Spordijutud – Lehekülg 214 – Nourish, Train & Flourish

24.–30.04.2017

Esmaspäev: Tartu Jooksumaratoni Ühistreening. Käisime JJV pundiga taaskord Elvas TJM ühistreeningul. Maastik tundus Vooremäega võrreldes lapsemäng ja üldse oli jooks hästi mõnus. Pulss loomulikult oli 5–10 löögikest kõrgem kui siledal asfaldil, aga enesetunne oli siiski hea. Jalalihased olid kanged, aga lõpuks hakkas seegi järele andma. Ilm pidas vastu, joogipunktis olid toredad inimesed ja meil juttu jagus. Väga kiired 2 tundi. 🙂 Kui eelmistel aastatel olen jooksnud sarnase tempoga (6:53 min/km, 7:01 min/km), aga pulss on olnud 163–164 bpm, siis seekord oli 7:01 tempos joostes keskmine pulss 151 bpm. Areng.

Teisipäev: lihashooldus.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenni päev. Ega korralikke kiireid lõike staadionil polegi saanud kaua-kaua teha… Viimati 29. märtsil. Vahepeal jooksime mäkkejookse. Igal juhul kolmapäeval sai suhteliselt hea enesetundega joostud selline püramiid:

800 m: 4:48 min/km
600 m: 4:46 min/km
400 m: 4:48 min/km
200 m: 4:33 min/km
vahele taastumiseks 3 x 230 m kerget sörki;
200 m: 4:25 min/km
400 m: 4:46 min/km
600 m: 4:46 min/km
800 m: 4:59 min/km

Iga lõigu vahel oli 1,5 x 230 m sörki/kõndi. Kuna viimasel lõigul kippus sama enesetunde ja pulsi (u 175 bpm) juures tempo juba aeglasemaks jääma, siis sai trenn täitsa õigel ajal otsa ja oli täpselt paraja pikkusega. Kellele treener soovitas, tegid sama püramiidi, mis algas ja lõppes lisaks ühe 1000 m lõiguga. Mida tähele panin (nagu igal aastal): pärast esimesi “oksemaitse suus” võistlusi on lõike alati palju kergem joosta. Oskab juba kannatada ja lõigud tunduvad lühemad, kui oled pidanud enne 7 km sama tempoga jooksma.

Neljapäev: pikk jooks. 1,5 tundi vist ikka kvalifitseerub pikana, kui poolmaratoniks trenni teha. Tunne oli kerge, jalad olid päris head, ilm oli mõnus ja isegi kohati tugev tuul ei kippunud segama. Häid jookse on hea joosta. 🙂 6:49 min/km ja 149 bpm.

Reede: BodyPump. Enne jooksin pool tunnikest alla, et vähegi võimalust oleks selles kuus üks maagiline täiesti enneolematu number täis saada. BodyPump oli lihtsalt super! 🙂 Kuidagi eriti hea tunne oli tol reedel sees. Nüüd tuleb võistlustega jälle pumpimisse paus sisse.

Laupäev: puhkus.

Pühapäev: pikk jooks. Mariselt sain reedel loa pühapäeval üks kerge 20 km joosta. Viimane ettevalmistus Tartu Jooksumaratoniks, mis ootab ees juba järgmisel pühapäeval. Jagasin jooksu kaheks, sest otsustasin ühendada meeldiva kasulikuga ja lõpuks Henryle väikse fotokoolituse ära teha. Ehk siis suuuuure ringiga jooksin tema juurde, tegin koolituse ära, jooksin koju tagasi. 😀 Kokku 21,3 km. Üle poolmaratoni.

Kokkuvõttes:

24.–30.04.17

Selle nädalaga täitus miski, mida ma veel 2 kuud tagasi võimalikuks ei pidanud. Ei, mitte peaaegu 65 km nädalas, kuigi see on ka päris ulme minu jaoks. Ma jooksin ühes kuus 202 km! Ja nautisin sellest iga kilomeetrit. Isegi eelmisel kuul, kui ma Portugalis laagris käisin, mul see ei õnnestunud. Kuhu see tee mind küll niimoodi välja viib? 🙂

Tahaksin veidi rääkida ajakirja Jooksja konkursist “Mina, Jooksja!”, kuhu teid neljapäevases postituses hääletama kutsusin. See konkurss lõpeb täna öösel kell 23:59:59, aega on ainult 6 tundi! Kuigi vahepeal tekkis juba lootusetuse tunne, kui konkurent oma kavalate sammudega kiirelt ja lihtsa vaevaga üle 250 hääle kogus (ja kogub veel edasi nende võtetega…), aga veel on lootust. Peab vastu pidama, praegu on ainult 23 häält vahet! See on olnud tõsine ultramaraton, kus finiš hakkab kiirelt ligi jõudma ja konkurents on nii tihe. Midagi pole veel otsustatud. Lugesin veelkord oma mõlema maratoni postitusi (2015, 2016) ja otsustasin, et kurat võtaks, ma olen seda võitu väärt!

