Kui kohe võistluse päeval esmaseid mõtteid kirja ei pane, siis järgmisel päeval pole tuhkagi neist alles. Püüame meenutada!

Alustame kuskilt kaugemalt. Tartu Maastikumaratonil, mis minu jooksjakarjääri algusaegadel kandis Tartu Jooksumaratoni nime, olen ma nüüdseks osalenud üheksa korda. Järgmisel korral ootab mind juba kuldmärk. Kolm korda olen osalenud 10 km distantsil (neist kaks korda koroonaaja virtuaalversioonidel, kuid siiski originaalrajal) ja kuus korda põhidistantsil. Tahtsin juba kirjutada 24 km distantsil, aga vanasti oli ta ca kilomeetri võrra lühem ja rajas on olnud väiksemaid või suuremaid muutusi vist igal aastal. Seega lõpuaegasid väga võrrelda ei saa, aga temposid küll. Keskmine kilomeetriaeg on olnud 6:34, 6:23, 5:27, 5:38, 5:22. Seekord kordasin põhimõtteliselt 2015. aastat tempoga 6:33 min/km.

Kaheksa nädala rahuliku trenni pealt pikalt tempokalt ei jookse. Minu õnneks teadsin ma seda ette, mitte ei pidanud selle teadmisega ootamatult kohtuma rajal. Ma olin nende kaheksa nädala jooksul jooksnud ühe lühikese fartleki, ühe lühikese lõigutrenni ja ühe Cooperi testi. Ja Viljandi järvejooksu nädal varem. Rohkem ei mingit kiiruslikku vastupidavust arendavat tegevust. Ainult rahulik tiksumine, et põhja laduda ja pulssi allapoole tuua. Ärgem lisaks veel seda neetud rauapuudust unusta, mis hakkas tablettide najal leevenema vaid napid kaks nädalat tagasi. Ja pinges valutavaid säärelihaseid, mis mu võistluseelse päeva peapeale keerasid. Kokkuvõttes: ma teadsin, et mu keha on võimeline 24 kilomeetrit joostes läbima, lihtsalt tagasihoidliku tempoga.

Hommikul lasin veel jalad korraks rulli pealt läbi, sõin oma kaerahelbepudru ära ja sättisime end Elva poole teele. Parkisime auto ära ja täpselt samal hetkel astusid kõrvale parkinud autost välja Maria ja Kaire. Koos seadsime sammud bussile, mis viisid meid ilusti kella 10ks Otepääle stardipaika kohale. Ei pidanudki soojendust üksinda tegema. Super. Sääred just värsked ei olnud, ikka pinges ja lühikesed, aga õnneks ei olnud nad enam valusad. Hea ei olnud, aga oli okei, mis võrreldes reedega oli juba suur edasiminek. Geelid tasku (igasse joogipunkti üks, kokku kolm), stardieelne geel sisse ja stardikoridori minek.

Kolm aastat oli möödas viimasest korrast sellel rajal. Mäletate veel, kuidas ma 2019. aastal parandasin oma selle võistluse isiklikku rekordit mitu minutit, jooksin tempos 5:22 ja olin nii pettunud, et oma suuri ootusi täita ei suutnud? Olid ajad. Tänamatu tegelane. 😅 Praegu kuulub selline tempo ulmevaldkonda isegi lõigutrennis, mis veel rääkida 24 kilomeetrist maastikul. Seekord läksin rajale igasuguste ootusteta tempo osas. Et ellu jääda, oli plaan pulss alla 170 hoida. Viljandis jäin poole lühemal maal selle plaaniga ellu ja tundsin end hästi. Paremat plaani polnud, tuli sellega leppida. As long as we have a plan.

Detailideni ma rada enam ei mäletanud, kuid piisavalt, et suuta midagigi ette planeerida. Olen korduvalt end selle raja algusega läbi põletanud ja seejärel viimastel kilomeetritel täiega põlenud. Läksin seega julgelt viimasesse jooksjate stardigruppi ja kui teised täie rauaga stardipaugu kõlades minema panid, läksin mina väga rahulikult Otepää staadionilt minema. Tunnetasin oma keha, pulssi ja tempot. Kahjuks tunnetasin kohe ka tuult, mis oli tugev ja küljelt vastu.

