Üks natuke teistmoodi nädal.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Pärast eelmise pühapäeva seljavigastust pidin kõigesse suhtuma suure ettevaatusega. Selg oli ka hommikul veel tundlik ja imelik. JJV-s andis Maris kohe käsu kätte, et mingeid topispallidega harjutusi mina ei tee, valime mulle sobivad kerelihaste harjutused. 🙂 Jooksuosas jälle kerge fartlek nagu eelmisel nädala, 5 minuti kaupa vaheldumisi kerget sörki ja natuke tempokamaid liigutusi, kokku pea 45 minutit. Kuidagi sattusin kõigi trenni meestega koos jooksma. Kamp väsinuid ja vigaseid olime. 😀 Jooks oli mõnus. Kerelihastes ajasin ka oma asja ja pigem mõjus see seljale kerge võimlemisena ja tegi olemise paremaks. 🙂

Teisipäev: BodyPump. Esmaspäevane BP lükkus teisipäevale. Enne käisin jooksmas ja no need luuümbrised… Ei ole head. Uusi tosse oleks ka hädasti vaja. BodyPump oli väga äge. 🙂 Tuju oli hea ja trenn oli hea. Seljaloos võtsin rahulikumalt, kuna natuke kartsin veel oma selja pärast. Ülessurumistel tundsin üht pinges kohta paremal pool alaseljas, ilmselt see koht mulle just liiga tegigi. Pärast olin tubli ja rullisin veel korralikult pool tundi.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Ei tea, kas asi oli halbades tossudes, kehvas jooksutehnikas või sisehalli kõvas põrandas (ilmselt kogu kompotis kokku), aga väga hull luuümbrisepõletik oli kolmapäeva hommikul tõsiasi. Isegi käia oli valus. Tahtsin aga 3 x 3 x 400 m lõigud ära joosta. Arvasin, et kannatan ära. Õnneks tuli trennis mõistus koju tagasi (loe: sain Marisega kokku). Jooksuharjutuste ajal oli seis nutune. Lõike jooksma ei hakanud. Tegin need hoopis spinningurattal. 🙂 Väga julm, aga kuratlikult hea treening sai tehtud. 3 x 5 x 1 minut püstises asendis ‘mäest üles’, iga lõigu vahel minut kergema käiguga. Blokkide vahel ja trenni alguses 5 minutit kergemalt. Ma pole vist eales trennis nii palju higistanud! Lihtsalt sulasin ära sõna otseses mõttes. Huh. Pulss oli ka korralikult kõrgel. Paremaks jooksjaks selle trenniga võib-olla ei saanud, paremaks tervisesportlaseks – kindlasti! 🙂

Neljapäev: YogaFunC. Indrek tegi juba paari uue kava lugu ka. Aina raskemaks need kavad lähevad, kindel mis kindel. See kerelihastelugu tundus küll täiesti lõputuna. Ei taha teada, mida endas veel uus kätekõverduste lugu peidab…

Reede: puhkus.

Laupäev: ujumine. Olen Ida-Virumaal pühadeks pere juures. Laupäeval oli õnneks Kohtla-Järve Spordikeskuse bassein avatud. 🙂 Sai üle kes-teab-kui-pika aja jälle ujumas käidud. Väga mõnus oli. Sain terve aja üksinda oma rajal ujuda. 500 m rinnuli, 500 m krooli, 300 m rinnuli, 300 m krooli. Krool sujus hästi. See on tore.

Pühapäev: tempokam jooks. Mõtlesin küll pikale jooksule, aga kuna luuümbrised just said terveks ravitud, siis väga ei julgenud riskida. Kui päris aus olla, siis väga ei kisu ka pikale jooksule. Lihtsalt ei taha. Eesootavate võistluste valguses on see muidugi halb, aga ma ei viitsi selle pärast praegu muretseda. Seega tegin ilusa päikselise ja sooja ilmaga hoopis tavalisest (8 min/km) natuke kiirema 3 tõusuga 7 km jooksu (6:45 min/km). Sääred kõige paremad muidugi ei ole, aga mis seal ikka.

Kokkuvõttes: 7 h 50 min (neto: 7 h)

Sai siis vahelduseks tehtud natuke teistsugune nädal ning trennide päevad ära vahetatud ja vanu-uusi alasid sisse toodud. Mõnes mõttes mõjus motivatsioonile tõesti hästi, aga miski on natuke ikkagi paigast ära (minu peas ilmselt)… Ma arvan, et ebakindlus kogu mu elu ja tuleviku suhtes peegeldub ka trennielus. Mul on muidugi oma teooria ka, kust minu motivatsioon suuresti tuleb. Äkki kunagi kirjutan. 🙂