Tartu Rulluisumaraton – minek?!

See rulluisumaratoni mõte on mu peas olnud juba mõnda aega. Täpselt sellest ajast alates, kui ma avastasin, et mul on alati ju täpselt üks etapp puudu jäänud, et Tartu Maratoni Kuubik täis saada. Tartu Jooksumaraton, Tartu Rattaralli ja Tartu Linnamaraton saavad iga aasta tehtud. Suusatada ma ei oska (vähemalt mitte nii palju kilomeetreid) ja maastikurattaga ei sõida ma samuti, eriti nädal pärast Tallinna Maratoni. Üle jääb veel Rulluisumaraton. Ja nüüd on mul tänu Eesti Blogiauhindade võidule olemas uisud. Et siis… Minek?

img_7129

Eriti reaalseks teeb Rulluisumaratonil osalemise see väike pisiasi, et võib sõita ka kõige lühemat distantsi: 10 km. Rohkemat ei tahaks ka. Ometigi ei ole ma veel võistlusele registreerinud, sest mingi hull kõhklus on sees. Sest:

1. Ma olen uisutamas käinud täpselt 3 korda. Kolm. Ma liigun edasi aeglaselt, aga 10 km oleks sõidetav. Keda huvitab, kui ma viimane olen? Mulle see küll korda ei lähe. Mul on vaja ainult läbimine kirja saada.

2. Ma kardan languseid. Siiani olen ma sõitnud ainult täiesti siledal maal Anne kanali ümber ja Ihaste teel. Ma sõna otseses mõttes ei julge langustest alla sõita, sest ma olen nii hulle lugusid kuulnud. Pöörded pole ka väga sõbrad…

3. Ma ei oska normaalselt pidurdada. Omast arust pidurdan kannapiduriga küll, aga see ei ole eriti efektiivne. Peabki nii olema? Mida veel teha saaks, et hoog maha võtta?

4. Ma kardan end katki kukkuda. Kõik see eelnev – vähene kogemus, kehv pidurdusvõime, oskamatus pööretel ja kartus languste ning suurte kiiruste ees – suurendab kukkumise tõenäosust ikka mitusada protsenti. Lisaks juurde veel fakt, et seal võib veel minusuguseid olla, kes siis segavad üksteist. Eriti ‘tore’ oleks 3 nädalat enne maratoni täiega matsu panna, eks… Tegime juba Mariaga nalja, et hangime mulle ka mootorratturi riided ja lähme nendega, et siis on kindlam kukkuda. 😀 But seriously…

Kokkuvõttes ma ei teagi, kuidas nendest hirmudest ja puudustest nüüd üle saada. Lihtsalt minna kuskile proovima (kuhu?) ja harjutama, kõiki neid languseid ja pidurdamisi? Õppida kukkuma? Sest ma ikkagi tahaks oma hirmudest üle saada ja minna. Aga ebakindlust on nii palju… On see idee rulluisumaratonist nüüd suur rumalus või mitte, seda ma ei tea. Kipun ikka seda esimest varianti kahtlustama.

ÜLESKUTSE: kui oled Tartu Rulluisumaratonil käinud, räägi oma kogemusest, jaga häid nõuandeid, mis iganes. HELP MEEEEE! 😀

Advertisements

14 thoughts on “Tartu Rulluisumaraton – minek?!

  1. Ma ise ostsin omale rulluisud (nüüdseks ca 8 a tagasi) nii, et polnud vist aastaid rulluisutanud, kunagi väiksena rullitasin ja kord aastas talviti tavaliste uiskudega sõitsin ka. Aga uisutamine tundub olevat nagu rattasõit, et ega see meelest ära väga ei lähe, lihtsalt kui ammu pole sõitnud, siis vajab natukene harjumist ja tuleb ka julgus/kindlus/tasakaal 🙂 Ma ise lähen see aasta kolmandat korda 42 km distantsile, olen ka muidugi selline niisama vaikselt kulgeja, kuskil uisutrennis ei käi, omalkäel olen harjutanud, aga väga naudin rullitamist, hea vaheldus jooksmisele!
    Languste kohta nii palju, et ma just vaatasin seda 10 km distantsi ja minu arust sellel teejupil eriti tõuse/langusi ei olegi, suht ainuke langus on finishis seal raadi mõisa ees. Kõige kindlam on lihtsalt end veidi poolkükki tõmmata, ja niimoodi otse finishisse veereda, vajadusel saad natukene pidurdada kah, aga see langus on selline pikk ja sujuv, mu arust ei midagi hullu. Saadki lõpus puhata 🙂
    Aga ma kindlasti soovitan neid rulluisumaratoni ühistreeninguid, ma täpseid kuupäevi ei mäleta, aga seal jagatakse igasugu vahvaid nippe ja nõuandeid ja saad täiustada pidurdamistehnikat jne. Need on täitsa tasuta, eelmine aasta oli 2 tk lausa (üks tamme staadionil ja üks maratonirajal, see aasta vist ainult maratonirajal). Ja seal saad proovida ka nö maanteel sõitu, seal on veits krobelisem asfalt kui nt kergliiklusteedel.
    Pidurdamisega on põhiline mu arust see, et lased jalad veidi krõnksu ja raskus võimalikult tagajalale (sellele jalale, millega pidurdad), siis peaks efektiivsem olema.
    Aga nagu ma ütlesin, ma pole üldse mingi ekspert ja kindlasti on veel palju targemaid, kes oskavad paremat nõu anda 🙂

