Minu Tartu

Ma tahan täna rääkida minu Tartust. Kes on minu tegemisi blogi vahendusel viimased peaaegu kolm aastat jälginud, see teab, et enne Tartusse kolimist elasin ma 19 aastat Ida-Virumaal. Ühes ja samas kohas, samas majas kordagi kuskile kolimata. See oli minu kodu.

Tartu Ülikooli õppima asudes ja ühiselamusse kolides tundsin ma end alguses kõike muud kui koduselt. Ma olin õnnetu. Esimesel aastal käisin Ida-Virumaa kodus absoluutselt igal nädalavahetusel. Lahkusin kohe pärast nädala viimast loengut ja naasin napilt enne nädala esimest. Mulle ei meeldinud Tartus üldse. Miks täpselt, ma ei teagi. Tartusse kolides pidin välja murdma oma mugavustsoonist ja see ei olegi lihtne. Laialt on levinud arusaam, et ülikool on su elu parim aeg. Minu jaoks see väide ei kehtinud. Midagi kohutavat ei olnud, aga midagi säravat samuti mitte. Minu jaoks oli gümnaasiumiaeg see äge aeg. Ja see oli läbi saanud.

DSC_0077_2

Midagi muutus ülikooli teisel aastal. Vaikselt leidsin oma inimesed, kellega paremini klappisin. Oma osa oli siin muidugi ka spordil. Kes veel ei tea, siis viimased kolm aastat olen järjepidevalt olnud TÜ ASK Fitnessklubi liige. Sõna ‘klient’ tundub lihtsalt vale, sõna ‘liige’ sobib aga täiuslikult. Seal tunnen ma end tõesti ühe omanäolise perekonna liikmena. Sport on aidanud mul väga palju iseenda kohta õppida ja avastada.

Veel üks aasta läks mööda ning märkamatult olin Tartusse täielikult armunud. Olen siiani. 🙂 See on nüüd minu kodulinn. Minu kodu. Minu paik. Pärast äraolekut Tartusse naastes, tunnen end lõpuks jälle õiges kohas olevat. Mida aeg edasi, seda vähem käin Ida-Virumaal vanematekodus. Itta on alati tore naasta, aga enam ei põgene ma sinna iganädalaselt. Alates sellest ajast, kui aasta tagasi ühikast ära kolisin, olen hakanud Ida-Virumaad kutsuma vanematekoduks ja oma Tartu pesa koduks. Siin tunnen ma end tõeliselt koduselt.

Viimased viis aastat on mind kui inimest muutnud. Olen suureks kasvanud. Oleks muidugi imelik, kui ma 24-aastasena oleks samasugune nagu 19-aastasena. See ei ole lihtsalt võimalik. Olen elanud läbi nii head kui ka halba. Õppinud palju ja saanud natuke targemaks. Ennast ületanud mitmes eri valdkonnas. Avastanud uusi tahke iseendas. End proovile pannud. Pettunud. Rõõmustanud. Saavutanud. Feilinud. Läbi kõige selle naeratama õppinud. Nii palju õnnelikumaks saanud. Kohtunud paljude erinevate inimestega; osad neist on jäänud, osad läinud. Praeguseks olen koos elanud näiteks seitsme inimesega: ühikas nelja väga erineva toakaaslasega, kahe korterikaaslasega Narvamäe korteris ning nüüd oma elukaaslasega. Kõik nad on mulle midagi õpetanud. Iga inimene jätab meisse oma jälje. Tahame siis seda või mitte. Ega asjata öelda:

Ütle mulle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sina.

Valige oma inimesi targalt. Hoidke neid, keda väärtustate, ja laske teistel oma teed minna.

Vahel ma mõtlen, milline mu elu siis oleks, kui ma poleks üldse Tartusse kolinud. Kui ma oleks kasutusele võtnud plaani B ja Tallinna Tehnikaülikooli õppima läinud. Kellega ma siis kohtunud oleks? Teeksin ma praegu üldse sporti? Õpiksin ma magistrantuuris? Kes oleks mu sõbrad? Millega ma tegeleksin? Oleksin ma õnnelik?

