#100blogipäeva 19/100 – Workout Week 30.06–6.07.2014

Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala treeningud. 

30.06–6.07.2014

Esmaspäeval sõitsin rattaga Zumbasse ja tagasi. Rattal tuli kokku umbes 33 km ja 1 tund 20 minutit. Zumbat sai tehtud tunnike. Oli kena päev, isegi vihma ei saanud ratta peal. 🙂

Teisipäev polnud minu päev. Kõigepealt alustasin päeva sellega, et passisin parajat hetke, et vihm natukenegi vaiksemaks jääks, et siis rattaga soojendus teha. Niipea, kui olin kilomeetri sõita saanud, hakkas sadama padukat, mis ei lõppenudki. Olin spordipesuni vettinud ning üleni mudane. Vahetasin siis riided ära ja hakkasin BodyPumpi tegema. Juba soojendusloo ajal oli mul keel vestil ning pulss laes. Tegin kõik lood kergete raskustega ja tuju oli ka null. Ei nautinud seda pumpi…

Kolmapäeval koristasin ligikaudu 10 tundi maja (korralik trenn!) ning käisin vahepeal ujumas ja saunatamas. Ujusin kiiremini 500 meetrit krooli ka, polegi veel ujumist ära unustanud. Enne magamaminekut olin läbi nagu läti raha. 😀 Vot siis rest day!

Neljapäeval koristusmaania jätkus ja jooksurajale sain alles kell 21. Plaanitud pika jooksu asemel tegin hoopis lühema otsa ja siis veel jooksuharjutusi. Ilm oli super, enesetunne oli ootamatult hea (kuigi enne uksest välja astumist tahtis pea vägisi padjale vajuda…) ja kokku sai ülimõnus jooks. Distants: 7K, tempo: 6:36 min per km.

Pühapäev. Kiiremad lõigud ringikestega.

Reedel tegin ära oma pika jooksu, kokku tuli 1,5 tundi ja 12,6 km ehk keskmine tempo: 7:06 min per km. Aeglane, aga täitsa tore oli. Pärast jooksu aga hakkas mul kõhus keerama ja enesetunne oli kehv. 😦

Laupäev oli pumpimispäev. Tegin jälle kergete raskustega, kuna seljataga oli pikk jooks ja ees intervalltrenn. Olin enda üle uhke, et suutsin asju mõistusega võtta ja mitte üle pingutada. Oli mõnus trenn, sain keskenduda tehnikale.

Pühapäeval tegin üle kuu aja lõpuks ühe intervalltrenni. Väntasin rattaga oma vana gümnaasiumi staadionile, teepeal kohtasin oma kunagist kehalise kasvatuse õpetajat, kes mind ära ei tundnud. 😀 Minu üllatuseks on 3 aastaga staadioni jooksuring pea täielikult rohtu kasvanud! Mõne koha peal oli mul jooksmiseks umbes 20 cm laiune rada. Ümberringi sagisid mõned pered lastega ning pidin seda 20 cm rada jagama 3-aastaste rattahulludega. Kokku sai joostud umbes tund aega ja 10 km. Kiired lõigud oli pikkustega 0,5, 1, 1, 2, 0,5 ja 0,5 km, vahele siis aeglasemad lühemad lõigud. Oli palav, päike paistis lagipähe ja surm oli vahepeal silme ees. Aga kokkuvõttes olin ikka tubli, kuigi kiirus vajus ikka väga ära.


Kokku: 15 tundi 15 minutit (neto: 10 tundi)

30.06–6.07.14

Kokkuvõttes tuli see nädal kuidagi uskumatult palju trenni, ilma kõnni ja rullimiseta tervelt 10 tundi! Minu kohta ikka päris palju. Ajaliselt kõige rohkem sain joosta, distantsilt ligikaudu 30 km. Kõik trennid ei olnud küll ülisuperhead, tundsin end aeg-ajalt jõuetult, kuid siiski nädala lõpp oli juba parem. 

Järgmisel nädalal ootab mind ees triatlon. Kuna tegu on võistlusnädalaga, siis tuleb palju lõdvemalt võtta ja puhata. Lisaks aitan korraldada AEGEE-Tartu suveülikooli, seega ega nädala esimesel poolel just palju aega spordirajal olemiseks jäägi. Täitsa võimalik, et järgmisel nädalal tuleb sisse 4 (!!!) puhkepäeva, 2 trennipäeva (kergemat) ning 1 võistlus. Pühapäeval juba jalgpalli MM finaal, loodetavasti on seal ka Saksamaa. Tuleb tegus nädal. Eks näis, mis saama hakkab. 🙂