  2. Ee.. ei, arvan ma. Sel aastal mitte! Kukkumine on väga valus, kui oled kogenematu kukkuja. Pidasin ka end juba parajalt kogenud rullitajaks, koolitustel ei käinud, aga rullitamiskogemust 3 aastat juba oli, seda siis omas tempos ja vähese liiklusega radadel. Mõtlesin, et läheks siis maratonile ka, läksin ja jätsin pooleli. Üks asi on karta langusi omaette rullitades (sellest saab üle, kättevõtmise ja harjutamise asi), teine teema on proffidega koos kihutades (ja kiirused on neil vägevad võrreldes algajatega) minna laskumisse ja loota, et keegi sulle selga ei sõida või sa ise enda ees aeglasemalt laskuja kõrvalt suudad piisavalt osavalt mööda manööverdada, et jällegi kellelegi ette ei jää. Minu jaoks oli see veel natuke liiga hirmus. 😀 Lisaks – mul olid tavalised, harrastaja väikeste ratastega rullid (80mm) ja jällegi, oli küll väiksem distants, aga enamusel osalejatest olid 90-100-millised rattad all, see annab neile otse loomulikult kiirust juurde ja isegi kui ma võtsin plaani, et ei hakka proffidega koos isegi üritama, oli see nii nadi tunne, kui pidevalt keegi mööda vihises, lisaks veel oht, et ei ole piisavalt osav mitte jalgu jääma ja neile teed andma.

    Pikk sujuv langus annab ka paraja kiiruse üles, nii et kui sul ikka paanika tuleb selle jooksul, siis on täitsa jama, kui pidurdada ei oska. Kannapidur pidi olema kõige parem, aga seda peab ka oskama teha, teatud nipid ja keharaskuse teema on seal, peab harjutama, enne kui käppa tuleb. Aa, oma nn harrastaja rattaga ma ka enam maanteele sõitma ei kipu, suuremad on sujuvamad, kiiremad, raputavad vähem. Kergliiklusteel on teine asi, seal on siledam asfalt. Ma ei tea muidugi, mis rullid sa endale valisid?

    Pikaks läks, aga mõtisklesin siin niisama, omadest kogemustest. 🙂 Eks sa pead ise otsustama, kuidas end tunned, vabalt võid ellu jääda, aga hirmusid see kogemus küll vähemaks ei võta. 🙂 Soovitan ka rullikoolitust kindlasti – mitte seda ühissõitu, sest seal osalevad ikkagi enamuses need, kes juba võistlusrullidel sõidavad ja kiiresti koossõitmise tehnikat soovivad täiustada. Aga Tamme staadionil on lihtsamaid koolitusi ka, sain minagi ühel neist osaleda ja väga abiks oli, näiteks kasvõi mururibasse pidurdamise trikk, mille peale ma varem ei osanudki tulla.

  3. Võin südamerahuga öelda, et kukud sa ka siis kui oskad väga hästi sõita. Mulle on sisse sõitnud näiteks kogemata jalgrattur, teine uisutaja, käbi on jäänud ratta vahele. Kõige kurvem oli lugu siis, kui Tartu rullusiumaratonil ees sõitis alguses kohe üks onu, kes viimasel sekundil august mööda kargas ja ma ei jõudnud seda teha ja panin sellise kärna maha, et abiellusin täiesti veriste käte ja jalgadega… Muidugi peale seda sain aru, et iga kukkumine jätab jälje organismile ja pole vaja end traumeerida. Nüüd on uisud müügis. Tegemist muidugi kiiruiskudega, aga see ei tähenda, et niisama kukkumine vähem valusam on 🙂

  4. Kui ma rulluisud 3-4 aastat tagasi sain, siis peale esimest sõitu oli mul ka kindel veendumus rulluisumaratonile minna. Kiirust suutsin ma kenasti arendada, kuid suurim probleem oli ja on siiani pidurdusoskus.
    Nüüd polegi 2 aastat rullitanud. Kukkumishirm rullitamise puhul on endiselt aktuaalne, mistõttu polegi ennast võistlusele kirja pannud.

    Aga, kui sa pidurdamise korralikult selgeks saad, siis mine kindlasti 😉
    PS! Suusamaraton (või vähemalt 16-kilomeetrine naistesõit ) on ka tore 😀

  5. Ma soovitaks ka sel aastal veel vahele jätta. Pärast juhtubki midagi ja siis võimalus, et ka jooksumaraton ja kõik ülejäänud võistlused jäävad sinu jaoks ära. Pigem harjuta nende uiskudega veel ja võta see järgmisel aastal plaani :). Rullikatega kukkumine võib olla väga valus (ise kogenud, enam ei taha).

