Täna jõudis kätte see päev, kus hakkasin lõpuks selle aasta võistlusi registreerima. Tartu Parkmetsa jooksu regamisega jäin päev hiljaks, kõige soodsam voor lõppes eile… Mis ma rohkem öelda oskan, kui et vilets mälu on ikka rahakotile koormaks.

Aga kui juba, siis juba. Minu sünnipäeva kink endale sellel aastal oli Eesti Linnajooksude osalus. Kavas on Tartu Kevadjooks, Narva Energiajooks, Eesti Ööjooks, Jüri Jaansoni 2 Silla jooks ja SEB Tallinna Maraton. Loodetavasti saan ikka igalt poolt osa võtta ning sarja edukalt lõpetada. Saaks ühe ilusa medali juurde ja Nike jooksutossud veel kauba peale. Pole paha diil.

Muideks, Tartu jooksusari, mis nüüd kannab nime #GORUNTARTU, jääb sellel aastal poolikuks. Natuke kahju on, aga eriti kurb olla ei saa. Katkijäämise põhjus lihtne: Novembrijooksu ajal mind lihtsalt ei ole Eestis, vaid teen jooksusamme kuskil mujal. 🙂 Seega liigub mõte vaikselt sinnapoole, et äkki oleks mõte Suvejooksul hoopis 5 km joosta, mitte 10. Muidu jääb 5 km sellel aastal üldse proovimata. Eks vaatab seda asja.

Nüüd on selline väike ootusärevus sees… Kuigi pean ütlema, et minu algava 4. jooksuhooaja alguses on tunne hoopis teistsugune kui näiteks aasta tagasi. Tunne on palju rahulikum. Kadunud on see ‘Ma PEAN oma isiklikke rekordeid parandama.’ tunne. Mingi sisemine rahu on tekkinud. Kui enne muudkui püüdlesin kuskile kaugele ettepoole edasi, paremaks, kiiremaks, siis nüüd tunnen end oma praeguses olukorras rahulolevana. Trenn on saanud iseenesest mõistetavaks osaks elust. Võistlused on koht kogeda melu, emotsioone ja endast parim anda. Aeg ja tulemus on muutunud… teisejärguliseks?! Margit, kelleks sa muutunud oled? Olen vist vanaks saanud…