#100blogipäeva 18/100 – kaalu langus vs enesekindluse tõus

Selle teema peale olen ma viimasel ajal nii palju mõtisklenud

Alates LCHF-ist loobumisest umbes 3 kuud tagasi olen ma heal juhul kaotanud kilo või paar, üldiselt olen aga siiski sarnases kaalus ja mõõdus. Mõõdulinti pole ma kätte võtnud kõik need 3 kuud ning kaalul olen käinud ka ainult väga loetud korrad. Kõik riided lähevad samuti selga. Samas pole ka võimatu, et nüüd igasuguste suviste pidustustega olen võib-olla isegi raskem kui enne. Imelik on aga see, et vaatamata sellele, et igasugused kaalueesmärgid on saavutamata, olen ma õnnelikum kui varem. 🙂

Jõulude ajal olin ma ligikaudu 4–5 kg kergem kui praegu ja ma olen üpris kindel, et ka rasvaprotsent ja mõõdud olid väiksemad. Aga ma olin ikka palju palju õnnetum! 😦 Olin ennast muudkui piiranud ja piitsutanud, et jõuda oma ihaldatud 63 kilogrammini. Tol ajal see mulle muidugi piitsutusena ei tundunud, siis tundus see mulle täitsa mõistlik plaan. What doesn’t kill you, makes you stronger, right? Ei, ei ole tingimata nii! Tagantjärele oleme muidugi kõik targad. Olin paremas vormis, aga enesekindlust ja rahulolu eriti palju siiski juurde ei tulnud.

Suurimas kaalus, väikseimas kaalus ja praegu.

Kõik ilmselt teavad, mis sellele piiramisele järgnes. See, mis ikka dieeditajale tuttav on ehk õgimishood, emotsionaalne söömine ja ülesöömine. Eks vahel olen nende probleemidega siiani hädas. Pean tunnistama, et vahel võtan siiani stressiolukorras või kehvas tujus šokolaaditahvli või küpsetan kooki. Vahel ütleb minu intuitiivne söömine mulle, et nüüd oleks üks tore toidukord näiteks pool pätsi saia. Kindlasti pole mu toitumine veel ideaalselt korras. Kindlasti mitte!

Kuid tunnen siiski, et olukord on palju parem kui enne. Toidupsühholoogia on rohkem paigas ning toit pole pidevalt minu mõtetes. Enne oli mu toit puhtam ja tervislikum, kuid praegu on mu toitumisharjumused ja toitumiskäitumine tervislikum. Jah, alati saab paremini, kuid siiski tunnen end nüüd rohkem inimesena. 🙂

Sometimes it’s healthy to be unhealthy.

See on nii-nii tõsi! Vahel on tervislik võtta üks jäätis, koogilõik või isegi hamburger. Vahel võib! See hoiab ära piiramisest tuleneva emotsionaalse vajaduse hiljem bingida ehk õgida. Pidev piiramine ja enda tagasi hoidmine lõppeb nägupidi koogis või kättpidi kommikotis, kui kujundlikult rääkida.

Siinkohal on oluline aga tasakaal ja mõõdukus. Nn “patustamine” peab tõesti olema vahel ja harva, mitte iga päev. Igaüks leidku oma tasakaal, pole minu asi ette kirjutada, et “võid patustada x korda kuus või nädalas”. Igaühele oma tasakaal, mis hoiab sind sobiliku kaalu ja rahulolutaseme juures. Igaühele oma!

Minu arvates on kaalu langusest olulisem enesekindluse tõus. Ma ju võiks veel alla võtta ja ilmselt saaksin sellega ka täitsa kenasti hakkama, aga ausalt öeldes: praegu hindan ma võimalust süüa rohkem ja treenida parema ja enama kütuse peal rohkem kui väiksemat kaalu. Ilmselgelt olen ma oma praeguse vormiga piisavalt rahul, et mitte enam kaalulanguse nimel pingutada. Tunneks ma end väga ebakindlalt, teeks ma ju tööd, et seda muuta. Ma pole kindlasti ideaalses vormis, aga see vorm, mis mul on, on minu jaoks hetkel piisav. Olen sellega piisavalt rahul, et mitte praegu enam kaalu langetada. Ma ei välista, et talvel jooksuhooaja lõppedes tõmban pool suud nö koomale, et natuke kaalu langetada (siis on ju kergem joosta!), aga praegu pole mul selleks lihtsalt motivatsiooni ega tahtmist

Aegamööda on minu jaoks kaalulangusest olulisemaks saanud vastupidavus, sportlikud saavutused ja rõõmus meel. Kindlasti ei taha ma kaalus juurde võtta ja olla jälle ülekaaluline, aga olen matnud maha kaaluteemalised muremõtted. Enesekindlus, hea tuju ja spordisaavutused on ju ka ometigi midagi väärt!

allikas
allikas

Kaal ja selle langetamine ei defineeri enam mind. Tahaksin olla palju rohkem kui ainult kaalulangetaja. Tahan olla spordisõber, motivaator, teiste toetaja ja rõõmsameelne eeskuju. Tahan pidevalt õppida ja areneda. Tahan olla rohkem, kui olen praegu. Sest need asjad on kõik väärt palju rohkem kui kaalulangus.