Seega palun: kui Sina arvad, et ebasportlikud võtted (konkursil häälte kogumiseks oma blogi sponsorettevõtete kanalites kahe auhinnaloosi korraldamine) ei käi spordiga kuidagi kokku, siis me saame veel viimased tunnid seda olukorda muuta. Selleks mine ja:

vajuta püstine pöial (LIKE) alloleval fotol (foto avaneb, kui sellele klikkida)
ja LIKE ajakirja Jooksja FB lehel.

Ja isegi kui me täna õhtul ei võida: aitäh kõigile, kes minu poolt hääle andsid! Teid on palju, te olete toredad ja mul on teie kõigiga nii meeletult vedanud! 🙂 Lets do this!

Olete viimased 2 kuud saanud aeg-ajalt nädala kokkuvõttes lugeda mu kannavalu kohta. Ma pole hakanud sellest pikka analüütilist postitust kirjutama, mitte sellepärast, et ma sellest rääkida ei julgeks/tahaks, aga sellepärast, et ma polnud päris kindel, millega üldse tegu on. Internetist sümptomite põhjal guugeldada oskame kõik, aga kindel olla ei saanud milleski.

Märtsi alguses, kui ma ei eksi, siis täitsa 1. märtsil, panin ma endale kinni aja spordiarst Madis Rahu juurde. Dr Rahu soovitas mulle minu treener Maris, kes on vigastuste puhul temalt korduvalt head nõu ja abi saanud. Mõne teise ortopeedi juurde oleks saanud ka nädalakese varem, aga tahtsin kindla peale välja minna. Minu uus perearst, kes on muideks ka minu trennikaaslane, on nii super, et andis mulle kohe spordiortopeedile saatekirja (ja kuulas ära kõik mu mured, tegi igaks juhuks üldised vereanalüüsid, mis õnneks on korras ja andis mandlitega seoses ka saatekirja LORile). Olen oma tervise sellel aastal täiega käsile võtnud, arste külastanud ja end kontrollida lasknud. Aga nüüd tagasi teemasse.

Väike tagasivaade minu “vigastuse” ajaloole. 16. veebruaril (täpselt 10 nädalat tagasi ) avastasin ma joogatunnis täiesti juhuslikult oma vasaku kanna alt muna. See paistis isegi väga kergelt silma, kui seda vaadata, aga selleks pidi põhimõtteliselt kanda luubiga uurima. Pealtpoolt oli nahk täiesti terve ja sile. Valu ei olnud.

Mina, piisavalt palju nn jooksja kannast ehk plantaarfastsiidist ehk kukekannusest kuulnuna hakkasin muidugi seda kartma. Teatud ohufaktorid nagu suurenenud jooksukoormus ja muutused tallavõlvis olid mul olemas, samuti olid jooksutossud läbivajunud. Füsioterapeut on mul diagnoosinud ka katkised tallaalused rasvapadjandid, mis jalad ja eriti kannad tegelikult suuremasse vigastusohtu seavad.

Mina siis muudkui masseerisin ja määrisin kanda Diclaciga ja jahutasin ja jändasin. Mulle tundus, et mingit kasu see ei toonud ja pigem tegi asja hoopis hullemaks, eriti kohe pärast “muna” avastamist. Enne see ju valu ei teinud ja hommikul pärast eelmise õhtu masseerimist tegi see põrguvalu. Mis värk on?!

Eriti kummaline oli see, et kanna valulikkus tuli ja läks nagu ise tahtis. Jooksu- ja trennikoormusest ei sõltunud see valulikkus üldse. Mahtu olen ju korralikult teinud ja kohati oli jalg päev pärast rasket trenni jumala korras ning päev pärast puhkust ei saanud ma korralikult töölegi minna. Valu tekkimisel ei olnud mingit reeglipärasust. Kuna tegu on munaga kannas, täpselt selle all, pigem veidi väliskülje poolel, on see kõndides valus (kõnnime ju üle kanna) ja joostes ma enamasti seda üldse ei tunnegi. Vahel on kand juba hommikul pärast tööle kõndimist kergelt paistes ja kuum. Teinekord tegin raske trenni ära ja ei midagi. Jooksin ju isegi terve laagri (ja poolmaratoni rekordi) Portugalis selle valusa munaga ja ainsad hetked, kus see mind segas, olid trennivabal ajal. Käisin seda muudkui ookeanivees jahutamas ja soolas leotamas…

