EDP Meia Maratona de Lisboa 2017

Ehk 2017. aasta Lissaboni poolmaraton.

Lissaboni poolmaraton oli üks korralik seiklus. Asi algas sellest, kui me ühel toredal päeval avastasime, et sellel võistlusel ei ole pakihoidu. See tähendas, et kaasa ei saanud võtta praktiliselt mitte midagi. Telefoni, mille korpuse vahele panin sularaha, toppisin minigrip kilekotiga tagataskusse (et endale vett kaela kallates see märjaks ei saaks), geelid vööga kõhu ümber ja nii oligi. Hommikul võtsin veel vihmakeebi endale ümber ja veepudeli kaasa, mis hiljem ära viskasime.

img_0452

Kella 8 ajal liikusime metrooga Sete Rios raudteejaama, kust läksime maratoni spetsiaalrongile. Kasutades härra Jooksja väljendit: oi jopt kus seal oli rahvast. 😀 Loksusime üle massiivse Tejo jõe ja jõudsime Pragal jaama, kust oli veel 15 minutit stardini jalutada. Esimese asjana seisime 20 min WC järjekorras. Isegi ootamatult viisakas WC oli.

img_0524img_0460img_0464img_0469img_0470

Siis liikusime vaikselt koos massidega stardini. Koridoris seismiseks jäi veel tund ja 15 minutit. Johhaidiii. Sooja ka teha ei saanud, sest siis satud täiesti selle massi lõppu. Stardikoridore ei olnud ja lainetega starti ka mitte. :/ See oli natuke kehv. Me käisime veel Marleniga raja ääres põõsas vetsus, sest häda ei anna häbeneda ja WC putka järjekord oli kilomeetripikkune. Vaikselt see aeg sulas ja meie sulasime ka seal päikese käes. Soe oli. Väga soe.

17358677_1339603546108634_2889075000399549722_o

Kell 10.30 anti start. Andis ikka venida seal massi sees. Esialgu oli vaja natuke sillal ülesmäge joosta, aga siis algas 6 km allamäge kiiret jooksu. Või noh, mulle tundus, et seda maad oli 6 km, kell näitab midagi muud. Sattusin sillal kahe portugallase taha jooksma, ühel oli suur valge lipp ja nad jooksid ‘Make A Wish’ organisatsiooni alt. Selle valge lipu tõttu arvasid kõik (mina ka), et tegu on mingi tempomeistriga. Ei olnud, aga kõigile küsijatele vastas ta, et jooksevad 3 tundi. 😀 Päris naljakas oli.

graafikud copy

Nagu ütlesin, siis esimesed 6 km liikusin nende taga ja rada läks aina allamäge. Pulss oli 170 juures ja tempo 5:15 kandis. Ulmeliselt äge oli selliseid numbreid näha. 🙂

Siis sai allamäge tee otsa, pulss kiskus anaeroobse lähistele ja ma võtsin targu tempo natuke alla ning jäin oma tempomeistritest maha. Aga see oli ok. Ma olin juba kerge pulsiga endale nii palju aega võitnud. Õues oli juba stardis 18 kraadi, päike säras lagipähe ja tuult oli absoluutselt minimaalselt. Võite edasi kujutada, kui kuumaks hiljem läks (vihje: 23 kraadi). See pole minu ilm. Absoluutselt.

kaart copy

Joogipunktid olid täiesti geniaalsete kohtade peal, tulid alati siis, kui kõik jube palavaks ja kurk jube januseks läks. Just jõudsin mõelda, et tahaks juua või end kasta või et geeli on vaja võtta, kui juba tuligi joogipunkt. Lisaks: jootmine toimus pudelitest. Parim. Asi. EVER. Väga mugav oli paar lonksu juua ja siis ülejäänu endale pähe ja peale kallata. See aitas keha väga hästi jahutada ja selleks ei pidanud joogipunktist mitut topsi vett püüdma või hoogu liialt maha võtma. Eesti võisluste korraldajad: võtke õppust. 🙂

Esimese geeli võtsin 10 km täitumisel (aeg: 55:14). Ikka vana hea High5 apelsini IsoGel. Andis ikka natuke jõudu juurde. Vahepeal nägin kaugusest kohta, kus minimaratonil (umbes 7 km distants) osalejad meie rajaga liitusid. Silme ette kangastus juba eelmise aasta Ööjooks ja see, kuidas kollaste minionide mass terve raja hõivas. 😀 Õnneks läks see hirm üle, kuna kaks rada kulgesid küll kõrvuti, kuid olid vahelt piirdega eraldatud, seega ei jäänud keegi kellelegi ette. Positiivne Kuskil 14. km juures tekkis traditsiooniline raske hetk, seda ei teinud paremaks ka asjaolu, et pidime finišist mööda jooksma. See-eest nägin eestlasi ja sain neile kaasa elada, nii pakju kui jõudu paariks hõikeks jagus. Lisaks hakkas mul kõhu vasakus pooles pistma, see on palavusega tavaline asi. Kahes joogipunktis tegin paar kõnnisammu ja see tegi asja paremaks.

