Meenutusi 2025. aastast

2025. aasta kõige olulisem…

… inimene

Abikaasa.

… reis

Patagoonia. Täitsime ühe oma bucketlist sihtkoha-unistuse, külastades Argentina ja Tšiili Patagooniat. Nüüd oleme külastanud kõiki maailmajagusid peale Austraalia ja Antarktika. Esimeses võiks kunagi ära käia, teisele käisime piisavalt lähedal ära.

… saavutus

Ellujäämine? See pole isegi nali… Möödunud aastal ei juhtunud justkui midagi eriliselt hullu, mis oleks tugevalt raputanud, aga üldine stressifoon elus on kuidagi liialt kõrge. Olen pidevalt väsinud, mitte füüsiliselt, aga vaimselt. Mäletan aastast ainult seda, et käisin tööl, trennis ja kaks korda reisil. See rong ei sõida õiges suunas, aga ma ei oska ringi pöörata. Tunnen tugevalt 2018. ja 2019. aasta mustreid kordumas, aga ei oska pidurit tõmmata. Murelik, aga aus kokkuvõte.

… spordisündmus

Maraton. Olen uhke, et suutsin s*tas seisus hoida pea selge, suruda ego alla, langetada õiged otsused ja joosta ühe kõige targema maratoni oma elus. Uhke.

… rahavärk

Oli järjel. Sai reisihoiust kõvasti luftitatud, aga läks vähemalt asja ette.

… spordistatistika

Aeg202520242023202220212020201920182017201620152014
Logitud trennitunde567:30564:56502:50387:16327:27290:48271:55332:37334:21345:07426:00537:00
Ilma rullimiseta: netoaeg565:01561:38489:43379:20327:27288:15247:44303:06301:30305:32337:45390:00
Keskmine netoaeg päevas1:331:321:201:020:540:470:410:500:500:500:561:04

See hakkab juba iga-aastaseks traditsiooniks saama: tegin elu mahukaima aasta.

Jooks

Sellel aastal jooksin üle 200 km vähem kui aasta tagasi. Tõele au andes on seegi auväärt tulemus, arvestades, et olin tervisega mitmel korral täiesti tupikus. Küll hambaga, küll seljaga, küll vigastusega, küll viirushaiguste jadaga, nii mitu korda järjest. Isegi kaks päeva enne maratoni jäin haigeks. Võtab jooksuaasta hästi kokku.

Kõndimine ja matkamine

Jätkasin oma igapäevast 10 tuhande sammu väljakutset, jõudes aasta lõpuks 839-päevase streakini. Läbisin kõndides ja matkates aastaga peaaegu 1000 km. Aasta lõpetas meie suur matkareis Lõuna-Ameerikas, kus eelneva erilise ettevalmistuseta tegin oma tavalise vastupidavuse pealt ka kõige raskemad matkad ja tõusud väga edukalt kaasa, ilma et oleks kuidagi rõvedaks või liiga raskeks ära läinud. Ehk ainult kõige pikema, 14-tunnise matkapäeva lõpp oli erand, kui olime palavaga matkasaabastes 36 km matkanud.

Koos kõigi muude aktiivsete tegevustega, mis eeldavad sammude tegemist ehk ratas ja ujumine välja arvatud: 5 818 953 sammu aastas, keskmiselt 15 942 päevas. Sutsuke vähem kui eelmisel aastal, aga praktiliselt sama aktiivne aasta.

Ratas

Rattaga sõitsin sel aastal tervelt 10 km rohkem kui eelmisel. Stabiilsus. Peamiselt kogunesid kilomeetrid Tartu Smart Bike’idega kodu, töö ja trenni vahet vurades. Ainus kuu, kus ratta selga ei istunud, oli veebruar.

Ujumine

Ujumine piirdus üksnes suplustega Atlandi ja Vaikses ookeanis ning kohalikes Eesti järvedes.

Jõutreening

Jõutrenni osas tuli sel aastal oodatud kasv: kui olen vigastatud, siis saab vähemalt jõutrenni teha. Ainus jõutrennivaba kuu oli september, kui kogu fookus oli maratonitrennidel ja jooksuradadel.

Kokkuvõttes:

202520242023202220212020201920182017201620152014
Jooks39%45%48%44%39%17%72%69%68%51%46%37%
Kõndimine ja matkamine39%40%25%19%28%51%3%2%3%1%11%13%
Ratas9%7%10%14%3%9%1,5%0%1%8%12%14%
Jõud13%8%14%21%20%18%25%26%26%27%33%32%
Ujumine0%0%0%0%8%0%0%0%0%2%6%6%
Muu0%0%3%2%2%4%1,5%1,5%5%12%3%11%

… Õppetund

Tuleb õppida rahulikumalt elama, enne kui elu ise selleks sunnib.

Nädala kokkuvõte 17.–23.02.2025

Tervitused Portugalist, Monte Gordost, jooksjate mekast ja paradiisist! Uskumatu, aga siin me nüüd jälle oleme, kolmandat korda 8 aasta jooksul. Kõik on jätkuvalt sama imeline nagu alati. Esimesed trennid on tehtud ja 12 päeva seda maagiat on veel ees. Raske on kirjeldada, kui õnnelikuks see teadmine mind teeb.

