1 nädal maratonini (12.–18.08.2024)

Kiirelt on läinud need nädalad. Juba vähem kui nädala pärast on Kihnus käidud ja maraton joostud.

Esmaspäev: trennivaba. Kuna 30 km jooks oli pühapäeval, siis vaatamata igati normaalsele olemisele tegin ilusti puhkepäeva.

Teisipäev: rahulik jooks. Võtsin ette 8 km rahuliku otsa, 4 km spordiklubist Lähte poole ja sama tee tagasi. Palavus oli tagasi, mis mulle muidugi mingit rõõmu ei paku. Lisaks need pisikesed väiksed putukad, kes ei hammusta, aga maanduvad sulle silma, suhu ja kleepuvad higi külge. “Mõnus”. Kas on väga ketserlik öelda, et ootan juba sügist? (8.02 km, 6:58 min/km, 139 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenn. Viimane päris lõigukas enne maratoni, järgmise nädala trennid on juba selline väike, praktiliselt tähtsusetu tilulilu ja maratoni ootamine. 3 km soojaks, harjutused peale, neli lahtijooksu ka. Staadionil oli jälle soe ja päikseline, aga õnneks lõikude ajaks oli päike juba piisavalt madalal, et täitsa okei oli joosta. Kõik tegid mõnevõrra erinevaid harjutusi, minule ja Kairele sai osaks duubelpüramiid 2x800m, 2x600m, 2x400m, 2x200m, igale poole sama palju rahulikku sörki vahele.

Kuidagi jube kiired olime? Esimene lõik tuli kohe ilma suurema pingutuseta 5:00 tempos ja sealt edasi läksime vaikselt kiirenevas tempos. Mitte mingit tunnet polnud, nagu oleks kolm päeva varem 30 km jooksnud. Jalad olid head ja särtsakad, süda tuli ilusti järele, jõudu jagus. Viimased oli juba rohkem pingutust nõudvad ja tempod vist kõige kiiremad, mis üldse sel aastal tehtud. Äge!

  • 800m:
    5:00, 156
    5:00, 166
  • 600m:
    4:57, 166
    4:56, 167
  • 400m:
    4:50, 161
    4:38, 171
  • 200m:
    4:23, 162
    4:08, 167

Neljapäev: rahulik jooks. See jooks algas igalt poolt kiskuvate ja väsinud jalgadega. Tundsin seda tunnet, mida tavaliselt olen maratoniks treenides tundnud oluliselt varem ja mitmeid kordi. Selline kangus ja väsimus, et tahaks teisel kilomeetril seisma jääda ja venitada. Olin täitsa hämmingus, et senini olen sellest tundest pääsenud – midagi on vist ikka õigesti tehtud. Eelmise päeva kiired lõigud ja staadion olid tugevalt jalgades. Õnneks kuskil 3 km peal hakkas kõik järele andma ja keha läks palju mõnusamaks, plaanitud 5 km asemel tegin ikka traditsioonilised 6. Olin aeglane, aga just sellist kulgemist oli mul tol päeval tarvis. (6.25 km, 7:17 min/km, 137 l/min)

Reede: trennivaba.

Laupäev: pikk jooks. Ootasin trenniga täitsa õhtutundideni, kuna hommikul tahtsin pikemalt magada ja päeval oli tõeliselt lämbe ilm. Puhkeolekupulss, mis on viimastel päeval olnud alla 40, ei langenud päeva jooksul alla 47. Natuke hoiatav, arvestades, et ümberringi on kuuldusi koroonast. Haigeks jäämist kardan kõige rohkem. Igal juhul õhtul kella 19.30 ajal läksin lõpuks jooksma. Alguses olid jalad kuidagi kahtlaselt väsinud, kuid mida edasi, seda normaalsemaks läks. Üldiselt läks aeg kiirelt ja temperatuur oli ikka hulka normaalsem kui päeval. Õiged otsused. (13.02 km, 6:44 min/km, 143 l/min)

Pühapäev: trennivaba. Puhkeolekupulss tuli väga hea vormi tasemele tagasi, maandudes 35 peal.

Kokkuvõttes:

Laupäeval pärast pikka jooksu alustasin teiperiga. Kuni kolmapäevani praktiliselt süsivesikuid ei söö ja siis kolme päevaga laadin uuesti kõik glükogeenivarud täiega täis, et laupäevaks energiavaru maksimeerida. Nüüd, kui seda juba üle 10 korra tehtud, ei tundu see mitte midagi hullu. Kolm ja pool päeva jaksab küll. Põhiline, et neljapäeval ja reedel süsikate söömises piisavalt tubli olla, reisil olles pole see nii lihtne kui kodus.

Teisipäeval pakib koti kokku, mõtleb tempoplaanid käepaelale; kolmapäeval annab Herje jalgadele viimase värskuse ja siis… siis ootab Kihnu ja showtime.

10. Lasva Jõe- ja Järvejooks

Üle nelja aasta viis tee meid jälle augustis Lasvale. See on üks mõistlik jooks. Toimub reedel ja sellisel kellaajal – kell seitse õhtul –, et jõuab ilusti pärast tööpäeva minna. Samas ei riku reedene võistlus ära nädalavahetuse olulist trenni, nagu juhtub laupäevase või pühapäevase stardiga. Kui reede õhtul võisteldud, saab pühapäeval kenasti pika jooksu ära teha. Hundid söönud, lambad terved. Sobis meie maratoni treeningplaani nagu rusikas silmaauku.

