava järjekorranumbriga 97. Oh issand jumal hoidku meid kõiki. 😀 See on ikka üks julm kava. BP mõttes tähendab julm head. Kükid on täitsa talutavad, edasi läheb suremiseks ja see ei lõppe enne venitust ära. Igal pool mingid madalad kaheksased, sada miljonit ülessurumist, triitsepsi loos nutad ja teed neid kätekaid. Julm, julm, julm.

Laupäev: puhkus.

Pühapäev: jooks. Ilm oli lihtsalt imeline: peaaegu tuulevaikne, 0 kraadi ning soe päike säras taevas. Mulle nii meeldivad need päikselised ilmad. 🙂 Tegin ühe pärastlõunase mõnusa jooksu. Mängisin turisti ning käisin Toomemäel turnimas ja siis tulin mööda Emajõe äärt koju tagasi. Tartu-armastus kasvas veel suuremaks ja tugevamaks. Kuidas võikski siit ära tahta?

Kokkuvõttes: 8 h 40 min (neto: 7,5 h)

7.–13.03.16

Tegelikult oli ikkagi korralik nädal, vaatamata sellele ära jäänud lõigutrennile. Varvas veel 100% terve ei ole, aga päris hea siiski. Loodame, et seda nüüd uuesti mingi trenniga ära ei lõhu. Ehk siis saan end jooksuvõistluste hooaja alguseks terveks kah. Oleks tore.

Seniks aga jätkame vaikselt, kuid kindlalt edasi töötamist.

Eesti Linnajooksud: registreeritud!

Täna jõudis kätte see päev, kus hakkasin lõpuks selle aasta võistlusi registreerima. Tartu Parkmetsa jooksu regamisega jäin päev hiljaks, kõige soodsam voor lõppes eile… Mis ma rohkem öelda oskan, kui et vilets mälu on ikka rahakotile koormaks.

Aga kui juba, siis juba. Minu sünnipäeva kink endale sellel aastal oli Eesti Linnajooksude osalus. Kavas on Tartu Kevadjooks, Narva Energiajooks, Eesti Ööjooks, Jüri Jaansoni 2 Silla jooks ja SEB Tallinna Maraton. Loodetavasti saan ikka igalt poolt osa võtta ning sarja edukalt lõpetada. Saaks ühe ilusa medali juurde ja Nike jooksutossud veel kauba peale. Pole paha diil.

Muideks, Tartu jooksusari, mis nüüd kannab nime #GORUNTARTU, jääb sellel aastal poolikuks. Natuke kahju on, aga eriti kurb olla ei saa. Katkijäämise põhjus lihtne: Novembrijooksu ajal mind lihtsalt ei ole Eestis, vaid teen jooksusamme kuskil mujal. 🙂 Seega liigub mõte vaikselt sinnapoole, et äkki oleks mõte Suvejooksul hoopis 5 km joosta, mitte 10. Muidu jääb 5 km sellel aastal üldse proovimata. Eks vaatab seda asja.

Nüüd on selline väike ootusärevus sees… Kuigi pean ütlema, et minu algava 4. jooksuhooaja alguses on tunne hoopis teistsugune kui näiteks aasta tagasi. Tunne on palju rahulikum. Kadunud on see ‘Ma PEAN oma isiklikke rekordeid parandama.’ tunne. Mingi sisemine rahu on tekkinud. Kui enne muudkui püüdlesin kuskile kaugele ettepoole edasi, paremaks, kiiremaks, siis nüüd tunnen end oma praeguses olukorras rahulolevana. Trenn on saanud iseenesest mõistetavaks osaks elust. Võistlused on koht kogeda melu, emotsioone ja endast parim anda. Aeg ja tulemus on muutunud… teisejärguliseks?! o_O Margit, kelleks sa muutunud oled? Olen vist vanaks saanud…

allikas
allikas