Spordijutud – Lehekülg 270 – Nourish, Train & Flourish

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus + BodyPump. Tõsiselt korralik trennipäev. Sisehallis jooksmisest hakkab vaikselt, aga kiirelt kopp ette saama. Oleks juba õues õhtuti valgem… Õnneks Tauriga koos joostes läks aeg kiiremini. Jõuosas mõtlesid vist paljud, et anname otsad. Igavesti kestvad topispalliseeriad, juurde keretõsted, jalgade langetamised, plangud, seljaharjutused, puusatõsted… Korraks juba mõtlesin, et Pumpi küll enam ei lähe. Võtsin end aga kokku, et viimast korda 96. kava teha. Väljaasted jällegi jätsin ära, sest mu varvas ikka veel ei ole terve. Seljaloo tegin 7,5+7,5 kg kangiga ning järgmisel päeval oli selg väga õnnelik, et trennivaba päev tuli.

Teisipäev: puhkus. Tavapärane lihashoolduse päev ehk tund aega rullil. Kadri aitas puusapainutajad samuti lahti venitada. Parem pool oli väga valus ja totaalselt kinni. Vasak natuke rohkem lahti, kuid siiski kehvas olukorras. Need vist ei saagi kunagi terveks…

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenni jätsin ära, sest tahtsin oma vigastatud varba lõpuks terveks ravida. Tegin hoopis kerge sörgi ning pärast seda tegime koos Kertuga kerelihastele topispalliga ja oma keharaskusega harjutusi. Võtsin oma rulli ka trenni kaasa ning tunni lõpuks rullisin kiirelt jalad läbi. Kahju oli muidugi, et teistega koos lõike joosta ei saanud.

Neljapäev: YogaFunC. Tahtsin väga joogasse minna ja läksin. Kui ütleksin, et varvas üldse valus ei olnud, siis see oleks puhas vale. Teatud asendites andis ikka tunda. Eks ma siis andsin endast parima, et sinna mitte väga palju suruda. Jooga ise oli tore nagu ikka. 🙂

Reede: BodyPump. Soojenduseks pool tunnikest sörki alla ja siis esimest korda Eestis BodyPumpi uus kava järjekorranumbriga 97. Oh issand jumal hoidku meid kõiki. 😀 See on ikka üks julm kava. BP mõttes tähendab julm head. Kükid on täitsa talutavad, edasi läheb suremiseks ja see ei lõppe enne venitust ära. Igal pool mingid madalad kaheksased, sada miljonit ülessurumist, triitsepsi loos nutad ja teed neid kätekaid. Julm, julm, julm.

Laupäev: puhkus.

Pühapäev: jooks. Ilm oli lihtsalt imeline: peaaegu tuulevaikne, 0 kraadi ning soe päike säras taevas. Mulle nii meeldivad need päikselised ilmad. 🙂 Tegin ühe pärastlõunase mõnusa jooksu. Mängisin turisti ning käisin Toomemäel turnimas ja siis tulin mööda Emajõe äärt koju tagasi. Tartu-armastus kasvas veel suuremaks ja tugevamaks. Kuidas võikski siit ära tahta?

Kokkuvõttes: 8 h 40 min (neto: 7,5 h)

Tegelikult oli ikkagi korralik nädal, vaatamata sellele ära jäänud lõigutrennile. Varvas veel 100% terve ei ole, aga päris hea siiski. Loodame, et seda nüüd uuesti mingi trenniga ära ei lõhu. Ehk siis saan end jooksuvõistluste hooaja alguseks terveks kah. Oleks tore.

Seniks aga jätkame vaikselt, kuid kindlalt edasi töötamist.

Ma tahan täna rääkida minu Tartust. Kes on minu tegemisi blogi vahendusel viimased peaaegu kolm aastat jälginud, see teab, et enne Tartusse kolimist elasin ma 19 aastat Ida-Virumaal. Ühes ja samas kohas, samas majas kordagi kuskile kolimata. See oli minu kodu.

Tartu Ülikooli õppima asudes ja ühiselamusse kolides tundsin ma end alguses kõike muud kui koduselt. Ma olin õnnetu. Esimesel aastal käisin Ida-Virumaa kodus absoluutselt igal nädalavahetusel. Lahkusin kohe pärast nädala viimast loengut ja naasin napilt enne nädala esimest. Mulle ei meeldinud Tartus üldse. Miks täpselt, ma ei teagi. Tartusse kolides pidin välja murdma oma mugavustsoonist ja see ei olegi lihtne. Laialt on levinud arusaam, et ülikool on su elu parim aeg. Minu jaoks see väide ei kehtinud. Midagi kohutavat ei olnud, aga midagi säravat samuti mitte. Minu jaoks oli gümnaasiumiaeg see äge aeg. Ja see oli läbi saanud.