Lootsin asfaldiosal leida kellegi, kelle taga joostes tuulevarju otsida, aga see ei õnnestunud. Laskumistel pani enamik päris palju tempot juurde, tõusudel hakkasid need kõndima, kes varem minu tempos olid. Seega kõik vastutuulega lõigud tuli mul lõpuks üksinda seda tuult lõhkuda. Hoidsin hoolega pulsil silma peal ja ühel laskumisel langes pulss isegi 154 peale. Hea märk, et pulss vähemalt taastus kenasti. Kruusateele pöörates jõudsin järele kahele naisele, kes liikusid parajas tempos, kuid tõuse võtsid nad siiski kõndides, seega ei jagunud ka seda punti rohkem kui kilomeetriks. Esimesse ajavõtu- ja joogipunkti jõudes olin jälle üksida.

Kirikuküla (5,6 km): 36:00, 6:26 min/km, 550. koht

Mäletasin eelmistest kordadest seda, et esimesed rasked lõigud ongi esimestel avatud kruusateedel, kui tuleb asfaldilt maha tulla. Kui juba metsa ära saab, läheb mõnusamaks, eriti tugeva tuulega. Ka seekord oli täpselt nii. Metsas lõikus rada täispika maratoni rajaga ja mingil hetkel tuli endast omajagu maratoonareid mööda lasta. 9. kilomeetril tulid esimesed päris märjad ja mudased lõigud, mis tegid päris murelikuks, sest kui juba siin on nii märg, mis seal lõpu pool veel on?

Kuna mul nii pikki jalgu pole, et pikema sammuga poristest kohtadest üle lennata, siis tippisin kiire ja lühikese sammuga mudastest kohtadest läbi. Ühes kohas oli väike ummik tekkinud ja seejärel karjus tagantpoolt keegi, et minge ikka kiiremini läbi, mis te siin seisate. Peaaegu oleks paar krõbedamat sõna öelnud, aga ei hakanud. Kui sul nii kuradi kiire on, siis mine kõrvalt. Rada on piisavalt lai.

10 kilomeetri täitumisel ootasin juba järgmist joogipunkti, kurk hakkas kuivama. Õnneks polnud vaja enam väga pikalt oodata. Seal võtsin ka järgmise geeli.

Paluveski (12,3 km): 1:17:44, 6:19 min/km, 537. koht

Championchipis märgitud vahepunktide distantside osas olen natuke skeptiline, sest nende järgi olin ma esimese ja teise teeninduspunkti vahel liikunud isegi kiiremini, kui stardist esimesse punkti. Oma Garmini sõnul läks esimene 6 km ajaga 37:34 ja teine ajaga 38:32. See tundub juba reaalsem.

Joogipunktis kuulsin teadvustajat ütlemas, et maratonidistantsil on saabunud joogipunkti minu kunagine klassivend Raul. Kui ta minust möödus, elasin talle nimeliselt kaasa. Vastuseks sain vaid äärmiselt üllatunud: “Mida sina veel siin teed?” Vastasin: “Jooksen.” 😂 Ta jooksis ruttu minema. Nagu aru saada, pole ma teda kooli lõpust saati, s.o 11 aastat näinud ja ilmselgelt mäletab tema mind vaid kooliajast, kui ma just sportlikkusega ei säranud.

Pärast teist joogipunkti tuleb järgmine raske lõik, kus tee kulgeb muudkui otse ja on täidetud järjepanu väikeste tõusukestega, mis jalgadega 1-0 teevad. Pool maad on samas veel minna… Olin rajal täiesti üksi jäänud. Ei paistnud kedagi eespool ega tagapool. Mu sääred tundsid end jätkuvalt normaalselt, mis oli väga üllatav, kuid ootamatult hakkasin valu tundma vasakus tuharas. Mingi kinnituskoht või pirnlihas kiskus korralikult. Meenutasin, et mul on üks valuvaigisti taskus, kuid otsustasin mitte seda sisse võtta. Kannatad ära. Kui 10 km jäi lõpuni ja kogu mu vasak tuhar oli tuld täis, mõtlesin ma oma peas härra Jooksja hiljuti lahkunud papale ja palusin temalt jõudu juurde. Läks kergemaks küll.

