Rubriik: Spordijutud

Tartu Rulluisumaraton – minek?!

Published on by Margit14 kommentaari

See rulluisumaratoni mõte on mu peas olnud juba mõnda aega. Täpselt sellest ajast alates, kui ma avastasin, et mul on alati ju täpselt üks etapp puudu jäänud, et Tartu Maratoni Kuubik täis saada. Tartu Jooksumaraton, Tartu Rattaralli ja Tartu Linnamaraton saavad iga aasta tehtud. Suusatada ma ei oska (vähemalt mitte nii palju kilomeetreid) ja maastikurattaga ei sõida ma samuti, eriti nädal pärast Tallinna Maratoni. Üle jääb veel Rulluisumaraton. Ja nüüd on mul tänu Eesti Blogiauhindade võidule olemas uisud. Et siis… Minek?

img_7129

Eriti reaalseks teeb Rulluisumaratonil osalemise see väike pisiasi, et võib sõita ka kõige lühemat distantsi: 10 km. Rohkemat ei tahaks ka. Ometigi ei ole ma veel võistlusele registreerinud, sest mingi hull kõhklus on sees. Sest:

1. Ma olen uisutamas käinud täpselt 3 korda. Kolm. Ma liigun edasi aeglaselt, aga 10 km oleks sõidetav. Keda huvitab, kui ma viimane olen? Mulle see küll korda ei lähe. Mul on vaja ainult läbimine kirja saada.

2. Ma kardan languseid. Siiani olen ma sõitnud ainult täiesti siledal maal Anne kanali ümber ja Ihaste teel. Ma sõna otseses mõttes ei julge langustest alla sõita, sest ma olen nii hulle lugusid kuulnud. Pöörded pole ka väga sõbrad…

3. Ma ei oska normaalselt pidurdada. Omast arust pidurdan kannapiduriga küll, aga see ei ole eriti efektiivne. Peabki nii olema? Mida veel teha saaks, et hoog maha võtta?

4. Ma kardan end katki kukkuda. Kõik see eelnev – vähene kogemus, kehv pidurdusvõime, oskamatus pööretel ja kartus languste ning suurte kiiruste ees – suurendab kukkumise tõenäosust ikka mitusada protsenti. Lisaks juurde veel fakt, et seal võib veel minusuguseid olla, kes siis segavad üksteist. Eriti ‘tore’ oleks 3 nädalat enne maratoni täiega matsu panna, eks… Tegime juba Mariaga nalja, et hangime mulle ka mootorratturi riided ja lähme nendega, et siis on kindlam kukkuda. 😀 But seriously…

Kokkuvõttes ma ei teagi, kuidas nendest hirmudest ja puudustest nüüd üle saada. Lihtsalt minna kuskile proovima (kuhu?) ja harjutama, kõiki neid languseid ja pidurdamisi? Õppida kukkuma? Sest ma ikkagi tahaks oma hirmudest üle saada ja minna. Aga ebakindlust on nii palju… On see idee rulluisumaratonist nüüd suur rumalus või mitte, seda ma ei tea. Kipun ikka seda esimest varianti kahtlustama.

ÜLESKUTSE: kui oled Tartu Rulluisumaratonil käinud, räägi oma kogemusest, jaga häid nõuandeid, mis iganes. HELP MEEEEE! 😀

7 nädalat maratonini (18.–24.07.2016)

Published on by Margit4 kommentaari

See nädal algas väga kenasti, aga lõpp ei kannata mitte mingit kriitikat. Oma rumalused maksavad kätte!

18.–24.07.2016

Esmaspäev: puhkus.

Puhkus ehk korjaks 20 liitrit vaarikaid.

Teisipäev: tempokam jooks. Tahtsin joosta 30 minutit madalama pulsiga, 15 minutit tempokamalt ja 15 minutit madala pulsiga. Omamoodi kerge fartlek. Sellest ei tulnud mitte midagi välja, sest jooksin ühel sirgel, kus esimesed 4 km puhus nii tugev vastutuul, et teotempo juures oli pulss täiesti laes. Otsustasin siis lihtsalt teha ühe natuke intensiivsema jooksu, alguses tegi intensiivsust mulle tuul ning tagasiteel allatuult joostes proovisin tempot tõsta. Üldiselt oli ikkagi kergelt ebameeldiv ja kindlasti treenis hästi, aga mingit super emotsiooni ei jäänud sellest tuules rühkimisest.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus (lõigutrenn). Alustasime ikka 20-minutilise soojendusjooksu ja jooksuharjutustega. Edasi said vapramad läbi teha challenge’i: 1000 m väljaasteid. Mina ei olnud vapper, mul oli vaja Ööjooksuks ja maratoniks valmistuda. Soovijad said teha lõigutrenni:

  • 1 x 500 m
  • 2 x 400 m
  • 3 x 3oo m
  • 4 x 200 m
  • 5 x 100 m.