  6. 10km on vägagi paras alustamiseks-julgelt mine !
    Rulluisumaraton on üldse selline kummaline üritus kus on väga palju sellist kaadrit kelle kohta võib öelda et ollakse tõenäoliselt teist korda elus uiskudel.. Kujutad sa ette et rattarallil on keegi kes vaevu rattal püsti püsib-TRuM-il on selliseid massiliselt 😀

  7. Rulluiskudega pidurdamine on ka minu jaoks kõige keerulisem osa, kuid Tallinnas tehakse rulluisutehnika trenne, kus seda õpetatakse. Ehk on selliseid ka Tartus? Reaalsus on ikka see, et kui pead karjas rajale võistlema minema, siis peaks ikka pidurdada oskama – ootamatusi tuleb alati ette ja enda huvides oleks hea seda osata. Kiiret ju pole – küll jõuad tulevikus osalema 🙂

    Päikest,
    Kiks / http://www.imfit.eu

  8. Mina ka ei läheks. Mulle tundub see hirmus ohtlik, suured kiirused, palju inimesi… ja kui sa veel end uiskudel ebakindlalt ka tunned, siis pole vast mõtet riskida.
    Aga kui otsustad minna, siis hoia kohe kuskile tahapoole ja ära väga suurde gruppi sõitma jää, sest seal ilmselt veel neid, kes end uiskudel väga ei kontrolli, et siis vähemalt ei jää neile ette või nemad sulle.

  9. hirmus ohtlik, suured kiirused, palju inimesi

    Mitte küll 10-l km-l !! Vaadake eelmiste aastate protokolle-inimesi on mõõdukalt ,ajavahed on suured. Rada on kergelt lainjas, mägesid ei ole.
    Võistlus on see üksnes esimese ~10 jaoks, osalejad on pea 100% lapsed ,noored, vanurid, see kes natukegi sõidab läheb kohe täispikale sõidule .

  10. Nii palju negatiivseid kommentaare..
    Mina soovitan muidugi minna kui vähegi uiskudel püsid. Isegi minu 56-aastane ema läbis möödunud aastal 10 km distantsi ja polnud hullu midagi, lubas sellel aastal uuesti minna. Muidugi enne starti oli tal suur hirm.
    Kui läbid lühema distantsi ja stardid keskelt või tagantpoolt ei ole midagi hullu.
    Väga hulle tõuse ja laskumisi ei ole rajal. Kiiruse saab küll üles, kuid ei järgne kurve vms, seega ära muretse.
    Kui oled Tartu RR läbinud, mis on 100x ohtlikum, siis ära rulluisumaratoni pärast üldse muretse.
    Ja pidurdid on kiiruse surm! Seega loodan Sind maratonil näha 🙂

  11. Kui ikka huvi pakub, siis tasu katsetada, aga enne teeks nati trenni ka.
    Laskumistega harjumiseks prooviksin järgmisena ühe õrna nukiga Tähtvere ringi. Kui seal ok, siis teeks ühe pidurdamistrenni – kiirus üles ja siis proovid enne kujutletavat joont seisma saada nt ühel Tammeks ringil 3-4 korda. Kui tunnetus tuleb, siis koliks nt Raadi kergliiklustele (kuigi enne maratoni on seal liiklustihedus päris suur) või kui viitsid tule Otepää-Kääriku lõigule – üles alla saab kiiresti selgeks. Kulge koos kaaslasega, sest on vahvam ja samas annab võimaluse natukene õppida teiste liikumist lugema. Õpetussõnad on alati abiks või ka neti õpetusvideod.
    Muidugi polsterdaks ennast sisse ka – nii igaks juhuks.

    1. Hmm..ma ikka täitsa heatahtlikult soovitasin. Igale langusele järgneb tõus, mis hoo normis hoiab, ja nii pidurdamisega üldjuhul ei pea tegelema. Vaimu treenib mõnusalt ja hiljem mäed on lihtsalt mäed. 🙂

  12. Hehee, ma niisama jätkukommentaariks mainin, et enamus siin, kes ei soovita minna, on naised… ja kes pigem soovitavad, on meesterahvad, mõned erandid ka… Nii et Margit kui pabistav naisterahvas võib omad järeldused siit teha. 🙂 Ja ma ei nimetaks neid negatiivseteks kommentaarideks, inimesed lihtsalt jagavad oma tundeid ja kogemusi (k.a ma ise – olin julge jänes, kuniks ise maratonirajale sattusin, ebaõnnestusin, st ei suutnud lõpuni sõita, ja ühest negatiivsest kogemusest välja tulek kestab päris pikka aega, nagu näha).
    Tehnikat peaks igal juhul lihvima – selle jätsin varem ütlemata. Polsterdamine ei aita, kaitsed ja kiiver peavad muidugi olema. Aga kui kukud, siis saad haiget nagunii, parem on mitte kukkuda. 😉 Rullibaas Tartus teeb individuaalkoolitust – see on vast kõige lihtsam viis oma tehnikat täiustada ja kui see koolitus läbi, siis julgeks ehk juba maratonile ka minna.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s