Esmaspäev: trennivaba. Väljateenitud ja vajalik puhkepäev pärast Rattarallit.

Teisipäev: kõnd-jooks. Kuna mul oli järgmisel päeval ehhokardiograafia ja kohtumine uue kardioloogiga, tahtsin ma oma südame nii fundamentaalselt ära väsitada, et kui seal midagi pahasti on, oleks see südameuuringus selgelt näha. Võib-olla lollus, võib-olla mitte. Läksin oma 5 km ringile ja tegin seal kõndi ja jooksu vähehaaval vaheldumisi. Juba paar minuti aaaaeeeeeglase sörgiga oli pulss nii taevas, et oi-oi-oi. 🙄 Õnneks mingeid sümptome ei olnud ei trenni ajal ega hiljem. Süda sai korralikult ebatavalist koormust ja imekombel pidas sellele ka vastu. 5,14 km, 8:15 min/km, 149 l/min

Kolmapäev: trennivaba.

Käisin Tallinnas kardioloogil. Viimaks see pikalt oodatud visiit. Oli seda väärt. 🙂 Dr Lotman teostas mulle uue ehhokardiograafia. Südamega oli funktsionaalselt kõik õnneks korras. Arst isegi ütles, et veel on näha, et selle südamega on kunagi kestvussporti tehtud. Ka minu eelmise päeva pingutus ei toonud sealt ühtegi ohumärku välja.

Arutasime pärast ehhot veel pikalt mu haigusloo üle. Arst oli mõistev ja analüütiline. Olime sama meelt, et terve süda ehhos on hea, sest ta on terve, kuid halb, sest me ei saa teada, mis ja miks tal viga oli. Arst andis omalt poolt hinnangu, mis lubab mul veidi kõrgema pulsiga kui 128 liigutama asuda. Koormustestile võiksin ka millalgi minna, et uued pulsitsoonid paika saada, aga eelkõige rõhutas ta seda, et pean kullipilgul pidevalt oma enesetunnet jälgima.

Samuti soovitas ta mul vaikselt jooksmisega peale hakata, kui see on see, mida ma teha soovin. Ma ei küsinud kordagi maratoni kohta, aga ta ütles ise, et kunagi ma kindlasti jooksen veel, ka maratone. Mu süda ei näita, et miski võiks seda takistada. Kui sümptomid peaks jälle järsult halvenema, siis uurime edasi ja võimalik, et on vaja invasiivsemaid uurimismeetodeid. Praegu loodame sellele, et jätkuvalt toimub taastumine, sümptomeid on aina harvem ja leebemalt ja koormusi/stressi juhtides on võimalik lõplikult taastuda.

See visiit oli loomulikult kergendus, suur kergendus. Reaalsuses ma muidugi tean, et pean liikuma edasi ikka tasapisi ja vaikselt. Alustan millalgi jooks-kõnd trennikestega, aga hoian muid madalapulsilisi tegevusi ka ikka kavas sees. Ja loomulikult oleneb kõik enesetundest konkreetsel päeval. Aga perspektiiv, et kunagi sügisel olen ma ehk võimeline isegi paar kilomeetrit normaalse pulsiga jooksma… See on midagi, mille poole pürgida! 😍

Neljapäev: Pilatese võimlemine. Selle nädala ainus spordiklubi trenn. Seekordses Pilateses oli meil abiks jälle pall, millega ma just väga osav ei ole, aga sain ikka kuidagi hakkama. Kerelihastele igal juhul toimis, sest paaril päeval tundsin, et midagi sai tehtud. 56 min, 98 l/min

Reede: rulluisutamine. Lasin päevase leitsaku mööda ja läksin alles õhtul pärast kella 20 trenni. Rullitasin mõõdukas tempos veidi üle tunni aja Ihaste teel. Ilm oli tuulevaikne ja mõnus. Pulss püsis ka täitsa ilus. 13,12 km, 11,9 k/h, 128 l/min

Laupäev: trennivaba. Olin vanemate juures maal ja puhkasin.

Pühapäev: rattasõit. Olime ikka Idas ja saatsin härra Jooksja pikka jooksu oma vanal maastikurattal. Rallisime kuskil põldude ja metsade vahel pinnase- ja kruusateedel minu lapsepõlveradadel ja jõudsime vahepeal pankrannikule. Päris äge ja pikk ring tuli kokku. 🙂 Ilm oli ka lihtsalt super. Mõnus lõpp meie väiksele minipuhkusele. 27,15 km, 10,8 km/h, 115 l/min

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal võtan ma julguse kokku ja proovin kõnni-jooksu trenni või paar kuskile mahutada. Usun, et saab olema raske, seega tuleb jooksu osa pigem minimaalne, kuid see on juba 100% rohkem, kui on olnud mulle möödunud 6 ja poolel kuul lubatud. Olen rõõmus iga jooksusammu üle, mida ma teha saan.