Esmaspäeval algas mul tiheda ajakavaga puhkusenädal ja esimene päevakava punkt oli ajakirja Jooksja “Mina, Jooksja!” konkursi võidul Tallinnas järel käia. Õigemini võitudel. Mind lausa kuhjati kingitustega üle. 🙂 Päev oli muudes aspektides tohutult negatiivne. Härra Jooksja ei saanud neid tosse osta, mida lootis, kuna tema number oli otsas. Aga õnneks pöörasin ta vähemalt pooleldi Saucony usku. 😉 Päeva kirsiks oli kindlasti see, kuidas meil auto keset Endla tänavat sõidu ajal välja suri, kuidas me seda uuesti käima ei saanud ja pidime selle käsitsi vasakule pöörama ja toore jõuga keset tihedat liiklust Vaarika tänavale veeretama. 
Ei olnud tore, uskuge mind. 😀
Igal juhul pärast seda jätsin ma härra Jooksja raske südamega autole lahendusi välja mõtlema ja trippisin ise kiirelt Viru keskusesse Nike poodi, kus sain kokku ajakirja Jooksja (ajakiri Jooksja ja härra Jooksja, päris segane värk :D) turundusjuhi Madisega. Esimene staarihetk tekkis seal poes: võisin valida endale jooksuretuusid ja jooksusärgi. Mul oli just retuuse tohutult vaja, kuna mu M suuruses spordiriided on mulle tõsiselt suureks jäänud (how crazy is that?). S istus seljas nagu valatult. 🙂
Teate kui veider oli poes käia ühtegi hinda vaatamata. Lihtsalt valisin, mida tahtsin. Minu puhul ei juhtu sellist asja mitte kunagi, ma olen igasuguste riiete ostmisel väga kitsi. Kui riietusruumis hindasid nägin, pidin pikali kukkuma. Isegi mu jooksutossud ei ole nii kallid. 😀 Aga eks ta tõsi on, et nende kvaliteet ja mugavus on teisel tasemel. Jooksupüksid istusid mõnusalt igalt poolt (tavaliselt kui nad mulle reitest mahuvad, siis piha ümbert on 2 numbrit liiga suured, pirnikehaga inimeste elu), neil on hea lukuga tasku ja armas muster. Olen alati olnud musta värvi pükste fänn, aga seekord valisin hallikirjud. Minu jaoks juba suur samm edasi. Kui kedagi huvitab, siis tegu on Epic Lux Tight täispikkuses retuusidega, mis on valmistatud Power materjalist, mis on mõeldud liikuma ja venima, kuhu tarvis. Väga täppi kirjeldus!
Jooksusärgiks valisin pikkade varrukatega Therma materjalist sooja särgi, millel on kõrge kaelus, lukuga tasku ja käte peal veel 2 taskut. Hästi praktiline ja imepehme. Olen varemgi endale sellist mõnusat termosärki igatsenud, aga pole raatsinud osta (jällegi: kooner). Nüüd on see mul olemas ja meie külma kevadet arvestades (9. mail sadas ju isegi lund…) leiab see kohe ka kasutust. Tahtsin küll musta valida, aga lõpuks võtsin oranži, minu arvates nägi see mul täitsa armas seljas välja. 🙂
Seejärel sain kätte teise väga suure kingituse: Polari jooksukella M200. Tegelikult oli ka see väga hea kingitus, sest Tartu Jooksumaraton oli ikka viimane piisk karikasse, kui mu ustav Garmini 310XT pulsikell 10 km aiateibaid näitas. Seda on ka trennidest varem juhtunud, aga mitte kunagi nii pikalt. Uut Polari kella olen ainult korra trennis kasutada saanud ja alles õpin seda tundma. Kell tuli ilma pulsivööta, kuna see mõõdab pulsisagedust randmelt. Pean veel uurima, kas saan sellele ka vöö ja anduri juurde osta, sest pikka varrukat kandes ma ju pulssi mõõta ei saa. Iseenesest on muidugi tore, et igas trennis ma vööd kandma ei pea. 🙂 Mul on pulsivöö alune nahk täielikult armistunud allergia tõttu. Muus osas pean kellaga veel põhjalikumalt tutvuma, hetkel tundub olevat veidi lihtsama mudeliga kui oli minu Garmin. Igal juhul saan seda kella väikse suuruse tõttu igapäevaselt kanda ja kõigi moodsate inimeste kombel oma aktiivsust trackida. 😀 Polari suurim miinus on Polar Flow keskkond. Garmin Connectile ei saa miski vastu.