Midagi muutus ülikooli teisel aastal. Vaikselt leidsin oma inimesed, kellega paremini klappisin. Oma osa oli siin muidugi ka spordil. Kes veel ei tea, siis viimased kolm aastat olen järjepidevalt olnud TÜ ASK Fitnessklubi liige. Sõna ‘klient’ tundub lihtsalt vale, sõna ‘liige’ sobib aga täiuslikult. Seal tunnen ma end tõesti ühe omanäolise perekonna liikmena. Sport on aidanud mul väga palju iseenda kohta õppida ja avastada.

Veel üks aasta läks mööda ning märkamatult olin Tartusse täielikult armunud. Olen siiani. 🙂 See on nüüd minu kodulinn. Minu kodu. Minu paik. Pärast äraolekut Tartusse naastes, tunnen end lõpuks jälle õiges kohas olevat. Mida aeg edasi, seda vähem käin Ida-Virumaal vanematekodus. Itta on alati tore naasta, aga enam ei põgene ma sinna iganädalaselt. Alates sellest ajast, kui aasta tagasi ühikast ära kolisin, olen hakanud Ida-Virumaad kutsuma vanematekoduks ja oma Tartu pesa koduks. Siin tunnen ma end tõeliselt koduselt.

Viimased viis aastat on mind kui inimest muutnud. Olen suureks kasvanud. Oleks muidugi imelik, kui ma 24-aastasena oleks samasugune nagu 19-aastasena. See ei ole lihtsalt võimalik. Olen elanud läbi nii head kui ka halba. Õppinud palju ja saanud natuke targemaks. Ennast ületanud mitmes eri valdkonnas. Avastanud uusi tahke iseendas. End proovile pannud. Pettunud. Rõõmustanud. Saavutanud. Feilinud. Läbi kõige selle naeratama õppinud. Nii palju õnnelikumaks saanud. Kohtunud paljude erinevate inimestega; osad neist on jäänud, osad läinud. Praeguseks olen koos elanud näiteks seitsme inimesega: ühikas nelja väga erineva toakaaslasega, kahe korterikaaslasega Narvamäe korteris ning nüüd oma elukaaslasega. Kõik nad on mulle midagi õpetanud. Iga inimene jätab meisse oma jälje. Tahame siis seda või mitte. Ega asjata öelda:

Ütle mulle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sina.

Valige oma inimesi targalt. Hoidke neid, keda väärtustate, ja laske teistel oma teed minna.

Vahel ma mõtlen, milline mu elu siis oleks, kui ma poleks üldse Tartusse kolinud. Kui ma oleks kasutusele võtnud plaani B ja Tallinna Tehnikaülikooli õppima läinud. Kellega ma siis kohtunud oleks? Teeksin ma praegu üldse sporti? Õpiksin ma magistrantuuris? Kes oleks mu sõbrad? Millega ma tegeleksin? Oleksin ma õnnelik?

Nendele küsimustele ei oska keegi vastata. Praegu tean ma seda, et olen õnnelik ja rahul täpselt sellisena, siin ja nende inimestega, kes mul on. Ma ei igatse kuskile mujale. Teate kui hea on lõpuks jõuda selleni, millest nii kaua unistanud oled?

Tartu on mõnes mõttes minu happy place. Kui võrrelda 5 aasta tagust mind ja mind praegu… Ma arvan, et kaugele paistab välja see, kui palju rõõmsam ja rahulolevam ma olen. Ma ise tunnen seda, kui palju ma muutunud olen. Mulle meeldib see. 🙂 Kõik need head asjad on Tartus juhtunud. Heade asjade, mõtete, juhtumite, inimeste ja hetkede linn. Praegu tean ma seda, et ära kolida ma siit ei taha. Tartu on minu südames. Ma ei tea veel, mida tulevik toob, aga süda ütleb, et ma kuulun siia. Olen oma koha leidnud. Kui see on päriselt minu paik, siis küllap seob saatus mind siia mingil moel veelgi tugevamalt kinni. Ma vähemalt loodan seda väga.