Treeningpäevik 29.04–5.05.2019

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenn. Kes olid Viljandi järvejooksule minemas, nendel oli kergem kava ja teised said pikemaid lõike joosta, et teha viimased ettevalmistused Tartu Maastikumaratoniks. Ülesandeks olid 800 ja 1200 m lõigud staadionil. Jõudsime teha 2 blokki. Iga lõigu vahele sörkisime 400 m ja siis puhkasime 2 minutit ehk siis korralik taastumine. Ilunumbrid:

  • 1200 m: 4:36 min/km, 167 bpm
  • 800 m: 4:29 min/km, 167 bpm
  • 1200 m: 4:36 min/km, 169 bpm
  • 800 m: 4:25 min/km, 167 bpm

Sellega võib rahul olla küll, ma arvan. 🙂

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: ülipikk lõigutrenn. 1. mai. Küsisin Treenerilt, et kuna JJV jääb püha tõttu ära, siis kui palju jooksma peaks. Olime enne rääkinud, et teeme viimase pika trenni, kuna mul eelmise nädalavahetuse pikk jooks läks ju vett vedama. Sain oma pika trenni. Ja missuguse veel! 😳

Plaan anti kätte selline:

  • 3 km rahulikult soojenduseks;
  • Seejärel 3 blokki:
    • 1000 m kiirem jooks,
    • 1000 m rahulik jooks,
    • 2000 m kiirem jooks,
    • 1000 m rahulik jooks,
  • 3 km rahulikult koju.

Kes oskab arvutada, siis saab aru, et see kõik kvalifitseerus ühe pika jooksuna, kuna kokku andis see lõigutrenn 20 km.

Lisaks tuli joosta Lähte suunas, et natuke tõuse võtta saaks, ja kiired lõigud oleksid pidanud teoreetiliselt olema kiirenevad tempos. Praktikas see kahjuks välja ei tulnud, sest ma olin omadega puhta läbi, sest temperatuur oli palav (ca 20 kraadi), päike säras lagipähe ja vett mul otseloomulikult kaasas ei olnud. 🙄 Koju jõudes olin higist läbivettinud ja meeletus joogijanus. Janu hakkas juba kuskil 1. lõigu peal kiusama, seega mnjah.

Lõikude tempod tulid sellised:

  • 1000 m: 5:08 min/km (167 bpm), 5:11 min/km (166 bpm), 5:19 min/km (167 bpm);
  • 2000 m: 5:15 min/km (165 bpm), 5:23 min/km (168 bpm), 5:27 min/km (167 bpm).

Üldiselt need numbrid mingit erilist emotsiooni ei tekita (võrrelge näiteks esmaspäevaste tempode ja pulssidega), aga arvestades, et täpselt sama sooja ja päikselist ilma lubab ka Tartu Maastikumaratoni ajaks, siis väga hea harjutus eesootavaks saunaks…

Neljapäev: trennivaba.

Reede: kerge jooks. Tegin õhtul hästi kerged 6 km. Jalad olid veel suhteliselt väsinud ja ilm oli võeh. Tegin oma 6 km lemmikringi ära ja aitas kah selleks korraks. 6:07 min/km, 149 bpm.

Laupäev: trennivaba. Jalutasin natuke linnas ringi – peamiselt Uuskasutuskeskuses ja Kevadlaadal – ja puhkasin. Väga imelik oli praktiliselt mitte midagi kasulikku ja asjalikku teha. Õhtuks olid juba süümepiinad kohal…

Pmst mina laupäeva pärastlõunal. 😂
Kiisu on vist selle nädalaga lõpuks terveks saanud *sülitab 3 korda üle õla*. 🙂

Pühapäev: kerge jooks. Nädala võtsin kokku ühe 10 km otsaga. Kui toast välja astusin, hakkas tibutama, varsti sadas juba üpris tugevalt ja tagasi kodutänavale jõudes oli vihm peaaegu läinud. Ideaalne ajastus. 😂 Muidu oli numbrite poolest ülimalt asjalik jooks – osad kilomeetrid tulid 15 lööki madalama pulsiga, aga praktiliselt sama 5:30 kanti tempoga nagu kolmapäevased kiired lõigud –, aga seal vihmas ligunedes hakkas jalgadel külm ja kiirustasin kodu poole tagasi. Üldiselt see “jooksen 5 kiltsa Ihastesse ja siis sama teed tagasi” on sellel aastal juba nii ära leierdatud, et peaks mingi uue ja mõnusa 10 km ringi endale otsima. 5:45 min/km (!), 153 bpm. Selliste ilunumbritega on juba päris tore joosta.