Huvitav oli veel see, et unustasin pärast viimast (rütmijooksude) trenni muuta kella sätteid ja seetõttu ei näinud ma esiekraanil mitte kogu treeningu (võistluse) aega, aga ainult käesoleva kilomeetri aega. Avastasin selle poolmaratoni teisel kilomeetril. Mõtlesin selle ära muuta, aga siis avastasin, et võib-olla on parem, kui ma pidevalt ei vahi, et appi kui palju juba joostud on. Nii jäi: esiekraanil nägin ainult kilomeetriaega, hetke tempot, pulssi ja distantsi. Pulsist rääkides: pulssi ma üle anaeroobse läve enne lõpukilomeetreid ei lasknud. Töötas jälle hästi.

17 km täitudes vaatasin oma kella teist ekraanivaadet ja sain aru, et isiklik rekord on kindlasti käega katsutav. Tuli end ainult kokku võtta ja maksimaalselt 6 min/km joosta. Vaatamata palavusele ja sodidele jalgadele ei tohtinud lasta tempol langeda.

19 km täitudes pakuti veel apelsine. Ei, aitäh, mitte praegu. Aga vähemalt lõhn oli hea ja õhku paisatud eeterlikud õlid lõid lõõrid klaariks.

Rada kulges üldiselt mööda ühte teed edasi-tagasi jõe lähistel. Kui Lissabon on üldiselt mägine, isegi väga mägine, siis pooliku rada on neil väga kiire ja sile. Ei saa kurta. Rada, meelelahutus raja ääres, jootmine ja teenindus rajal on super, ainult start ja finiš võiks paremini korraldatud olla.

Viimased 2 km otsisin tee äärest tuttavaid nägusid, aga mida polnud, seda polnud. 21,1 km täitus 2:00 peal. Minu kohta sellise ilmaga on see ikka midagi ulmelist. 

12
1. km olin rahvamassis kinni; 14. ja 17. km joogipunktis kõndisin ca 30 sek

Väike pööre vasakule ja paistiski finiš. Nägin aega 2:03. Mõtlesin: jess, isiklik rekord! Ja siis mulle meenus…

See on ju brutoaeg! o_O

Minu netoaeg oli 2:01:54. Isikliku rekordi parandus: täpselt 4 minutit. Selles kuumas ilmas. Sellise laagrikoormuse pealt. Lihtsalt uskumatu. Kui see on selle hooaja algus, siis jään huviga edaspidist ootama. 🙂

img_0497

img_0512

Finišis läks roppu moodi aega, et üldse medal kätte saada. Rahvast oli mee-le-tult ja finišiala oli totakalt kitsas, samuti oli vabatahtlikke seal liiga vähe. Finišikotist sain lõpuks juua, samuti jagati banaane ja Magnumi jäätist. See oli küll jube hea ja läks täpselt õigesse kohta. 🙂 Võtsin oma asjad, otsisin koos härra Jooksjaga teised üles (õnneks oli meil Prorunnerite pundiga kõik enne kokku lepitud, muidu poleks sealt massist kedagi leidnud; plusspunktid härra Jooksjale, et viitsis mind seal koridoris pool tundi oodata) ja hakkasime trammiga kodu poole liikuma. Õhtu veetsime linna peal süües ja tšillides. Mõnus oli. 🙂

img_0538

Kokkuvõttes oli mu esimene välisvõistlus täielik eduelamus. Milline hooaja algus. Milline laager (112,68 km jooksu pluss mõnikümmend km rattal). Milline puhkus. Super. 🙂 Jään Portugali alati igatsema!


Kokkuvõttes:
  • Aeg: 2:01:54
  • Distants: 21,1 km (minu kell: 21,36 km)
  • Keskmine tempo: 5:47 min/km (minu kell: 5:42 min/km)
  • Keskmine pulss: 172 bpm
  • Maksimaalne pulss: 180 bpm
  • Koht: 5460 (10469-st)
  • Koht naiste seas: 794 (2695-st)
  • Koht vanusegrupis: 289 (937-st)
  • Koht eestlaste seas: 21 (24-st)
  • Kulunud kalorid: 1391
Advertisements

Portugali treeninglaager (3. osa)

Neljapäev, 16. märts

Terve päev muudkui sadas vihma. Meil oli plaanis trennivaba päev ja mõttes oli kuskile sõita, aga kuna tervet Algarvet ja Hispaaniat oli vihm tabanud, siis ei hakanud me kuskile minema. Käisime mitu korda ookeani ääres jalutamas (korra saime vihmast läbimärjaks kastetud), ostsime suveniire ja käisime sushi buffees söömas. Minusugusele sushifännile oli see muidugi taevalik koht. Enne õhtusööki ligunesin veel vannis ja tegin iluprotseduure. Natuke jama, et see päev nii vaikselt möödus, aga küllap oli ka sellist puhkust siis vaja.