Ketneri (16,9 km): 1:48:00, 6:23 min/km, 538. koht

Kolmandas joogipunktis võtsin sisse oma viimase, 100 mg kofeiiniga geeli. Veidike läks olemine selgemaks. Viimased seitse kilomeetrit kulgevad suusamaratoni rajal ja seal on ka traditsiooniliselt alati raske. Ma ei tea, mis värk selle rajaga on, aga alati on samamoodi. Tõuse enam eriti võtta ei jõua, aga samas laskumisi joosta on jubedalt valus. 😅 Kolmanda 6-kilomeetrise jupi olin läbinud ajaga 39:20. Tempo oli veel veidike kukkunud, aga ei midagi katastroofilist. Ühe suurema tõusu peal nägin, et keegi jookseb tagurpidi ja ootab oma kaaslast järele, kes tõusul kõndis. Mul oli ausalt öeldes juba päris raske, aga ma ei tahtnud kõndima hakata. Võtsin tõuse hästi lühikese ja tiheda jooksusammuga. Niimoodi jõudsin ma järele neile, keda tõusul näinud olin.

Need olid ju Janek ja Jaagup! Ma olin vist päris küpse, et isegi oma trennikaaslasi enam ära ei tundnud. 😀 Nendega koos kulgesin paar kilomeetrit, jõudsin isegi natuke juttu ajada ning sain meeleolu jälle paremaks. Aitäh! Viimasel suurel tõusul läksin jooksusammul neil eest ära ja rühkisin RC Cola punkti suunas ennast unustavalt edasi.

Sassi (20,9 km): 2:15:01, 6:28 min/km, 534. koht

Poolmaraton (21,1 km): 2:16:52, 6:29 min/km, 533. koht

Tõmbasin endale viimases punktis topsi koolat ja topsi vett sisse. Kõigis joogipunktides peale esimese ei andnud keegi enam jooki kätte, vaid seda tuli ise laualt haarata. Okei, mina olen aeglane ja saan selle sealt ise suurema jamata kätte, aga ka top20 jooksjatele ei antud topsi kätte. Nende jaoks on see juba natuke rütmi rikkuv, kui pead tegema sammud kõrvale laua suunas, paratamatult kergelt pidurdama ja vett haarates olema tähelepanelik, et mitte teisi topse maha ajada. Väike tõrvatilk meepotis.

Viimased kolm kilomeetrit oli ehtne haamer ja maratonisurm. Pulss oli ikka väga eeskujulik ja ei purjetanud kuskil kõrgustes, aga jalad lihtsalt enam ei liikunud. Tuhar oli nii valus, et oleks tahtnud nutta. 24 kilomeetrit on päris pikk maa, mida kaheksa nädala trenni pealt võistlusel läbida. Miskit peab kuskilt ikka lagunema hakkama. See viimane lõiguke venib nagu kaameliila. Iga. Jumala. Kord. Võitlus iseendaga. Kui jooksu alguses oli aega vaadata nurmenukke, ülaseid ja sinililli, mida ma varem kunagi tähele pannud pole, siis lõpus tundsin ainult oma tuharast kiirgavat valu ega näinud enam midagi.

Härra Jooksja oli tulnud mulle umbes kaks kilomeetrit enne lõppu vastu. Küsisin temalt, kuidas tal läks, ja kui pikk ta rada tuli. Ikka 24 ja koma midagi kilomeetrit. Oijah. Iga meeter tundus pikk. Ilmatu pikk. Möödusin veel mõnest jooksjast ja minust möödusid juba 10 km distantsi kõige kiiremad. Viimane pikk sirge ja juba paistis finišikaar. Lõpuks!

Viimased 6 km: 40:26. Laias laastus läks iga 6-kilomeetrise ploki läbimiseks järjest üks minut kauem: 37:34, 38:32, 39:20, 40:26.

2:39:10, 6:33 min/km, 527. koht

Saadud pool liitrit vett kadus sekunditega kõhtu. Koos sellega taskus oodanud Dolmen, mis õnneks mu puusavalu talutavaks muutis, kuigi isegi autos istumine oli hiljem valus. Sõime oma finišeerijasupi ja saiakese ära, ajasime natuke toredate inimestega juttu, tegime paar pilti ja sellega saigi seekordne Maastikumaraton lukku. Raske, aga ilus. Täpselt nagu mina. 😂

Kokkuvõttes:

• Aeg: 2:39:10
• Distants: 24,4 km (minu kell: 24,37 km)
• Keskmine tempo: 6:33 min/km
• Keskmine pulss: 166 bpm
• Max. pulss: 177 bpm
• Koht: 527/702
• Koht naiste seas: 136/238
• Koht N21 vanuseklassis: 46/76
• Jooksu dünaamika:
  • Sammu tihedus: 174 spm
  • Sammu pikkus: 0,88 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 7,9 cm
  • Paremal jalal 50,7% ja vasakul jalal 49,3%