Nendele küsimustele ei oska keegi vastata. Praegu tean ma seda, et olen õnnelik ja rahul täpselt sellisena, siin ja nende inimestega, kes mul on. Ma ei igatse kuskile mujale. Teate kui hea on lõpuks jõuda selleni, millest nii kaua unistanud oled?

Tartu on mõnes mõttes minu happy place. Kui võrrelda 5 aasta tagust mind ja mind praegu… Ma arvan, et kaugele paistab välja see, kui palju rõõmsam ja rahulolevam ma olen. Ma ise tunnen seda, kui palju ma muutunud olen. Mulle meeldib see. 🙂 Kõik need head asjad on Tartus juhtunud. Heade asjade, mõtete, juhtumite, inimeste ja hetkede linn. Praegu tean ma seda, et ära kolida ma siit ei taha. Tartu on minu südames. Ma ei tea veel, mida tulevik toob, aga süda ütleb, et ma kuulun siia. Olen oma koha leidnud. Kui see on päriselt minu paik, siis küllap seob saatus mind siia mingil moel veelgi tugevamalt kinni. Ma vähemalt loodan seda väga.

DSC_0511 IMG_3799 Version 2

Kus on Sinu kodu? 🙂

Advertisements

7 thoughts on “Minu Tartu

  1. Olen elu aeg Tartus või selle külje all elanud ja siit tõesti ära ei taha, isegi kui käin nädalaks-paariks kuskil teises linnas, siis Tartus on nii hea tagasi olla.. See on minu jaoks täpselt paraja suurusega, ei ole liiga väike, aga samas mõnusalt pisike, pole võimalik, et mingi vahemaa oleks liiga pikk. Ainus asi, millest ma vahel puudust tunnen, on meri… aga noh, tuleb Emajõega leppida 😀

  2. Nii ilus postitus, need pildid ja emotsioon!
    Mina praeguse seisuga tunnen, et pole oma õiget kohta veel leidnud. Aga olen selle poole teel.
    Tartus olen elanud nüüd äkki 3 aastat. Põhikooliaja elasin samuti Ida-Virumaal (vanematekodu), keskkooliaja üksi ja hiljem elukaaslasega Jõgeval (tegelikul hästi mõnus ja kodune, kuid töö/kõrgkooli ega arenguvõimalusi ei näinud). Tartut ma pole veel väga avastanud, sest olen annelinnlane ja kaugemale pole jõudnud. 😀

    1. Aitäh! 🙂
      Küll leiad sinagi selle päriselt oma koha. Tartut avastada on väga tore jooksujalu: lihtsalt jooksed linna ja tiirutad mööda tänavaid. Väga kosutav nii kehale kui hingele. 🙂

