Workout Week 2.–8.06.2014

Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala treeningud. 

2.-8.06.2014

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Kõigepealt sörkisime Kertuga aeglases ja taastavas tempos 40 minutit (6:40 min per km) Anne kanali juurde ja tagasi TYSKi, kokku enam-vähem täpselt 6 km. Jalad ja üldse kogu olemine oli kuidagi liiga hea ja kerge, nagu polekski eelneval päeval 3 tundi ratast väntanud. Veidi väsimust säärtes siiski oli, aga see oli tõesti marginaalne, olen palju raskemate jalgadega jooksmas käinud. Pärast jooksu vihmas ja niiskuses tegime harjutusi kerelihastele: plangud, ülakehatõsted, harjutused topispallidega jne. Võttis higistama ja pingutama küll. Trenni lõpetasime rullimisega. Kuna minu jaoks oli 15 minutit rullil liiga vähe, siis koju jõudes rullisin veel natuke jalgu. 

Teisipäeval oli kohe päris tõsiselt mu elu üks parimaid ujumistrenne. Auras olid rajad tehtud tavalise 25 m asemel 50-meetristeks, seega sai eriti pikalt basseinis liuelda. Lisaks sellele sain ma esimesed 45 minutit ujuda täiesti üksinda, kellegagi rada jagamata. Milline luksus! Kokku ujusin umbes tund aega, kõigepealt 1000 m tavalisest tunduvalt aeglasemat krooli ja siis 1000 m rinnuli. Pärast seda istusin veel tükk aega saunas ja mõtisklesin niisama. Oli üks tõeliselt nauditav taastav trenn.

Aura #selfie :D
Aura #selfie 😀
Teisipäeval käisin Tartu Võimlemispidu vaatamas. Tuli suur tahtmine jälle rahvatantsu tantsida…
Teisipäeval käisin Tartu Võimlemispidu vaatamas. Tuli suur tahtmine jälle rahvatantsu tantsida…

Kolmapäeval sain üle tüki aja Marisega koos BodyPumpida. Vot see oli alles Pump! Enne trenni väntasin soojenduseks ratta peal 30 minutit, aga juba pärast 5 minutit oli särk läbimärg, kuna jõusaalis oli lihtsalt niivõrd palav. Ja BodyPump oli nii nii nii hea (just, 3-kordne “nii” on asjakohane). Tegin kogu kava enda jaoks suurte raskustega, tundsin iga loo lõpus, et andsin endast 120%, õlaloo kätekõverdused KÕIK päkkadel, sain väljaasted teha 2×7,5kg ja ilma igasuguse valuta vigastatud kohas. See oli lihtsalt ülim WIN. 🙂 Õlaloo lõpus ei suutnud enam isegi vasakut kätt sirgeks suruda, olin niivõrd tühjaks pigistatud. Selline üks õige trenn olema peabki!

Raskused olid sellised:

  • Soojendus: 5+5 kg kang
  • Kükid: 11+11 kg kang
  • Rind: 7,5+7,5 kg kang
  • Selg: 8,5+8,5 kg kang; 10 kg vaba raskus üles surumistel
  • Triitseps: 6 kg vaba raskus
  • Biitseps: 3+3 kg hantlid; 3,5+3,5 kg kang
  • Väljaasted: 7,5+7,5 kg kang
  • Õlad: 3,5+3,5 kg kang; 3+3 kg hantlid
  • Kõht: –

Kolmapäeva õhtul arutasin Marisega (kes veel ei tea, siis Maris on minu BodyPumpi- ja jooksutreener ning hea sõber) kogu järgneva 10 päeva trennid läbi. Jäi ju poolmaratonini kõigest 1,5 nädalat aega. Tuli hakata trenne ja puhkust väga hoolikalt läbi mõtlema, et olla võistlusel tipp-topp vormis. 

Neljapäevaks oli plaanitud kerge lühike jooks ning jooksuharjutused. Õues oli jooksmise jaoks üpris palav ilm, umbes 25 kraadi ja päikesepaiste, pärast 45 minutit rahulikku jooksu (6:35 min per km) olin ikka väga korralikult higine. Põlve- ja sääretõsted, ristsammujooksud, käteringid ja 4×100 m kiirendusi tegin TYSKi sisehallis. Lõpuks sörkisin veel paar minutit koju ning rullisin, kusjuures eelmise päeva BodyPump andis nii mõneski kohas hästi tunda. Kokkuvõttes oli jällegi väga hea trenn, juba kolmandat päeva järjest. 🙂