Iga lõigu järele sama palju aeglast sörki, kui oli kiiret maad. Kokku üle 7 km jooksu. Tempot ma otseselt ei jälginud ja jooksin enesetunde järgi. Pigem olin üpris aeglane, seda just teistega võrreldes, aga see mind väga ei heidutanud. Pikemad ja lühemad lõigud tulid 4:50-5:10 min/km tempos, 300 m olid kõige aeglasemad umbes 5:15–5:30 tempos. Pulssi anaeroobsesse üldse ei lasknudki. Küllap siis oli tookord selline päev.

Neljapäev: BodyPump. Ma ei tahaks ühe oma lemmiktrenni kohta öelda viga, aga seda ta sellel päeval siiski kahjuks oli. Trenn ise oli super, eriti meeldisid triitsepsi- ja kõhulugu, polnud ju 2,5 kuud ühtegi BodyPumpi teinud ja kava oli minu jaoks uus. Raskused võtsin tagasihoidlikumad, aga kuna tehniliselt püüdsin väga tubli olla, siis olid tagajärjed mind järgmistel päevadel ootamas. Meeeeeeletu lihasvalu näol, mis liikumise väga valusaks tegid. Mul pole kunagi nii hullu valu olnud!!!

Reede: rabamatk. Tegin fotograafitööd ja pildistasin 15 tundi jutti. See hõlmas endas rabas matkamist, mis oli täiesti hard-core. Läbi vee ja mülgaste sumpamine. Peaaegu 10 km kokku. Ma ei saanud vinguda, sest pidin olema professionaalne, ja sõna otseses mõttes neelasin pisaraid, kui oli vaja näiteks trepist üles minna või pildistada kükk-asendis. Unetunde kogunes alla kahe. Jah, 2! Hommikul venitasin rabajärve ääres vähemasti pirnlihase lahti, sest pidin valu tõttu juba lonkama. Ma olin ikka nii valudes ja katki kui olla sai, kui laupäeva lõuna ajal alles koju sain.

Laupäev: puhkus. Magasin (üleväsimuse tõttu mitte väga kaua) ja lonkasin kodus ringi. Mingist jooksmisest ei saanud juttugi olla, sõin valuvaigisteid ja määrisin end salvidega sisse, et natuke end inimesena tunda. Lootsin pühapäeva peale, et pikk jooks siiski ära teha.

Pühapäev: puhkus. Vaatamata suurtele lootustele pidin ikkagi pika jooksu täna ära jätma. 😦 Olen jätkuvalt valudes, tõsi küll, õnneks natuke väiksemates, aga esireisi puudutades tahaks ikka valust karjuda. Võtsin kätte ja rullisin kõik üle, aga te ei kujuta ette, millist vaprust see kõik nõudis.

Kokkuvõttes:

18.–24.07.16

Plaan on nüüd järgmine, et üritan homme hommikul enne suurt kuuma tänase ära jäänud pika jooksu ära teha, aga ilmselt mitte plaanitud 2,5 tundi, sest selleks mu jalad kindlasti veel valmis ei ole, vaid võib-olla ainult poolteist. Teisipäeval puhkan (või harjutan natuke rulluisutamist) ja kolmapäeval külastan kindlasti lõigutrenni. Neljapäeval ilmselt jälle puhkan, reedel tuleb ära teha kõige tähtsam trenn enne maratoni ehk 3-tunnine aeglane jooks. Nädalavahetusel pildistan üht pulma, seega laupäeval trenni ei tee ja pühapäeval üritan ikkagi natuke joosta, kui ensetunne lubab.

Ühesõnaga nii mu ilus treeningplaan prügikasti lendaski ning ärajäänud trenne ikka koguneb. Aga mis seal ikka, vahel on pikas perspektiivis targem puhata ja end ravida.