39. Tartu Rattaralli (58 km)

Siis kui ma juba paar kuud haige olin olnud, tekkis minus lootus, et isegi kui ma sel aastal joosta ei saa, siis äkki on mul võimalik teistest Tartu Maratoni Kuubiku sündmustest osa võtta. Pole ju võimalik, et ma pool aastat täiesti liikumata olema pean? Läks aga teisiti ja sain aru, et mingit võistlemist küll mul ette pole võimalik võtta. Siis tuli katkuaeg ja kõik võistlused hakkasid järjest ära jääma – parim aeg vaheaastaks, eksole.

Kui aga virtuaalvõistlusi välja kuulutama hakati, oli mu seisund niivõrd palju stabiliseerunud, et omas tempos lühemate distantside läbimine muutus aina reaalsemaks. Maikuus kõndisin Elvas metsade vahel 10 km maha: nii megahea emotsioon, nii mõnus mälestus ja nii ilus osalusmedal. Tahtsin väga ka Rattarallil osaleda, et kätte saada oma viies osaluskord ja teenida välja kauaoodatud hõbemärk.

Minu õnneks oli sel aastal programmi lisatud ka 25 km distants. Veel paar nädalat enne Ralli algust olin ma kindel, et millekski muuks ma võimeline pole, sest kevadised rattasõidud ei tekitanud just piiritut optimismi. 🙄 Jõudis aga kätte juunikuu ja mul polnud kuu aega sümptomeid olnud. Lükkasime Rattarallit nii kaugele, kui sai, kuna otsus distantsi ja raja suhtes polnud ikka kindel. Olemine oli jätkuvalt normaalne ja niimoodi ma end hoopis 58 km distantsile kirja paningi.

Sõitma läksime koos härra Jooksjaga laupäeval, 13. juunil. Ilm oli ilus ja soe, aga päris tuuline. Õnneks härra Jooksja murdis mulle tuult, kus vähegi sai. Juba linnast väljasõitmine oma äärekivide ja liiklusega võttis mul pulsi liialt kõrgeks. Alates Lõunakast sai õnneks päris tükk maad kuni Nõoni praktiliselt allamäge ja allatuult sõita. Kiirus oli enamasti 20 km/h ja mitte rohkem, sest minu süda ei kannata hetkel rohkemat. Isegi allatuult ja allamäge.

Nõos tuli Luke poole pöörata ja siis hakkas pihta mitukümmend kilomeetrit vastutuult ja väikseid tõusukesi, mis loomulikult minu pulssi kohe lae suunas nihutasid. Vahepeal otsustas härra Jooksja sõbralt laenatud (liiga väike) ratas jupsima ja seda tuli siis remontida. Isegi siis ei tahtnud mu pulss langeda. Kas jamas mu süda või pulss – mõlemad on võimalikud variandid. Õnneks enesetunne seda pulsinäitu ei peegeldanud.

Vaikselt veeresime ikka edasi ja tõele au andes oli mul maanteerattast ikka väga palju kasu, sest kui härra Jooksja pidi pidevalt väntama ja jalgadega tõsist tööd tegema, siis kohati tegin mina ainult paar vändapööret ja lihtsalt veeresin temaga kaasa. Mida mägisemaks maastik aga läks, seda ilusamad olid vaated. Siis tuli muidugi ikka vahepeal rohkem ka tööd teha. 😅 Mina vaatasin muudkui kõiki loomi ja linde ja põlde ja lilli. Lihtsalt ilus rattamatk Lõuna-Eestis, mitte mingi võidusõit.

Kambja kandis sai vahepeal natuke mägedest ka tööd tegemata ja mõnusa kiirusega alla veereda. Mõnus. Vastutuult aga jätkus ka edaspidiseks peaaegu kuni Tartuni välja. Vähemalt olid paljud teed minu jaoks uued ja liiklust oli seal samuti vähe, seega oli mõnus lihtsalt rahulikult sõita. Imekombel püsis mu pulss isegi üpris normaalne, mida rohkem aeg edasi läks. Kuniks jälle Tartu paistma hakkas.

Kuskil 10 km enne lõppu hakkas minul aga päris raske. Lisaks kõigele oli palav ja selg oli nii kange. Pulss läks ikka väga üles, aga kuidagi oli vaja ju koju jõuda. Teosammul liikusime aga finišijoone suunas edasi. Kui viimaks Aura keskuse juures finišijhoone ületasime, oli see ikka hea tunne küll. Tehtud! 🙂

Ootame nüüd oma medalit postkasti ja mõtlen, kus järgmisena end natuke liigutada saaks.