Kell 17 olid jooksjad auto peal ja teel Kääpa laululavale, kust algab Lasva jooks. Kella 18st olime kohal, stardimaterjalid kätte, WCsse ja soojendusele. Ikka veel oli 25 kraadi sooja, tuulevaikus ja selline lämbe äikese-eelne õhk. Mis teha, kannatab ära. Soojenduse ajal vaatasime ära jooksu viimase kilomeetri, tutvusime euroalustega, mis meid kuiva jalaga üleajavast Võhandu jõest üle tooma pidid, võnkuva sillaga ja kohalike hoovidega. Tegu on selle jooksu kõige keerulisema kilomeetriga, sest üldplaanis on see Võrumaa sarja üks kõige lihtsamaid jookse üldse.

Kell 19 kõlas stardipauk. Mul oli rajast meeles vaid väga üksikud pildid, ka rajakaart suurt midagi meelde ei toonud. Blogis olin kirjutanud vaid nädala kokkuvõtte sees paar sõna, et oli kerge profiiliga jooks, valdavalt asfaldil ja kruusateel. Ega seal tegelikult muud kokku võtta polegi.

Esimene kilomeeter tuli kohe ajaga 5:32. Tundus ikka päris kiire, eriti arvestades, milliste tempodega ma kaks päeva varem lõigutrennis surin. Nüüd jooksen peaaegu samas tempos ühe kilomeetri asemel 11,8? Tundus kuidagi ebareaalne, aga samas jalg oli päris hea, pulss üldsegi mitte punane, tee mõnusalt uus kergliiklustee sileda asfaltiga. Mida seal nuriseda, ainult jookse. Kui saan otsa, siis küll kuidagi finišisse venin.

Hakkasin enda peas lugema protsente. Üks kilomeeter on umbes 8.5%. 2 km juba 17%. Ja nii edasi, kuni lõpuni. Igal kilomeetril keskendusin oma protsendile, hingamisele ja lihtsalt uhasin oma ühtlases tempos. Iga kilomeetriga sain kätte jälle mõne nendest jooksjatest, keda 1. ja 2. kilomeetril enda ees kauguses asfaldil nägin. Võtsin järjest selgasid.

Fotod: Raul Soome

Umbes poole maa peal, kui Lasva järvest möödusime, sai asfalttee otsa ja algas maastik. Esialgu jooksime jupi läbi niidetud heinamaa, kus täiesti mõttetu koha peal korralikult vasakut jalga väänasin, nii et palju ei jäänud ninali lendamisest puudu. Õnneks valus ei olnud. Proovisin olla veidi ettevaatlikum ja kruusateel oli juba turvalisem. Joogipunkte kasutasin, aga enamik vett lendas pähe, sest lihtsalt nii soe oli. Õnneks mingil hetk hakkas õhk natuke liikuma. Abiks ikka.

Peaaegu kõik, kellest mööda jooksin, pöörasid selle peale pead. Kes see täiesti keskpärane jooksja veel on, kes neist oluliselt vähem hingeldades lihtsasti möödub. Eriti oli seda tunda distantsi viimases veerandis, kus minul tempovastupidavust veel igati jagus, kuid paljudel teistel minu tempo inimestel kippus jõud juba raugema. Ikka kasu ka midagi nendest lõpututest maratonitrennidest!

Viimased kilomeetrit uhasin juba viienda käiguga ja kergelt punases, sest võtsin veel ühe naise selja ja siis oli tükk tegemist, et ta enda kannult maha raputada. Hingas teine muudkui kuklas, sõna otseses mõttes. Ületasime vappudes silla, sain üle euroaluste kuivalt üle jõe, härra Jooksja oli kaasa elamas, jooksin läbi ühe suurema lombi, kus ikka tossud ilusti mudaseks sain, võtsin viimase minitõusu ning tegin oma lõpuspurdi. Nii tal mul seljatagant kaduma saigi, boonuseks möödusin veel kahest mehest.

Foto: Võrumaa Spordiliit

1:05:14

Poleks üldse uskunud, aga viimaks olingi oma 5:31 tempoga finišis. Ei kukkunudki ära, ei saanudki surma, oli igati mõnus tugev pingutus ilusas ühtlases tempos. Täpselt see, mida enne maratoni vaja oli. Finišis oli kirsiks tordil teadmine, et nii Aveliis, Joonas kui ka härra Jooksja said oma vanuseklassides poodiumil hõbeda- ja pronksisäraga pärjatud. Mina – mina olin lihtsalt tubli. Aga nagu me kõik teame: tähtis pole osavõtt, vaid võit või võidust osasaamine. (Tartu ‘vanasõna’)

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:05:14
  • Distants: 11,7 km
  • Keskmine tempo: 5:31 min/km
  • Keskmine pulss: 165 l/min
  • Max pulss: 177 l/min
  • Koht: 89/142
  • Koht naiste seas: 27/54
  • Koht N30 vanusegrupis: 10/16
  • Jooksu dünaamika:
    • Sammu tihedus: 174 s/min
    • Sammu pikkus: 1,03 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,9 cm
    • Vasakul jalal 52,3% ja paremal jalal 47,7% ajast