Pärast tegin kodus mõned tunnid remonti ka, et eelmise päeva süümekaid leevendada. Kõik muud pühapäevased toimetused nagu poes käimine, söögitegemine ja pesupesemine otsa ja ongi juba öö käes. Vähemalt saab to-do list lõpetatud. 🙂

Kokkuvõttes:

Oleks vist patt selle nädala üle väga palju nuriseda. Natuke kahju on, et see pikk lõigutrenn nii ebaõnnestunud ilmaga oli, aga mis teha: selline see jooksja elu kord juba on. Kilomeetreid kogunes kenasti ja nüüd peaks ma teoreetiliselt järgmise pühapäeva TMM 24 km jaoks valmis olema. Vähem kui nädal on jäänud. Ulme!

Aprilliga sai kokku 204 jooksukilomeetrit, mis on aprilli kohta ikka väga hea tulemus, arvestades, et sinna pidi mahtuma ka võistluse nädal ja taastumise nädal. Pärnu laager kindlasti aitas nii vormile kui mahukogumisele kõvasti kaasa. Eks näis, mis mais ja juunis selle ehitatud vormi pealt tulema hakkab. 🙂

Ja muideks: mingis meeltesegaduse hoos panin ma end viimasel hetkel kirja selleaastasele Blogiauhindade üritusele. Taaskord tunnustatakse Eesti parimaid blogisid ja kuna ürituses on omajagu muudatusi tehtud, siis mõtlesin, et seekord võiks taas kaasa lüüa.

Kes soovib minu spordiblogi poolt oma hääle anda, siis hääletada saab SIIN ja spordiblogide kategooria on viimane. Seal on teised toredad spordiblogijad samuti üles reastatud, vaadake kindlasti nende blogid ka üle, päris võrdsed ja kõvad konkurendid on see aasta kirjas. 🙂 Igas kategoorias saab anda kuni 3 häält, igas kategoorias ei pea hääletama, kui selleks pole soovi, ja hääletus kestab kuni 31. maini. Üks lugeja saab hääletada ühe korra, kasutades selleks oma e-maili aadressi.

Vaatame siis statistika üle, mitu inimest seda blogi siin üldse püsivalt veel loeb. 😉

Advertisements

Treeningpäevik 22.–28.04.2019

Teine s*tt nädal järjest. Peatage maakera, ma tahan maha minna. 🙄

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Tõusvas tempos jooks. Kuna mina eelmisel nädalal koos teistega Vooremäel tõuse jooksmas ei käinud, siis lubati mul natuke kiirust treenida. Ülesanne oli joosta tõusvas tempos (st pulsivahemikud olid ette antud), iga bl0kk kestis 10 minutit ja kokku oli 5 blokki:

  • 10′: <145 bpm, 6:44 min/km, 144 bpm
  • 10′: 146–155 bpm, 5:56 min/km, 153 bpm
  • 10′: 156–165 bpmm 5:23 min/km, 162 bpm
  • 10′: 165+ bpm, 4:58 min/km, 171 bpm
  • 10′: 140–155 bpm, 6:58 min/km, 153 bpm

Ega kerge just ei olnud, eriti see viimane jooks, kuna praktiliselt jooksin ju 2-kilomeetrist lõiku, õues oli ikka päris soe ja pidevalt lendas mingeid putukaid suhu ja silma. Pulssidest tegelikult saan nüüd tagantjärele aru, et mingi haigusevimm pidi mul juba sees istuma.

Pärast rullisime-venitasime ja sörkisin koju tagasi.

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Mäkkejooksude päev. Võtsime suuna Kvissentali poole, et natuke mäge joosta. Soojenduseks sain koos kodust minekuga ligi 4 km, kenasti tegime kaks ringi jooksuharjutusi ja paar lahtijooksu ka ära. Õhtu oli nii soe ja sume, nagu oleks augustikuu. Seejärel asusime mäge vallutama, plaan oli 4 kuni 6 korda mäest täiega üles joosta. Lõigu pikkus oli ca 210 meetrit. Tempod ja pulsid tulid sellised:

  • 4:13 min/km, 156 bpm
  • 4:34 min/km, 159 bpm
  • 4:42 min/km, 159 bpm
  • 4:44 min/km, 160 bpm
  • 4:47 min/km, 161 bpm
  • 4:52 min/km, 161 bpm

Siis jooksime TYSKi tagasi, natuke venitasime ja jooksin koju ära. Juba kolmapäeval tundsin, et mul on tekkimas mingi eriti vastik nohu, mis nina ja silmad kipitama panevad. Minul ja allergia õitsevate taimede vastu? 😳 Sellist asja varem pole olnud, aga tundub, et nüüd siis on…

Neljapäev: kerge jooks. Või noh, “kerge”. 🙄 Tundsin joostes, kuidas nina aina rohkem kinni läheb ja üldse pole enam hea olla. Jooksin 5 km Ihaste poole ja kui 6. km enesetunne parema asemel suurte sammudega veel kehvemaks muutus, siis juba kahetsesin, et varem ringi ei pööranud. Tegin oma 10 km ära ja aitas kah. Pulsi ja tempo suhe oli kehvem – 154 bpm, 5:53 min/km– ja see oli kohe enesetundes tunda.