Esmaspäev: trennivaba. Päris mahukas nädalavahetus jäi seljataha, seega esmaspäeva tegin trennivabaks.

Teisipäev: rahulik jooks. Võtsin eesmärgiks 6 km sisehallis pärast tööd. Inimesi oli omajagu, aga aeg läks üksi joostes ootamatult kiiresti ja lõpuks tegin kuue asemel kaheksa ehk tund aega. Enesetunne oli hea ja jõudu isegi jagus, üle tüki aja selline lubav olek ja minek. Täitsa hea. (8.18 km, 7:23 min/km, 136 l/min) Pärast tegin hallis oma füsioharjutused ka ära, lisaks veel üht-teist puusale juurde (27 min, 110 l/min).

Kolmapäev: fartlek. Kuna jaanuari teine pool ja veebruar läksid mitmesuguste haiguste ja hädade nahka, siis kiired liigutused olid viimati kuskil mõne kauge nädala eest. Ammu ühesõnaga. Et natuke vett testida, tegin ühe pikemate lõikudega, aga rahulikuma fartleki. Kolm korda 8 minutit üle 4 minuti sörgi, enam-vähem maratonipulsi ja -tempoga. Need kaheksaminutilised nõudsid ikka pingutust, aga päris koolemine ka polnud. Selline okei. Hiljem jooksin natuke pikemalt veel peale koos Maria ja Kairega. (10.13 km, 6:54 min/km, 149 l/min)

  • 5:58, 161
  • 5:58, 162
  • 6:06, 160

Neljapäev: trennivaba.

Reede: rahulik jooks. Kuigi noh, mis rahulik: päev oli sellised Ameerika mäed, et ei taha meenutadagi, lisaks tuli veel viimased reisiasjad kokku pakkida. Kui ma viimaks kell 21.20 jooksurajale sain, siis olin omadega ikka puhta läbi. Mõtlesin, et 4–5 km teen. Lõpuks tegin ikka oma tavalise 6 km Supilinna ringi ära ja kohe sai pea puhtam. Sai rahulikuma südamega magada. (6.26 km, 7:12 min/km, 139 l/min)

Laupäev: trennivaba. Kell 6 startisime Tartust Portugali suunas, Eesti aja järgi veidi enne südaööd olime hotellis kohal. Õnneks sain sammud Riia lennujaamas tuiamise abil õhtuks siiski täis. Korralik pikk tudu, et olla valmis esimeseks trennipäevaks.

Pühapäev: rahulik jooks | õhtujooks. Pärast pikka tudu sõime hotelli hommikusöögil kõhud head-paremat täis, lasime veidi leiba luusse ja suts enne keskpäeva asusime esimese trenni kallale. Päike säras kõrgel taevas, kraade oli 17–18, aga tundus vähemasti 5 kraadi rohkem. Mõnus ookeanibriis lisaks, seega palavust ei pidanud kannatama.

Plaanisin joosta tund aega, aga pidin end kõvasti taltsutama, et mitte esimese jooksuga kohe kõiki lemmikkohti läbi käia ja pikka jooksu tegema asuda. Valisin ookeanipoolsed rajad, enamiku ajast olin männimetsa all mõnusatel kõvadel (!) siledatel kruusateedel – nendel mõnusatel lõikudel, mille poolest Monte Gordo on parim. Käisin ookeani ääres, Vila Realis, muulil. Päris palju kohti sai juba esimese 10 kilomeetriga käidud. Nautisin iga minutit. Inimesi oli palju liikvel, eriti arvestades, et on alles veebruar. (10.25 km, 7:03 min/km, 144 l/min)

Päeval lebotasime katusel basseini ääres, lugesin raamatut ja kastsime end korra 16-kraadisesse ookeanivette. Täitsa ujutav oli! Ja seda ütleb inimene, kes kodumaal naljalt alla 20-kraadisesse vette ei kipu.

Õhtul enne päikeseloojangut tegin oma harjutused ära ja seejärel läksime õhtujooksule. Õhk oli mõnusalt värske, päike madalal, T-särgiga ja lühikeste pükstega oli täpselt paras. Milline privileeg, kui ei pea neid pikki kihte üksteise peale laduma, et jooksma minna. Seekord käisin teisel pool männimetsas ja tagasi tulin mööda asfaldisirget. Jalad lausa lendasid all ja jälle oli tunne, et võiks veel ja veel joosta. Jooksu lõpus põikasin ookeani äärde, nautisin vaadet ja siis tulin juba hotelli tagasi, et suunduda esimesele õhtusöögile, kus juhuslikult kogu selle suure ja maitsva valiku sees oli minu number 1 lemmik mereand: kaheksajalg, perfektselt küpsetatud ja maitsestatud. Elu on ikka ilus! (6.47 km, 6:56 min/km, 141 l/min)

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal ootab ainult ilus elu: kaunis loodus, loodetavasti jätkuvalt ilus ilm, parimad jooksurajad, kõvasti kilomeetreid, sünnipäevajooks, väike roadtrip ja mõnusad toiduelamused iga päev. Elagu puhkus.