Rubriik: Rühmatrennid

Tervitused Portugalist, Monte Gordost, jooksjate mekast ja paradiisist! Uskumatu, aga siin me nüüd jälle oleme, kolmandat korda 8 aasta jooksul. Kõik on jätkuvalt sama imeline nagu alati. Esimesed trennid on tehtud ja 12 päeva seda maagiat on veel ees. Raske on kirjeldada, kui õnnelikuks see teadmine mind teeb.

Esmaspäev: trennivaba. Päris mahukas nädalavahetus jäi seljataha, seega esmaspäeva tegin trennivabaks.

Teisipäev: rahulik jooks. Võtsin eesmärgiks 6 km sisehallis pärast tööd. Inimesi oli omajagu, aga aeg läks üksi joostes ootamatult kiiresti ja lõpuks tegin kuue asemel kaheksa ehk tund aega. Enesetunne oli hea ja jõudu isegi jagus, üle tüki aja selline lubav olek ja minek. Täitsa hea. (8.18 km, 7:23 min/km, 136 l/min) Pärast tegin hallis oma füsioharjutused ka ära, lisaks veel üht-teist puusale juurde (27 min, 110 l/min).

Kolmapäev: fartlek. Kuna jaanuari teine pool ja veebruar läksid mitmesuguste haiguste ja hädade nahka, siis kiired liigutused olid viimati kuskil mõne kauge nädala eest. Ammu ühesõnaga. Et natuke vett testida, tegin ühe pikemate lõikudega, aga rahulikuma fartleki. Kolm korda 8 minutit üle 4 minuti sörgi, enam-vähem maratonipulsi ja -tempoga. Need kaheksaminutilised nõudsid ikka pingutust, aga päris koolemine ka polnud. Selline okei. Hiljem jooksin natuke pikemalt veel peale koos Maria ja Kairega. (10.13 km, 6:54 min/km, 149 l/min)

• 5:58, 161
• 5:58, 162
• 6:06, 160

Neljapäev: trennivaba.

Reede: rahulik jooks. Kuigi noh, mis rahulik: päev oli sellised Ameerika mäed, et ei taha meenutadagi, lisaks tuli veel viimased reisiasjad kokku pakkida. Kui ma viimaks kell 21.20 jooksurajale sain, siis olin omadega ikka puhta läbi. Mõtlesin, et 4–5 km teen. Lõpuks tegin ikka oma tavalise 6 km Supilinna ringi ära ja kohe sai pea puhtam. Sai rahulikuma südamega magada. (6.26 km, 7:12 min/km, 139 l/min)

Laupäev: trennivaba. Kell 6 startisime Tartust Portugali suunas, Eesti aja järgi veidi enne südaööd olime hotellis kohal. Õnneks sain sammud Riia lennujaamas tuiamise abil õhtuks siiski täis. Korralik pikk tudu, et olla valmis esimeseks trennipäevaks.

Pühapäev: rahulik jooks | õhtujooks. Pärast pikka tudu sõime hotelli hommikusöögil kõhud head-paremat täis, lasime veidi leiba luusse ja suts enne keskpäeva asusime esimese trenni kallale. Päike säras kõrgel taevas, kraade oli 17–18, aga tundus vähemasti 5 kraadi rohkem. Mõnus ookeanibriis lisaks, seega palavust ei pidanud kannatama.

Plaanisin joosta tund aega, aga pidin end kõvasti taltsutama, et mitte esimese jooksuga kohe kõiki lemmikkohti läbi käia ja pikka jooksu tegema asuda. Valisin ookeanipoolsed rajad, enamiku ajast olin männimetsa all mõnusatel kõvadel (!) siledatel kruusateedel – nendel mõnusatel lõikudel, mille poolest Monte Gordo on parim. Käisin ookeani ääres, Vila Realis, muulil. Päris palju kohti sai juba esimese 10 kilomeetriga käidud. Nautisin iga minutit. Inimesi oli palju liikvel, eriti arvestades, et on alles veebruar. (10.25 km, 7:03 min/km, 144 l/min)

Päeval lebotasime katusel basseini ääres, lugesin raamatut ja kastsime end korra 16-kraadisesse ookeanivette. Täitsa ujutav oli! Ja seda ütleb inimene, kes kodumaal naljalt alla 20-kraadisesse vette ei kipu.

Õhtul enne päikeseloojangut tegin oma harjutused ära ja seejärel läksime õhtujooksule. Õhk oli mõnusalt värske, päike madalal, T-särgiga ja lühikeste pükstega oli täpselt paras. Milline privileeg, kui ei pea neid pikki kihte üksteise peale laduma, et jooksma minna. Seekord käisin teisel pool männimetsas ja tagasi tulin mööda asfaldisirget. Jalad lausa lendasid all ja jälle oli tunne, et võiks veel ja veel joosta. Jooksu lõpus põikasin ookeani äärde, nautisin vaadet ja siis tulin juba hotelli tagasi, et suunduda esimesele õhtusöögile, kus juhuslikult kogu selle suure ja maitsva valiku sees oli minu number 1 lemmik mereand: kaheksajalg, perfektselt küpsetatud ja maitsestatud. Elu on ikka ilus! (6.47 km, 6:56 min/km, 141 l/min)

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal ootab ainult ilus elu: kaunis loodus, loodetavasti jätkuvalt ilus ilm, parimad jooksurajad, kõvasti kilomeetreid, sünnipäevajooks, väike roadtrip ja mõnusad toiduelamused iga päev. Elagu puhkus.

