Kust alustada? Kas sellest, et ma jooksin maastikul poolmaratoni ajaga alla 2 tunni (jah, ma ei väsi seda kordamast)? Ei?
Alustame siis algusest. Pühapäeval polnud küll mingit tunnet sees, et peaks nüüd järsku 23 km maastikul võistlustempos jooksma. Null emotsiooni, isegi ärevust ei olnud. Minu 51. rahvaspordiüritus. Jõudsime Otepääle, leidsin oma TYSKi tiimi üles ja läksime 10.15 ajal sooja tegema. Soojendusjooksu ajal olid jalad megarasked. Pulsivöö oli täielikult koostöö lõpetanud, sest tõusu võttes mu pulss küll 90 ei olnud. Tegime veel mõned jooksuharjutused ja kiirendused peale ja jalad läksid paremaks küll. Viimane WC järjekorras seismine ja jäigi 10 minutit stardini. High5 apelsini IsoGel kõhtu, väike energiaring tiimikaaslastega ja oma tempogrupiga stardikoridori. Soojakraade oli 10 jagu, tuul oli suhteliselt tugev ja päike piilus pilvede vahelt. Üldiselt ma ilma üle ei vingu: lõpuks ometi normaalne temperatuur, mitte 20 kraadi sooja nagu eelmistel aastatel.
Olime enne starti Tauriga kokku leppinud, et läheks 2:15 jooksma. See peaks olema mulle jõukohane ja väga korralik isikliku rekordi parandus, tervelt 13 minutit. Tauri ei tohi jätkuvalt endast maksimumi välja pigistada, seega pakkus end jäneseks. Samuti oli ta selga tõmmanud Supermani kostüümi, millega rajal muidugi kõvasti tähelepanu pälvisime. Jooksime ka seekord koos nagu Parkmetsa jooksul. Liis ütles, et tuleb ka meie punti. Muidugi. Pundis on alati lihtsam ja allaandmine ei tule pooltki nii kergelt.
Stardist saime ilusti minema, aga umbes 100 m peal keegi meie ees kukkus ja palju ei jäänud ka sellest puudu, et ka mina seal asfaldil pikali oleks olnud. Õnneks seda ei juhtunud.
Tempo kiskus asfaldil allamäge ikka päris kiireks, kruiisisime seal kohati alla 5 min/km. Mul tahtis natuke pistma hakata, aga see läks üle. Huh. Vedas. Varsti sai mõnus elu asfaldil läbi ja tuli kruusateele pöörata. Sealt edasi oli kõik juba ebakindel. Maastikutrenni olin sellel aastal enne võistlust teinud täpselt 2 korda.
Pulsivöö näitas esimesed 10 km aiateibaid. Kõikus seal 120–150 vahel. Mkm. Nii madal ta kohe kindlasti ei olnud. 😀 Vastasel juhul peaksin vist hoopis teisi aegu jooksma.
Kilomeetrid lendasid igal juhul väga kiirelt. Ma ei pannud tähelegi, kui jälle oli kilomeeter möödas ja kell värises. Vähemalt pooled kilomeetriajad jäid mul küll nägemata. Keskmise tempo ekraani ei pannud ma ka kordagi ette. Olin lihtsalt hetkes ja jooksin. Vahepeal lugesin ühele Prorunnerile veel sõnad peale, et kus Prorunneri särk on. 😀 Tundsin ta hääle järgi ära.
Kirikuküla 5,3 km: 28:07, tempo: 5:18 min/km, koht: 869
Paluveski 11 km: 58:59, tempo: 5:22 min/km, koht: 895
Teises TP-s võtsin oma esimese geeli. High5 õuna EnergyGel. Ajasin seda vähelevinud geeli veel taga ja tänu Svenile (aitäh!) õnnestus selleks aastaks neid endale pool karpi varuda. Jess! See geel on tõsiselt mõnus. Nagu mingit head õunamoosi sööks. Nii hea, et määriks seda või pannkoogile. 😀
Esimesed rasked kohad tulid pärast seda raiesmikku 13–14 km kandis. Need on alati ühed kõige rõvedamad hetked seal kruusateel. Ma ei tea, miks. Pole seal ju mingit suurt tõusugi. Õnneks enne elati mulle häälekalt kaasa (aitäh, Kristi!) ja see tegi kannatamise natuke kergemaks. Tauri ka utsitas tagant ja ütles vahel ikka temposid, mis jätkuvalt ilusad olid (5:20–5:30 kandis). Liis püsis ilusti meiega koos. Tiim läks edasi. 🙂
Meiega sarnases tempos jooksis kostümeeritud kukk, see sama mees, kes tavaliselt kaelakirjakuna jookseb. Me möödusime temast vist 5 korda. Kuskil jäi ta maha, ilmselt joogipunktis, ja siis läks jälle mööda. Niimoodi Superman ja Kukk seal siis heitlesid. 😀 Vähemalt mitmetele fotodele jäämine oli kindlustatud.