Reede, 17. märts

Hommik algas ikka mõnusa söögiga ja siis jooksuga. Jooksime umbes 45 minutit (144 bpm, 7:03 min/km), tegime mõned jooksuharjutused ja kiirendused. Hiljem jätkasime rütmijooksudega: tegime 10, 15, 20, 25, 30, 25, 20, 15, 10 min rütmijooksud 30 sek kõnnipausiga. Tempo oli korralik, 3:30 ja 4:00 vahel ja võttis võhmale küll. Jooksime natuke peale, tegime veidi ÜKEt, hüppasime korraks ookeanisse ja oligi trenn läbi.

Pärast pesus käimist rentisime jälle rattad ja kimasime Vila Real de Santo Antoniosse. Sealt istusime pisikesele laevale ja 15 minutiga olime juba üle jõe Hispaanias (ja teises ajatsoonis). Linnal nimeks Ayamonte. Esimese asjana otsisime söögikoha, millega hullult joppas: kõik toidud olid ülihead. Mina sõin miniburgereid. Njomm. Magustoiduks maandus kõhtu üks jäätis ka. Oih. 😀

Edasi käisime natuke linnas ringi. Huvitav, kui erinevad kõik need linnad on, kus me käinud oleme. See linn meeldis mulle kõige rohkem. Kuidagi armas ja kodune. Mõnus.

Istusime viimasele praamile ja sõitsime päikeseloojangu ajal Portugali tagasi. Rattasõit oli mõnus ja süda laulis sees. Kahju oli ka: ikkagi viimane õhtu Monte Gordos.

Õhtune taastav jooks jäigi mul tegemata. Läksin hoopis juba peaaegu pimedas ookeanisse ujuma. Täiesti uskumatult lõõgastav oli. Aga kahju oli sellegipoolest: miks see laager juba läbi peab saama?

Laupäev, 18. märts

Hommikul hakkas kõik viltu vedama, sest mina olin äratuskella kogemata seadistanud tööpäevade peale, seega 6.30 äratuse asemel ärkasime hoopis 7.23. Feil. Hommikujooksule seega ei saanudki minna. 😦 Sõime viimase superhea hommikusöögi, pakkisime viimased asjad kokku (miks sama hulk asju enam kohvrisse ära ei mahu?) ja kõmpisime bussijaama. Kell 9.55 alustasime 5-tunnist sõitu Lissaboni suunas. Tee oli ilus ja mägine, aga kurbus oli südamesse tikkumas. Puhkus hakkas läbi saama.

Lissaboni saabusime kell 15. Viskasime kiirelt asjad hoiukappi, käisime kõrvalmajas expol ära (see oli kohe Oriente bussijaama vastas). Expo oli suhteliselt pettumust valmistav. Ei midagi suurt ja võimast nagu Valencia maratonil. Saime oma numbrid, ajakirja ja spordisärgi (ma valisin maika) ja hakkasime näljastena tagasi linna liikuma.

Siis hakkas trall pihta. Saabusime Lissaboni kahe erineva bussiga 45 min vahega ja seega esimene punt sai võtmed enda kätte. Meie aga tulime expolt enne neid ära (mis oli viga). Lõpuks ikka saime kinnitust, et korteriomanik, kus ööbisime, saab meile ukse avada. Kahe metrooga jõudsime õigesse linnaosasse ja sealt oli 700 m jalgsiminekut korterisse. Aga: see tähendas üle poole tee kõrgeid treppe mööda ronimist. :/ Kohver käes ja seljakott seljas. Puistasin ikka mõned ropud sõnad ja lõpuks jõudsime kohale, ise näljased ja väsinud. Kell oli vist juba 17.30. Panime asjad ära ja läksime linna (uks oli õnneks snepriga) sööki otsima. Lõpuks leidsime ühe koha, kus ka köök juba avatud oli ning ka pastat pakuti. Valisime sellise roa, kus kahele inimesele pakutakse 3 sorti pastat. Natuke vähe teda oli, aga see pasta oli üks parimaid, mida ma üldse kunagi saanud olen.

Käisime veel kiirelt poes hommikuks müslit ostmas, jõime veel palju vett (päeval jäime puhta vedelikupuudusesse) ja kell 23 tõmbasime end voodisse kerra ja jäime tuttu. Tõotas tulla palav poolmaraton väsimuse pealt. Milline rõõm. 😀