Nn “ülejärgmise päeva needus” tabas mind reede hommikul. Seisneb kogu needus siis selles, et raske trenni lihasvalu ei löö välja mitte järgmisel, vaid hoopis ülejärgmisel päeval. Mul oli raske istuda ja astuda, seda sõna otseses mõttes. Lisaks valutas mul terve päev kõht. Enesetunne oli kergelt öeldes kehvapoolne. Hea trenn parandas aga kõik halva. 🙂 Otse BodyPumpi koolituselt saabunud, tegi Maris meile juba uut programmi, järjekorranumbriga 90. OMG. Ülimalt mõnus kava, mul tuleb pisar silma, kui mõelda, et saan seda teha veel ainult täpselt 1 korra. 😦 Siis sõidan suveks Tartust ära ning hakkan üksinda kodus treenima. Kas mul selleks ajaks kava peas on – vaevalt. Eks siis vaatab edasi. Igal juhul oli hea trenn, rahvast oli palju, saalis oli palav ja trenni lõpuks oleks võinud riietest vett välja väänata. 😀

Laupäev: pikk jooks. Plaanisin minna hommikusele jooksule. Pärast hommikusööki mõtlesin tunnikese seedida, et jooksu ajal kuskil pistma ei hakkaks. Järsku potsatas mu meilboksi e-mail mu bakalaureusetöö retsensendilt. Väike südameatakk. Ma pole blogis eriti palju oma lõputööst rääkinud, aga esitasin selle 22. mail ära ja nüüd järgmisel nädalal on kaitsmine. Nagu näha, siis esitamise ja kaitsmise vahel on korralikud 3 nädalat (!!!) enda närvi ajamiseks. Kõigil teistel tuttavatel on tööd kaitstud ja suvi alanud. Minul aga mitte. Uni on olnud rahutu, olen pinges ja väsinud. Mida lähemale kuupäev jõuab, seda jubedamaks kogu see värk läheb. Kirjutasin paar tundi retsensioonile vastuseid ning kui ma lõpuks asjaga valmis sain, tundsin meeletut ärevust, nagu süda väriseks sees. Mõõtsin pulssi. Puhkeolekus 75 ehk siis ei midagi head. Võtsin veel veidi aega rahunemiseks ja jooksma jõudsin alles pärastlõunal.

Õnneks jooks oli lihtsalt suurepärane. Ilm oli mõnusalt jahe, umbes 18 kraadi ja pilvine, seega lühikeses riietuses oli täpselt paras joosta. Joogivöö oli ka peal, sain ilusti vahepeal vett juua ja kõik oli super. Jalad olid veidi rasked ja väsinud, kuna lihasvalu pumpimisest polnud veel kadunud, aga vigastatud koht endast märku ei andnud. 3. kilomeetril tundsin kerget pinget, aga see kadus kiirelt. Kokku tiirutasin mööda Tartu linna 15 km (keskmine tempo: 6:22 min per km). Minu jaoks suhteliselt kiire tempo sellise pikema otsa jaoks, aga ilm oli mõnus ja ei tundnud kordagi, et oleks pidanud end eriti palju pushima. Kogu jooks oli kuidagi lihtne ja mõnus. Pärast oli mul lihtsalt hea olla, närvilisus oli kadunud ja pea jälle selge. Küll ma hakkama saan, nii kooli kui ka poolmaratoniga. Pean saama!

Väga rahuloleva näoga :)
Väga rahuloleva näoga 🙂

Pühapäev oleks pidanud olema puhkepäev, aga Elaril oli BodyPumpi filmimine, kust ma mitte puududa ei saanud. Ta oli lihtsalt nii nii tubli! Kõik tuli väga hästi välja ning nüüd on video olemas. Eks varsti saan seda ise ka näha ja sealt oma tehnikat uurida. Raskused võtsin enda jaoks naeruväärselt väiksed. Päris tõsiselt tegin kõike palju kergema raskusega, kasutasin lihtsamaid alternatiive ja üritasin keha võimalikult vähe piitsutada, kuna olen nädalast ikka päris korralikult väsinud. Oleks tegelikult pidanud ikkagi puhkama… Aga trenn oli mõnus. 🙂


Kokku: peaaegu 13 tundi

2.-8.06.14

  • 3,5 tundi jooksmist
  • 3,5 tundi lihastrenni
  • 1 tund ujumist
  • 1 tund rattasõitu
  • 3,5 tundi rullimist 

Oli korralik trenninädal. Joosta sain tervelt 28 km, mis on viimaste nädalate selge rekord ning see teeb mind väga väga rõõmsaks! 🙂 Nautisin tõesti absoluutselt igat trenni, mis tehtud sai. Oleks tahtnud veidi enam puhata, aga selle vea saab järgmisel nädalal kenasti parandatud. 

