Nädala kokkuvõte 25.–31.07.2022

Esmaspäev: trennivaba. Taastusin laagrist. Lihased ja enesetunne olid üllatavalt head.

Teisipäev: rahulik jooks. Tegin esimese kerge jooksu pärast laagrit. Täiesti normaalne rahulik kulgemine. 🙂 Pulss ja tempo olid kohe väga ilusad (5,2 km, 6:46 min/km, 150 l/min). Samal päeval tegi pärast laagrit esmaspäeval haigeks jäänud härra Jooksja koroona kiirtesti. See oli positiivne.

Kolmapäev: rahulik jooks. Kuna olin lähikontaktne, ei läinud ma kolmapäeval JJVsse, vaid jooksin üksinda. Jooks ise oli jälle igati hea ning numbrid ilusad, ainult et kurgus tundsin kahtlast tunnet. See tegi väga ettevaatlikuks. Mõtlesin korraks, et kui läheb halvasti, on see tükiks ajaks võib-olla viimane (hea enesetundega) jooks… Minu prohvetlikud võimed ilmutasid end taas. 7,38 km, 6:55 min/km, 147 l/min

Neljapäeval ärkasin 37,1 palaviku ja kurguvaluga. ☹️ Kiirtestile ilmus väga läbipaistev triip, kuid triip oli ta sellegipoolest. Mõne tunniga oli palavik üle 38, lihas- ja liigesvalu tahtis eluisu ära võtta ning kurguvalu ei lasknud korralikult neelatagi. Sügisel eesootavale USA reisile mõeldes käisime kohe samal päeval igaks juhuks ära PCR testil, sest kunagi ei tea, millal USAsse sisenemise reeglid jälle muutuda võivad ja tõesta siis koroona läbipõdemist ilma PCRita. Õhtuks oli mul palavik vaatamata palavikualandajate võtmisele 39,0. Olin nagu zombi. PCR test oli loomulikult positiivne.

Pa-pa-pa-parim suvi?

Neljapäev oligi tagantjärele kõige jubedam haigusepäev. Seejärel hakkas palavik vaikselt langema ning lihas- ja liigesvalud järele andma. Eile olin pea terve päeva juba palavikuta, vaid õhtul oli korraks kraadiklaasil 37,1 ees. Kurk on aga ikka väga valus, nina tatine ja olemine väga nõrk. Köha otseselt ei ole, aga miski ajab aeg-ajalt köhatama küll. Eks näis, mis siit nüüd edasi saama hakkab.

Viimane koroonakogemus veebruaris lõppes kuue (!) nädala pikkuse põdemisega ja ausalt öeldes olen ma praegu väga murelik selles osas, mis minust edasi saab. Ma olen lihtsalt nii pettunud/vihane/kurb. 😥 Veebruar ja pool märtsi läks mul Tansaania-koroona nahka; siis kannatasin kuu aega rauapuuduses; siis sain kuu aega normaalselt joosta, kuniks sain puusavigastuse, mis kestis poolteist kuud; jaanipäevast sain uuesti vaikselt jooksma hakata, sain viis nädalat treenida, kilometraaži natukene maratonitreeningute moodi ja juba päris kenasse vormi ning nüüd uus laks koroonat otsa. Märtsist kuni augustini kokku seega üheksa normaalset trenninädalat. Vähem normaalseid nädalaid kui jamasid nädalaid.

See on lihtsalt masendav. Mida mul sinna maratonile üldse enam asja on? 10 nädalat stardijooneni.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.