Üldiselt oli enesetunne mega. Samm oli lennukas. Vaatasid neid temposid ja mõtlesid, et kuidas ma selleks võimeline olen? Ja veel nii normaalse pulsiga? Pulsivöö teisel poolel enam-vähem töötas ja näitas numbreid 170 ja 179 vahel, mis on minu jaoks ülimalt OK. Anaeroobsesse ma enne finišit üldse ei sattunudki.
Ilus elu sai läbi, kui pöörasime Tartu Maratoni suusarajale. Ütlesin teistelelgi, et nüüd hakkab võistlus päriselt pihta, läheb rõvedaks. Eelmise aasta temposurm sellel lõigul on nii selgelt meeles. Meeles mõlkusid mu enda eelmise aasta postituses kasutatud sõnad “pehme pinnas”, “väsinud jalad” ja “lödiks”. Nüüd ei tohtinud murduda.
Ketneri 15,6 km: 1:23:45, tempo: 5:22 min/km, koht: 868
Oi kus seal tulevad rõvedad tõusud ja vesised kohad. Aga ei olnud mitte mingit allaandmist. See polnud valikus. Ütlesin Taurile, et mul on sellest 23 km ajast jumala suva, ma tahaks poolmaratoni alla 2 tunni joosta. Ma teadsin, et see on võimalik. On vaja veel mõned kilomeetrid vastu pidada. Joogipunktid läbisin kõik joostes ja mingit ajaveetmist ja puhkamist seal ei toimunud. Jõin mõned lonksud ja ülejäänuga loputasin käsi. Jahutas mõnusalt.
Pärast kolmandat TP-d väänasin kruusateel enne üht tõusu oma paremat hüppeliigest. Käis teine korralikult väljapoole. Oli valus ka. Kurat! Jooksin edasi. Isegi vigastatud jalg ei saanud mu rekordiüritust segada. Õnneks oli valu vaid kerge ning järgmisel päeval ei olnud ka midagi tõsist. Õnne oli sellel jooksul kõvasti.
Viimane TP 19,6 km. Millegipärast ei mõõtnud ajavõtumatt mu aega ära. 
Aga mis seal ikka.
Poolmaratoni märk lähenes. Kuidagi täiesti uskumatu oli näha kellal koos numbreid 21,1 km ja 1:54:xx. Mul õnnestus oma märtsikuist kuumas Lissabonis joostud poolmaratoni rekordit parandada 7,5 minutit. Eelmise aasta rekordile tegin ära 11,5 minutit. Selle raja pooliku rekordile tegin vist ära üle 20 minuti. Ulme. Puhas ulme!
Salomon 21,1 km: 1:54:14, tempo: 5:25 min/km, koht: 823
Superman jooksis minuga kaasa veel 22 km täitumiseni. Kukk oli tal käeulatuses ja talle oli vaja ikkagi ära teha. 😀 Viimase kilomeetri sai ka Tauri võistlustempos joosta. Liis oli minu kõrvalt kuskile kadunud, aga tagasi ma ka ei vaadanud. Tuli ainult edasi minna.
Rühkisin üksinda finiši poole. Tee oli pikkkk ja väsimus hakkas ka tulema. Proovisin ikka tempot hoida ja teadsin, et varsti saab võidukalt finišeeruda. Tulemus on vägev igal juhul.
Finišile eelnevasse kurvis asuvasse “auku” jõudsin 2:05 peal, sest just siis kuulsin finišis teadvustajat seda ütlemas. Kristi elas seal veel nii häälekalt kaasa, et kuulsin neid juba 100 m enne. 😀 Aitäh, ägedad olite! 🙂 Kuulsin ka seda, et Superman tegi finišisirgel Kukele ära. Hea töö!
Jäi vaid finišisirge. Ma ei vaadanud kordagi isegi finišikellale. Lihtsalt nautisin. Ega päriselt veel kohale ei jõudnud, millega ma hakkama saan. Siiani pole jõudnud.
Finišisse jõudsin ajaga 2:06:40.
Eelmise aasta aja parandust 21,5 minutit. Mul pole sõnu, aga ma olen väga õnnelik. 🙂 Ma täitsin ühe oma kriteeriumitest joosta poolmaraton alla 2 tunni. Nüüd on jäänud veel mõned kilogrammid kehakaalu maha raputada ja…
Kokkuvõttes:
- Aeg: 2:06:40
- Distants: 23,3 km (minu kell: 23,48 km)
- Keskmine tempo: 5:27 min/km
- Koht: 833/1428
- Koht naiste seas: 133/403
- Koht N21 vanusegrupis: 49/171
Minu spordiblogi poolt saab Eesti Blogiauhindade konkursil hääletada SIIN.
Vaatamata tatitõvedele tuli Cooperis korralik tulemused: 2550 m. Sellega ületasin nii eelmise aasta rekordi (2430 m) kui ka sellel aastal Parkmetsa jooksu sees joostud rekordi (2480 m). Tahtsin 4:45 min/km tempos joostan ja tuli 4:43 min/km (177 bpm). Tegelikult nii verd ninast välja ei jooksnud, kui peaks. Seega: areng on olnud tubli.
Nourish, Train & Flourish 