Nimelt on ees võistlusnädal, mis tähendab 3 (!) puhkepäeva, üht intensiivset intervalltrenni, paari kergemat ja lühemat jooksuotsa ja üht kergete raskustega BodyPumpi. Homme on viimane intensiivne trenn ja siis puhkerežiimile. 🙂 Nagu öeldakse: viimase nädalaga pole võimalik enam paremaks saada, küll aga tehtud töö ära rikkuda. Kindlasti ei tohi unustada ka vaimset ettevalmistust ehk lugeda mõnda head jooksuraamatut, vaadata filmi ja sirvida teiste jooksublogisid. Keha on korralikult ette valmistatud, nüüd peab ka vaimu valmis panema. 

[ujicountdown id=”Narva Energiajooks 21,1K” expire=”2014/06/15 11:00″ hide = “true”]

Ja ennekõike on oluline bakalaureusetöö väga edukalt ära kaitsta. Hoidke palun kolmapäeval pöidlad peos! 🙂

Tartu 33. Rattaralli 70K

Kuigi võistluse start anti alles kell 12, pidin mina ärkama juba kell 7 hommikul. Uni polnud just eriti rahulik, ilmselgelt olin oma esimese jalgrattavõistluse eel veidi närvis. Kiirelt riided selga, maailma suurim kausitäis kaerahelbeputru rosinate ja banaaniga kõhtu, ratas ja neli kotitäit asju autosse (kahes kohas elamise “rõõmud”…) ning saimegi isaga Tartu poole teele asuda. Isa sõitis minuga koos Tartusse, kuna jalgratta 130 km kaugusele ja tagasi transportimine pole just lihtsaim ülesanne, lisaks oli ta mu isiklik fotograaf, suurim fänn ja pakihoid. 😀 Vot selline awesome isa mul ongi! 🙂

Juba enne kella 10 olime Tartus. Parkisime auto ära, viisime asjad minu ühikasse ning umbes 15 minutit pärast 133 km distantsi starti olime juba võistluskeskuses. Ilmateade lubas umbes 15–18 kraadi sooja, tegelikult oli väljas vaid 10 kraadi sooja ja külm tuul. Mul hakkas küll kergelt jahe, aga õnneks mitte külm. Võtsin stardimaterjalid välja, kinnitasime numbrid selja peale ja ratta külge, lehvitus High5 poistele, niisama ringi kondamine, täiesti jubeda väli-WC külastamine ja kell 11.30 lastigi meid juba stardikoridoridesse.

Mitte nii sportlik mina 😀

 

Nüüd juba natuke ratturi moodi 😀

Minu stardikoridor asus nö kurvi peal, õnneks olin ma esimesena kohal ja sain siiski positsiooni sirge osale. Algas 30 minutit närvilist ootamist. Inimesi muudkui kogunes ja kogunes. Lõpuks olid stardikoridorid paksult rattureid täis pakitud. Minu suurim hirm oli selles rahvamassis rattaga kukkumine.

Koridoride avamist ootamas ja külmetamas.
Koridoride avamist ootamas ja külmetamas.

 

Täielik ratturitemeri

Kell 12 kõlas stardipauk. Üle stardijoone sain alles kell 12.03, kuna minu ees oli veel umbes 2000 ratturit. 😀 Stardikoridoris intsidente ei tekkinud ja ma ei kukkunudki. Olin juba päris rõõmus. 🙂

Esimesed 10 kilomeetrit läksid mööda nagu linnutiivul. Esialgne plaan oli alguses sõita ühe kõrvaklapiga ja hiljem panna ka teine kõrva, aga tegelikult läbisin kogu 70 km ühe klapiga, teisega kuulasin, mis minu ümber toimus. Hea otsus.

Alguses oli rada üpris kerge, tuul polnud tugev ning oli päris palju allamäge sõitmist. Suurim kiirus, mille ühel sillal kätte sain, oli 48 km/h. Nii kiire! Juba vaimusilmas kujutasin ette, mis siis saaks, kui ma nüüd kukkuma peaks. 😀 Peletasin ruttu need mõtted peast. Etteruttavalt võin öelda, et ühtki kukkumist pealt ei näinud, ise pääsesin ka ühegi kriimuta ning rajal nägin vaid ühte inimest, kellel jalg marraskil oli.

