Autor: Margit Partei

Workout Week 27.02–5.03.2017

Published on by Margit Partei1 kommentaar

27-02-5-03-2017

Esmaspäev: puhkus. Minu sünnipäev! 🙂 Olime tööasjus Laulasmaal, seega tuli ‘kena’ 12,5-tunnine tööpäev. Aga sain palju kallistusi ja toredaid kingitusi, näiteks töökaaslastelt ananassi ja ühe tervisliku kingipaki, kus oli sees näiteks suur ja imehea Frooshi smuuti, granaatõun, köögiviljakrõpsud ja palju muud head ja tervislikku. Enamus kommid-šokolaadid läksid sahtlisse härra Jooksjat ootama, mõni ükskik rändas suhu ka. Tuleb tõdeda, et vaatamata päris mitmel  nädalal asjade veidi lõdvemalt võtmisele olen suutnud siiski 8 nädalaga 4 kg alla võtta. Positiivne. 🙂

Teisipäev: lihashooldus. Kuna treener oli sõnad peale lugenud, et pärast 25 km jooksu võiks kaks päeva täiesti puhata, siis Pumpi asemel käisin lihashoolduses. Tuhar ja esireis olid ikka päris hullud. Rull mõjus hästi.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõike jällegi joosta ei lubatud, et kindlasti pikast jooksust taastuda. Hea, kui treener ikka silma peal hoiab. 🙂 Minu pikka nägu nähes lubati tavalisse 40 min jooksu kiiremad sutsakad sisse panna, seega 4 blokki, üks blokk koosnes 7 min sörgist ja 3 min kiiremast jooksust. Edasi tegime kerelihastele harjutusi ja ajasime juttu ja üldse oli tore.

Neljapäev: Yin jooga. Venitasime valdavalt jalgu ja hästi mõnus tund oli. Avastasin seda, et mu kohati valusat kanda leevendab lestlihase venitus. Nii, kui selle venitatud saab, kaob valu kannast ära. Õnneks joosta ma veel saan ning spordiortopeedile sain aja alles aprilli lõpuks…

Reede: BodyPump. Minu ilmselt viimane Pump 3 nädalaks, kuna juba järgmisel reedel sõidan ma ju Portugali. Võtsin viimast ja paaris loos katsetasin raskemat kangi, ainult jalgu hoidsin natuke tagasi. 100. programm, olid tore!

Laupäev: puhkus. Sõna otseses mõttes koristasin korterit, korrastasin ja viskasin asju minema ning toimetasin köögis terve päev.

Pühapäev: jooks. Aknast välja vaadates ei reetnud päiksepaiste mitte kuidagi, et see tuul nii lõikav võiks olla. Plaanisin Ihaste sillale minna, aga Ringtee täanava lõpus pöörasin kahtlemata Turu tänavale ja hakkasin jäätunult linna tagasi tulema. Üldiselt oli enesetunne kerge ja aeg läks megaruttu. Poleks seda tuult olnud, oleks täitsa ideaalne jooks olnud. 🙂

Kokkuvõttes:

27-02-5-03-17

Nüüd algas mul 2,5 nädalat puhkust. Järgmisel nädalal on plaanis kaks Jooks Jõud Venitust, loodetavasti saab ka mingeid põnevaid lõike joosta. Lihashooldusesse tahaks jõuda ja joogasse ka. Reedel asume juba Portugali poole teele! 🙂 Ei suuda ära oodata. 2 nädalat Lissaboni poolmaratonini.

Quo vadis, spordiblogi?

Published on by Margit Partei4 kommentaari

Juba nii pikalt pole ma siia blogisse saanud kirja ei vähem ega rohkem kui vaid nädala treeningpäevikud. Neid peate teie igavaks ja ega see polegi mingi ime või uudis: kes see ikka viitsib 90% ulatuses samasugust juttu nädalast nädalasse lugeda. Ei peagi viitsima. 🙂 Nädala kokkuvõtteid kirjutan ju eelkõige iseenda jaoks, sest nii mõnus on vahel blogiarhiivis vanu aegu meenutada.

Talvine aeg ongi mu spordiblogis vaiksem: võistluseid, millest pikemaid illustreeritud kokkuvõtteid kirjutada, ju ei ole. Õigemini mina ei võistle aastaringselt, võistlused toimuvad üle Eesti pidevalt. Midagi uudset ja huvitavat ma trennialaselt ei tee, seega sellest ma rohkem kirjutada täiesti ausalt lihtsalt ei viitsi. Toitumisest olen valinud mitte kirjutada, et mitte end kellegipoolsete ootustega üleliigse pinge alla panna. Teen vaikselt oma asja. Isiklikust elust ma põhimõtteliselt avalikult väga ei räägi: see on siiski meie eraasi, mida ma pigem kurja maailma eest kaitsta püüan. Tööst oleks aeg-ajalt kurta ja rõõmustada küll (kokkuvõttes: sain just ühe suure asja valmis, elasin läbi korraliku eduelamuse ja suundun nüüd välja teenitud puhkusele!), aga sellest ma blogis ka pigem ei räägiks, sest see poleks minu töökoha puhul lihtsalt professionaalne. Fotograafia jaoks on mul oma koht, mida ma jõudumööda uuendada proovin.

Mis siis lõppude lõpuks järele jääb: minu spordiblogi vaikne, ent järjepidev hääbumine?

Viimasel ajal olen ma tabanud end mõttelt, et tegelikult on üks teema küll, millest kirjutada võiks. Millest üks osa minust väga kirjutada tahab, sest tunne on täpselt selline nagu siis, kui ma 4 aastat tagasi sporti tegema hakkasin: elev ja ootusärevust täis. See teema ei lähe aga mitte kuidagi mu blogi sporditemaatikaga kokku… Puudutasin seda oma 2017. aasta eesmärkides ja ilmselt jääb see teema aktuaalseks veel mitmeks aastaks. Oma kodu. Ma võiks ilmselt juba praegu kahe viimase kuu koduteemalistest mõtetest, kahtlustest, arvutustest, eelarvetest, plaanidest, masendusest, rõõmudest, ideedest ja kõigest sellega seonduvast siia mitmeköitelise romaani kirja panna. Need ideed muutusid kohati 3 päeva jooksul 5 korda. 😀 Aga… ma ei tea.

Kohati ma mõtlen, et oleks supertore siia oma kodu loomise mälestusi säilitada (kui need kunagi-loodetavasti-varsti-ja-lähitulevikus tekkima hakkavad). Teiste kodublogisid (mida ma, tõsi, liiga palju leidnud ei ole) või üldiselt adultimisega (tsau, Miiu!) seotud kirjutisi loen ma ülimalt hea meelega. Teine pool minust küsib, Margit, kas sa ikka tahad seda protsessi kõigiga jagada? Ja kui jah, siis kas sa tahad seda selles blogis teha? Kahjuks peab tõdema, et sugugi mitte kõik inimesed, kes siia satuvad, ei ole heatahtlikud ja toredad. Enamik muidugi on, aga kohati on mul tunne, et ma ei viitsi nende teiste inimestega tegeleda ega mitte mingit pidi kokku puutuda, kes iga mu sammu maha laidavad. Milleks mulle see?

Niimoodi seisan ma siin selle lõhkise küna ees. Mis see õige lahendus oleks? Kolmas (kinnine) blogi? Mitte kirjutamine? Siia blogisse kirjutamine?

allikas

Ma ei tea.

Kes teab?