Edasi liikusime kodumaise mahlatootja HeyDay kontorisse (neil on hästi asjalik koduleht, kus on ka kõik müügikohad kirjas). Sinna jõudmiseks kasutasime Taxify teenust. Võite mu nägu ette kujutada, kui ette sõitis valge Tesla. Nagu. Wow! 
Mul oli nii kahju, et härra Jooksjat kaasas ei olnud, ta on suur Tesla-fänn. Sõit oli omaette elamus ja jälle tekkis staaritunne. Mis teha, kui oled selline lihtne (maa)tüdruk nagu mina, siis sellist asja iga päev ei juhtu. 🙂
HeyDays võtsid meid vastu ülitoredad ja sõbralikud inimesed, kellelt sain kingituseks karbitäie huvitavaid mahlasid (olen neid vaikselt katsetama hakanud ja need on päriselt ka maitsvad!). Tegu on mahedate, külmpressitud ja naturaalsete mahladega. Saadaval on 4 erinevat mahlasegu:
- Evergreen: õun, kurk, spinat, sidrun, petersell, ingver
- Bonfire: apelsin, õun, porgand, astelpaju, kurkum
- Sunbeam: apelsin, ananass, õun, sidrun, piparmünt
- Deep Forest: õun, ananass, apelsin, pohl, peet
Samuti kingiti mulle üks T-särk, pikkade varrukatega pusa ja nokats. Neid riideesemeid ma sealt üldse oodata ei osanud. Jälle nagu jõululaupäev. 🙂 Lõpuks ulatati mulle veel Eesti Massaaži- ja Teraapiakooli kinkekaart kolme spordimassaaži (üliasjalik kingitus!) jaoks ja selleks päevaks saidki “jõulud” läbi.
Nii imelik oli lihtsalt mitte midagi tegemata mingeid kingitusi vastu võtta… Olgu, tänu meie aktiivsele jagamisele konkursil lisandus ajakirja Jooksja FB lehele hulgaliselt uusi fänne ja huvilisi, aga siiski oli imelik lihtsalt olemasolemise ja blogimise eest midagi saada, eriti veel nii väärtuslikke kingitusi. Auhindadest on lunastada jäänud veel Benu kehakoostise analüüs, treeningkonsultatsioon klubi Treeningpartner legendaarse treeneri Urmas Randmaga, kellega põgusalt Portugali laagris kohtusin, ning saada üks hariv toitumiskoolitus MyBody spetsialistidelt. Lisaks lubati mulle ajakirja Jooksja poolt veel Selver Linnajooksude sarja osalused välja teha. Kes veel ei tea, siis see on ikka tõeliselt pirakas auhind. Võib-olla hakkab midagi minu sulest ka ajakirja Jooksja veebilehel ilmuma. Sellest kõigest aga juba järgmisel korral, kui midagi täpsemat tean. 🙂
Aga nüüd kõige olulisem. Aitäh, mu kallid sõbrad, lugejad, poolehoidjad ja kõik teised toredad inimesed, kes te minu poolt “Mina, Jooksja!” konkursil hääletasite, üleskutseid jagasite ja igal muul viisil oma poolehoidu väljendasite. 🙂 Ilma teieta poleks minu õuele selliseid jõulupühi tulnud. Olen tõesti südamest tänulik ja luban mitte unustada, kui palju teile võlgu olen. Kes teab, äkki saan teilegi tänu uutele koostööpartneritele peagi midagi ägedat korraldada. 😉 Ja aitäh ajakiri Jooksja, et Eesti jooksublogijaid üldse sellise vägeva konkursiga üllatasite!
Ahjaa, mis sai autost? Sõitsime ülimuheda puksiirimehega Tondi autoparandusse. See vend rääkis ikka tõsist kulda, näiteks seda, kuidas väike jääaeg tuleb. 😀 Töökojast öeldi, et parandada saab autot alles järgmisel päeval. Jooksime seega kiiruga bussijaama ja olnud alla tunni aja sõitnud, saime kõne, et tulge autole järele. 😀 Tehnik oli uudishimust pilgu peale visanud ja 1,5 tunniga asja korda ajanud. Järgmisel päeval oli auto Tartus. Aitäh, Priit! 🙂
Nourish, Train & Flourish 