Enne esimest toitlustuspunkti 26. kilomeetril olid ära ka suuremad tõusud. Ausalt öeldes polnud need minu jaoks raja raskeim osa. Õnneks polnud mul enam ka külm, riietus (põlvikud+lühikesed püksid+maika+pikk pluus) oli täpselt paras. Ei külm, ei palav. Eelneval õhtul olin Mariselt nõu küsinud, mis selga panna. Tema nõuanne oli, et kui on üle 15 kraadi, siis mõlemad osad lühikesed, kui 10-15 kraadi, siis üks osa lühike, teine pikk. See nõuanne töötas nagu kulda. Aitäh! 🙂

Rada oli ilus. Jõudsin isegi ringi vaadata ja nautida Lõuna-Eesti maastikke. Mõnus. Raja ääres oli ka üpris palju kaasaelajaid. Kes hüüdis “Heia, heia!”, kes lõi trummi, kes puhus pasunat, kes lehvitas niisama: olite kõik abiks ja tõite naeratuse näole. 🙂

Foto: K. Kroon
Foto: K. Kroon

Teine toitlustuspunkt oli 39. kilomeetril Elvas. Esimeses punktis olin joonud vett ja söönud pool viilu leiba ja tüki banaani. Teises punktis võtsin oma esimese ja ainsa geeli (High5 marjamaitseline). Otseselt mingit vajadust selle järele ei tundunud, aga kuna Rattaralli oli vigastuse tõttu minu asendus pikale jooksutrennile enne poolmaratoni 15. juunil, siis tahtsin ära proovida, kuidas mu keha geelile reageerib. Geel oli väga maitsev ja meeldiv. Kogemata haarasin joogiks aga mingi jubeda PowerBar spordijoogi, mis maitses ikka väga kehvasti. Sõin ruttu peale rosinakuklit ja natuke banaani, mis selle jubeda maitse eemale peletas. Jõin veel vett ja taaskord sadulasse. Ainult 30 km veel! 😀

Alates 40. kilomeetrist algas kõige raskem osa rajast. Pöörasime tagasi Tartu poole ja tuul oli VÄGA tugev ning otse vastu. Lisaks oli ka natuke tõuse. Minu õnneks sattusin sõitma ühe 133 km distantsi ratturi taha, kes sõitis täpselt minu tempos ja murdis mulle kenasti tuult. Sõitsin tema taga tervelt 15 kilomeetrit. Aitäh, number 1895! 🙂 Umbes 55. kilomeetril läks ta kaasa ühe kiirema grupiga ning siis olin jälle omapead.

Umbes 10 km enne finišit kuulsin kedagi raja äärest hüüdmas “Tubli naine!”, kui ma mööda sõitsin. Jäi kuidagi väga kõrvu, nagu naine rattarajal oleks mingi haruldus. Hiljem protokolli uurides selgus aga, et ligi 2000 osalejast vaid 531 olid naised. Seega tõesti: olingi haruldus. 🙂

Vahepeal jõudis isa igasuguseid finišeerijaid pildistada. 😀

Neil oli vist küll päris rasked 70 km.

 

Üks rattur vahepeal kaotsi läinud 😀

8 km enne lõppu oli viimane toitlustuspunkt. Mõtlesin tükk aega, kas üldse minna “tankima” või mitte. Läksin. Natuke banaani, natuke kuklit, lonks vett ja edasi. Energiat oli küllaga, väsimusest polnud ei kippu ega kõppu. Millal see võistlus siis raskeks läheb? 😀

Foto: K. Parksepp
Foto: K. Parksepp

 Lõpukilomeetritel Turu tänaval sain veel paar piiska vihma ning juba paistiski finišikoridor. Sõitsin veel nii mõnestki ratturist mööda ning nähes tablool numbreid alla 3 tunni, olin ma väga rõõmus. Eesmärk sai ju täidetud.

Läbi!
Läbi!

 

Tulemused:

kaart

climb and pace

Aeg: 2:51:38

Keskmine kiirus: 24,5 km/h

Koht: 1320 (1936st lõpetajast)

Naiste hulgas: 217 (531st) –> esimese poole seas, võin olla uhke 🙂

Vanusegrupi koht: 69 (186st)

Kui mulle medal kaela riputati, siis oli ikka uhke tunne küll. Kas ma tõesti sõitsin just 70 kilomeetrit rattaga? Tundsin end veel siiski liiga värskena 😀 , eelmise nädala Olümpiajooks näiteks tundus mulle küll vähemalt 3 korda suurema pingutusena. Pärast finišit tegime veel pilte, sain kätte diplomi, käisin suppi, kuklit ja kohukest söömas ja oligi aeg koju suunduda. Kodus sain teada, et mu sõbranna Heidi oli just jooksnud poolmaratoni ajaga alla 2 tunni ning et mu treener Maris võitis 3-päevase Otepää jooksutuuri! 🙂 Oli olnud uskumatult vägev ja positiivne võistluspäev.