  3. Uhhh… Seda kirjutist on nii kummaline lugeda. Algusega samastan ennastki, samas mina… mina pole nagu seda päris oma kohta leidnudki. Viimased neli aastat õppisin Tartus ja läksin sinna õppima samuti teisest Eesti otsast, Tallinna kandist. Ülikooli astudes eelistasin Tartut Tallinnale just seetõttu, et leida see oma iseseisvus ja tee (mis Tallinna jäädes ja kodus elades raskendatud olnuks), kuid Tartu…. Tagasi vaadates saan aru, et tegelikult panin ennast ise olukorda, kus kodunemiseks väga head võimalust ei olnudki, jäi mul ju Tallinnasse maha kallim, kelle juurde iganädalane mittesõitmine olnuks minu tollases mõtteviisis vale ja võimatu. Nii ma sõitsingi. Igal nädalal. Kolm aastat. Kõik see resulteeris sellega, et elasin reedest pühapäevani ja vahepealne aeg tuli lihtsalt kuidagi ära kannatada. Kõige selle juures polnud mul ka Tallinnas muid “oma inimesi” peale pere ja kallima, sõpru… ütleme nii, et oleks vale öelda, et mul Tartus üldse sõpru ei olnud, kuid selliseid, kellega kinno või välja sööma minna, keda peole kutsuda… peale ühika boksikaaslaste (kes on imeline seltskond tegelikult), polnud nagu neidki. Ma lihtsalt tundsin, kuidas vegeteerin, eriala ei olnud huvitav, kuid mingist hetkest tundus nagu narr pooleli jätta, õhtud möödusid arvuti taga ühikas… Muidugi oli üks trenniseltskond, keda tänaseks neiks kõige suuremateks “oma inimesteks” pean, aga miski nagu ei lasnud mul seda linna omaks võtta… Nüüd aga… Lõpetasin eelmisel kevadel baka ja sügisest õpin Viljandi kultuuriakadeemias hoopis uut eriala. Iganädalaselt käin kaks-kolm korda Tartus – trennis, avatud ülikooli magistriaineid võtmas (plaanin Viljandi õpingute kõrvalt väikest viisi paralleelselt magistrikraadi ja olen avastanud, et Viljandi ja Tartu õpinguid komplekteerides annab see hariduskompott täitsa asjaliku ja meeldiva versiooni kokku), muid kohustusi täitmas, sõpradega kokku saamas (kes mulle nii märkamatult siiski tekkinud olid, kuid kelle olemasolu ma ühikas vegeteerides vahest teadvustadagi ei osanud), ja ma tunnen, et ma naudin Tartut, mulle meeldib seal ja see linn seostub mulle nii palju positiivsega. Mulle meeldib elada ka Viljandis, kuid kuna seal elan koos vanaemaga, ei saa ma vaadata seda linna kui “oma pesa”, sest seostub ta mulle ikkagi mingil määral vanaema juures käimisega ja millisel lapselapsel ei oleks sooje tundeid seotud vanavanematekoduga ja seega tunnen, et ei saagi Viljandi suhtes tundma seda kohanemistunnet, seda momenti, kus linn saab või ei saa omaks. Kõige tobedam on, et teadvustan endale, et mulle ei meeldiks elada Tallinnas… vahest lihtsalt seetõttu, et mul ei ole seal sellist oma inimeste võrgustikku peale pere, teadvustan ka seda, et läinuks ma sügisel Tartus magistrisse, ei arvaks ma senimaani sellest linnast suuremat ja selle positiivse värvingu annab Minu Tartule just see, et käin seal tegelemas ainult enda jaoks positiivsete asjadega. Viljandi aga… mul pole siin (veel), nii “oma” ringkonda, et suudaksin end õnnelikuna vaid siin elamas näha… Mulle tundubki, et praegune “kodutu” olek on mind teinud õnnelikumaks kui viimase viie aasta jooksul olnud olen… Viljandis elan Vanaema juures, Tallinnakandis vanematekodus kui sinna satun, Tartus hõivan venna juures põrandapinda või sõbranna diivanil… Mul ei ole päris oma linna ega päris oma kodu, samas on igas linnas miski, mida armastan ja sellist rändurielu võib ju mõnda aega õnnelikuna elada, aga päris hirmutav on mõte sellest, et ühel hetkel peaks ju ennast kuhugi paikseks sättima ja kus võiks olla see kodu, kus end hästi tunnen… päris paiksena… seda ma ei tea.
    Pikk ja segane kommentaar, aga iga kord kui keegi Tartust kui linnast ülivõrdes räägib, tunnen mina end nii segaduses olevat ja nagu näha, siis ma olengi segaduses, aga vahest seda segadust lahti kirjutada on ka tore… loodan, et ära ei tüüta oma pika kirjutisega 🙂

    1. Väga põnev kirjutis oli! 🙂 Eks igaühele oma. Keegi ju ei garanteeri, et mina igaveseks Tartusse jään või igavesti samamoodi mõtlen. Inimesed muutuvad. Elud muutuvad. Mõttemaailmad muuuvad. Põhiline on õnnelik praeguses hetkes. 🙂 Tundub, et sina oled. Ja see on üliäge!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s