See on esimene aasta, kui mul selline allergiline nohu tekib. Loodan, et see õitsemine saab varsti läbi. Kevad on imeilus, aga löriseva nina, kumiseva pea ja punaste silmadega eksisteerida… not fun.

Reede: sundpuhkus. Tahtsin hommikul jooksma minna, aga öö möödus heitliku unega, vesiste silmade, kipitava, kord kinni, kord jooksva ninaga ja kuivanud kurguga. Ühesõnaga see allergiline nohu võttis minust viimase välja. Pea oli paks otsas ja mingist jooksust polnud juttugi.

Laupäev: trennivaba. Koristasin ja korrastasin jälle tundide kaupa kodu (see neetud remont: isegi, kui sa midagi ei tee, tuleb ikka kuskilt see remonditolm…) ja hoolitsesin kiisu eest, kellel jälle kehvem päev oli.

Pühapäev: pikk jooks. Ei ole palju olnud neid trenne, mis ma pooleli olen jätnud. See oli üks neist vähestest.

Plaanisin täna joosta viimase pika jooksu enne Tartu Maastikumaratoni, milleni on jäänud ainult 2 nädalat. Plaan oli teha 21 km. Joonistasin Garminis ilusti raja endale valmis ja asusin teele. Esimesed 4 km liikusin linnas ja erilist tuult ei olnud, aga pulss oli ikka kahtlane nagu neljapäevasel jooksul. Enesetunne ei olnud samuti kiita, täpselt selline tunne, nagu oleks haigena jooksma läinud, kuigi palavikku mul sel nädalal ei olnud ja tänaseks oli nohu ka praktiliselt taandunud.

Siis jõudsin Postimajani ja kavatsesin sealt lihtsalt mööda praktiliselt sirget rada otse Räpina maanteele välja joosta, et sealt Ihastesse keerata ja siis Ihaste teed mööda jälle linna ja koju suunduda. Punnitasin 5 km seal jõhkras vastutuules ära, endal hing paelaga kaelas. Pulss oli lihtsalt kõrge ja tempo olematu ja kumbki ei paranenud isegi Ihaste sillalt alla joostes.

Lammi teele jõudes sai minu mõõt täis. Jäin paariks minutiks seisma ja mõtlesin, mida edasi teha. Mida ma piinan seda keha, kui ta lihtsalt võitleb minuga. 160 bpm ja 6:20 tempo ei ole minu jaoks okei ja selliste numbritega pole mõtet pikka jooksu joosta. Polnud mõtet hakata kangutama, sest lõppkokkuvõttes ei tee ma selle piinamisega oma vormile mitte midagi head. Ilmselt tuul ja sellest allergia episoodist taastumine tegid oma töö?

Keerasin otsa kodu poole ja 4 km pärast olin kodus. 21 km asemel 13. Nojah siis.

“Ilu”numbrid: 13,34 km, 155 bpm, 6:10 min/km. Because f*ck you, that’s why.

Kokkuvõttes:

No ei olnud hea nädal ühelgi rindel. 🙄 Lihtsalt ei olnud.

Jumal tänatud, et ma see aasta Viljandi järve jooksul vähemalt kirjas ei ole. Järgmisel nädalal… ma isegi ei tea veel, mida ja kui palju teen. Loodan, et Treener ehk annab homme trennis mingeid juhiseid, sest praegu ei oska oma peaga enam mingit mõistlikku plaani välja mõelda. 😕

Nendele, kes küsivad: kiisu vist ikka paraneb, aga see teekond on nagu Ameerika mäed. Üks päev on justkui kõik hea, teine päev jälle mingi massiivne põiepõletik kohal. 😪 Annan ikka rohtu edasi ja sunnin teda rohkem jooma. Mitmel ööl olen üritanud kiisut paitada ja lohutada, kui tema jälle valudes piinleb, ise samal ajal nuttes, sest ma ei saa kuidagi tema valu ära võtta, enne kui järgmine rohuandmise kord tuleb. Kui tema jääb stressist haigeks, siis mina olen tema stressist juba masenduses… Hoidke meie kiisukesele pöidlaid!