Pidasin nõu ka Maritiga, meie lihashoolduse treeneriga, kes on kutseline füsioterapeut. Ilma kanda nägemata minu kirjelduse põhjal arvas ta samuti, et tegu on kukekannusega. Ainus asi oli muidugi selles, et kukekannus peaks kannal olema veidi teise koha peal, pigem hoopis kanna keskel/sisekülje lähedal. Ootasin oma ortopeedi aega edasi, et saada kindel diagnoos ja ravijuhised.

Sellel nädalal hakkasin igapäevajalanõude sees geelipatjasid kandma, et kanna alla lisapehmust tuua. See tõi veidi leevendust mu igapäevastesse kõndimistesse. Eile avastasin ma aga hoopis midagi uut. Muna peale oli tekkinud päris palju paksu nahka. Eemaldasin seda vaikselt kiht kihi kaupa. Sealt naha alt tuli välja midagi, mida ma vist umbes 10 aastat tagasi oma jalatallal kunagi näinud olen. Mustad täpikesed, mis tegelikult on “juured”. Tõmbasin pintsettidega ühe välja (ja see on VÄGA valus!) ning hakkasin arvama, et tegu võib olla hoopis vana tuttava, aga hullult tüütu tegelasega.

Dr Rahu kinnitas mu hüpoteesi. Plantar fasciitis’e asemel oli tegu kõige lihtlabasema plantar wart’iga!

Soolatüügas. F***ing soolatüügas! Läksin parima spordiortopeedi juurde selleks, et ta mul hoopis soolatüüka avastaks ehk nahaarsti tööd teeks. Hästi, Margit, tase. 😀 Aga aega kinni pannes ei osanud ma soolatüügast kartagi mitte ning ma ei olevat ainus, kes sellise murega Rahu juurde pöördunud on. Ta olevat kunagi isegi ühe suure soolatüüka ühe jooksja jalast välja opereerinud!

Hea uudis on see, et jooksmine minu soolatüükale midagi halba ei tee. Jooksumahtu ma kuidagi vähendama ei pea. Samuti ei ole trenn ega jooksmine soolatüüka tekkes mitte kuidagi süüdi. See on ju väga tore. 🙂 Samuti on minu jahutamine ja pehmenduste kandmine olnud head sammud paranemise suunas. Masseerida seda kohta eriti mõtet ei ole. Pehmenduspatja võiks “muna” kohale augu teha, et miski muna peale ei suruks. Samuti võiks vältida paljajalu kõval põrandal kõndimist (kõnnin toas kummiplätudega) ning kannapehmenduseta jalanõu kandmist.

Halb uudis on see, et nüüd peaksin ma selle tüüka lämmastikuga külmutamiseks minema nahaarsti juurde, kuhu järgmine vaba aeg on 30. JUUNIL. Jep. Üle 2 kuu ootamist, et esimesele visiidile saada. Kes teab, millal veel esimene vaba protseduuri aeg on… Igal juhul panen homme endale aja kirja ja samal ajal püüan ühe happepõhise apteegivahendiga ise oma tüügast söövitada (veel ei ole nii valus, kui see tundub). Loodame, et saan vähemalt mingit leevendust ja operatsiooni vaja ei lähe. Selleks mul aega ei ole. Mul on trenni teha vaja. 😀

Ja lõpuks kutsun kõiki blogilugejaid üles minu poolt hääletama ajakirja Jooksja sotsiaalmeedias aktiivsete (harrastus)sportlaste konkursil “Mina, Jooksja!”, kus saab võita jooksuvarustust Nike’ilt ja Polarilt, treeningplaani jooksutreener Urmas Randmalt, kes treenib mitmeid Eesti väga häid jooksjaid, spordimassaaži, toitumiskoolituse ja palju muud head ja huvitavat. Iga hääl loeb, konkurendid on tublid-korralikud-tugevad (alles eile õhtul lahutas mind lähimast konkurendist 30 häält teises suunas!) ja midagi kindlat veel ei ole. Hääletamine kestab pühapäeva õhtuni.

Hääletamiseks ava allolev foto, vajuta LIKE fotol ja pane ka ajakirja Jooksja FB lehele püstine pöial. Kui oled eriti lahke, siis võid seda üleskutset oma FB sõpradega jagada. Olen iga hääle eest meeletult tänulik! 🙂 Teeme ära?