Kipun end juba kordama, aga need hädad ei kipu lõppema. Sel nädalal haigestus uuesti härra Jooksja. Mis see meil kahepeale siin juba jookseb, neljas nädal? Midagi sellist. Nädala lõpuks sai selgeks, et pole see mingi lihtne viirushaigus, vaid lausa B-gripp. Mina olen vaktsineeritud ja seni terve püsinud, aga terve nädala võtsin rahulikumalt, sest ootasin, et ega minagi puutumata saa jääda. Saab näha, kas hoiab vaktsiin kõik minust eemal. Igal juhul haiguse ootuses ei teinud kiiremaid liigutusi ja hoidsin mahud all. Alles nädalavahetusel julgesin miskit sisukamat ette võtta.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Jätsin fartleki ära ja tegin lihtsalt rahuliku jooksu. Jube kitsas ja ülerahvastatud hall, aga mis sa ikka teed. (6 km, 7:28 min/km, 130 l/min) Pärast tegin omad füsioharjutused ja seejärel tegime juba üheskoos veidike veel ÜKEt peale – täitsa asjalik jõuosa sai kokku. (41 min/, 89 l/min)

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Tegin hästi lühikese rahuliku jooksu (4.07 km, 7.23 min/km, 132 l/min) ja peale oma füsioteraapia harjutused (21 min/, 100 l/min). Teised hakkasid lõike jooksma, kui mina juba oma trenni lõpetasin. Süda tilkus verd, et trenni teha ei saa, aga mis teha. Minu ainus eesmärk on oma alles haigustest taastuvas kehas terve püsida, sest reis on ees ootamas ja kui terve olla, saab seal neid jooksukilomeetreid rohkesti.

Neljapäev: trennivaba.

Reede: rahulik jooks. Vot sellest jooksust nautisin iga sekundit. Pulssi küll väga jälgisin, et püsida kenasti aeroobses, aga kuidagi nii mõnus oli. Üksikuid väikseid lumehelbeid langes seal pimeduses, null tuult, krõbedalt külm küll, aga nii inimtühi ja vaikne. Ei kuulanud midagi klappidest, lihtsalt jooksin ja nautisin. Oleks pikemaltki teinud, aga ei hakanud üle pingutama, sest teadsin, et kui kõik hästi on, siis nädalavahetusel tahaks natuke rohkem trenni teha. (6.47 km, 7:20 min/km, 142 l/min)

Laupäev: BodyPump. Sõbrapäeva eri. Poolteist tundi lugusid vanadest kavadest, temaatiliste sõnadega. Suuri raskusi ei võtnud, aga see on vaikesäte, seda ei pea eraldi isegi mainima. Enda kohta ütleks, et täitsa tublid raskused ja tubli pingutus. Hästi tore trenn, aeg läks nii ruttu ja äge oli. (94 min, 119 l/min)

Pühapäev: pikk jooks. Tegime koos Maria ja Kairega ühe pikema ringi. Plaan oli 1:30–1:45, minul tuli lõpuks ikkagi ootamatult täpselt 2 tundi maja ees kokku. Ilm oli krõbedalt külm, tajutav vist hommikul -13 kandis, aga riided ja kihid sai õigesti valitud. Isegi päikseprillid tuli täna outfitti kaasata: nii ilus ja säravalt päikseline ilm. Esiti oli veidi palav, aga teine pool oli mõnusalt paras. Kolmekesi oli ikka hulga lihtsam ja aeg läks kiiresti. Päris rahulik tempo, eriti viimastel kilomeetritel, aga pulss sai enam-vähem hoitud. Viimane pikem ots enne puhkust purgis. (15.9 km, 7:36 min/km, 144 l/min)

Kokkuvõttes:

Tundub täiesti uskumatu, aga juba vähem kui nädal pärast olen jooksumekas, Monte Gordos. Kaks nädalat parimat rutiini, head värsket ja vaheldusrikast sööki, rohkelt jooksukilomeetreid, valgust, soojust (aga mitte palavust!) ja päikest. Ookean ja mõnusaimad metsarajad. Hetkel väga seda ette ei kujuta, sest neli kuud jutti on intensiivselt tööd tehtud igal rindel ja puhkus ühegi kohustuseta tundub võõras kontseptsioon. Keha ja immuunsüsteem, palun pidage vastu. Head ajad on kohe käes.