EDIT. Kirjutasin eelmisel pühapäeval postituse valmis, aga unustasin mustanditest avaldada. Seletab päris hästi, mis seisus minu aju viimasel ajal olnud on: lihtsalt mõtetest, plaanidest ja to-do listidest üleküllastunud.
Maratoninädalal tegin täiesti tavalisi trenne, kannatasin teiperi ära ja käisin neljapäeval Herje juures massaažis. Pärast maratoni ei teinud nädal aega üldse mitte midagi. Kaks nädalat kahe lausega kokku võetud! Sellel nädalal naasesin tasapisi jooksurajale.
Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Üle jupi aja ühistrennis. Kui tavaelus enam maratoni kehas ei tundnud, kui just suurem unevajadus välja arvata, siis kuskil esimese 3 km rahuliku jooksu järel tundsin oma esireisi ikka väga hästi. Maraton oli ju kõigest 8 päeva taga. Ilus oli aga näha, et baasvastupidavus ei kadunud pärast maratoni kuskile. Tempo ja pulsi suhe oli lausa üllatavalt ilus. (7 km, 6:40 min/km, 141 l/min)
Ühiselt tegin teistega veel jooksuharjutused, siis asusid nemad fartleki juurde, aga mina jooksin veel rahulikult peale (3,06 km, 6:46 min/km, 140 l/min). Ma isegi ei mõelnud veel ühtegi kiiret liigutust teha, sellel poleks olnud mingit mõtet. Trenni lõpuks venitasime ühiselt pikemalt.
Teisipäev: BodyPump. Pumpis polnud käinud vähemalt 6 nädalat. 7! Oma sünnipäevast saati. See on väga pikk vahe. Tegin kõike minimaalsete raskustega kaasa, jalad üldse ilma kangita ja ikka jalg tudises korralikult all. Uus kava on kiire ja intensiivne. Ma unustan iga kord ära, milline lihasvalu pärast nii pikka pausi ootab. Sain seda “nautida” veel 3-4 päeva kuni nädalavahetuseni välja. (62 min, 115 l/min)
Kolmapäev: rahulik jooks. Esialgne plaan oli koos teistega JJVsse minna, ag mida mul seal sellise lihasvaluga teha oleks. Ei midagi. Teistel olid plaanis kiired liigutused, vist isegi tõusud, kui õigesti aru sain. Mina olin invaliid. Otsustasin, et teen lihtsalt rahuliku jooksu kohe pärast tööd ära. Tiksusin vaikselt Raadil ja kodu poole joostes nägin pundi Salvesti tõusu kandis ära. Väga hea, et seekord ühistrenni vahele sai jäetud. Tuleb ikka asja mõistusega võtta. (7,81 km, 7:43 min/km, 139 l/min)
Neljapäev: trennivaba.
Reede: rahulik jooks. Reede õhtul oli motivatsiooni vaid imepisikeseks rahulikuks jooksuks. Oleks mul õhtuks sammud täis olnud, oleks ilmselt üldse kogu asja ära jätnud, sest nii tühi olin nädala lõpuks energiast. Tiksusin oma 4 kilomeetrikest jubedalt jäises tuules ära. Täitsa hästi. (4,32 km, 7:00 min/km, 139 l/min)
Laupäev: pikk jooks. Plaan oli lihtsalt üks mitte rohkem kui pooleteisetunnine jooks, pigem lihtsalt üks 10 km. Et nagu on pikem jooks, aga samas ei ole ka.
Pühapäev: trennivaba.
Kokkuvõttes:
Mis edasi? 1. mail ootab mind Viljandi järvering ja 12. mail Elva 21 km. Lisaks sellele mitu üritust, mis teevad maikuu kiireks ja meeleolukaks. Stay tuned.
Kuidas tulin mõttele minna Milanosse maratoni jooksma? See lugu on lühike, aga ühtaegu pikk. Siin on mitu tahku ja faktorit.
Tegelikult mõtlesime härra Jooksjaga kevadmaratoni peale juba eelmisel aastal. Olime ju vahetult pärast Portugali laagrit mõlemad nii heas vormis, et oleks olnud patt seda mitte ära vormistada. Vaatasime Eestile lähedasi välismaratone. Siis jäime aga korraga pikalt haigeks ja sinna see elu esimese kevadmaratoni plaan läks. Kuklasse jäi aga ikka mõte, et kunagi võiks seda proovida.
Eelmisel aastal jäi härra Jooksjal vigastuse tõttu üldse maraton jooksmata. Enne terveks, siis maratonile. Lõhkumisel pole mõtet. Seda suurem oli tahtmine juba kevadel maratoni joosta, edukas sügis-talvine treeningperiood seljataga. Hakkasime jaanuaris vaikselt vaatama, mida ja kus pakutakse. Kuupäev oli lahtine, sai vaadatud jookse veebruari lõpust kuni aprilli lõpuni, väikestest suurteni, linnajooksudest huvitavamate formaatideni. Mitmed legendaarselt kiired ja suured maratonid olid juba välja müüdud. Osadesse kohtadesse on mõttetult kallis lennata. Teistes jälle jubedalt kallis peatuda. Lõpuks jäigi valikusse suhteliselt kiire rajaga ja logistiliselt lihtne valik: Milano. Härra Jooksjale uus riik, mulle uus linn. Saab joosta, hästi süüa ja korraks pärast pikka reisipõuda aja maha võtta. Ei olnud vaja 1000+ eurot eelarvet inimese kohta. Mõistlik jooks.
Panime end Milanosse kirja veebruari keskel. Itaalia võistlustega on selline lugu, et osalemiseks on vaja sada nõuet täita, et üldse rajale saada. Mina osalesin Sports Tourism kategoorias: see tähendas, et pidin perearstilt saama spetsiaalse vormi peale nõusoleku ja ostma jooksu korraldajalt eraldi kindlustuse. Kui aga tahad olla kohaga lõpuprotokollis, mitte ainult ajaga üldnimekirjas, tuleb lisaks teha veel Itaalia RunCard, käia koormustestil ja teistel analüüsidel. Korralik lisakulu, aga kui nii ehk naa vaja tervist kontrollida, siis tegelikult pole hullu. Kuna härra Jooksja tõenäoliselt kasutab oma aega tulevikus mõnele suurele maratonile kvalifitseerumiseks, siis tema tegi kogu kadalipu läbi.
Lisaks paberitele oleks vaja ka maratoniks treenida. Trennide osas oli hästi, sest rahulikku põhja sai laotud alates novembrist, kokku viis pikka talvekuud. Pikki otsi olen teinud lõputult, treenides esialgu jõulumatkaks, siis sünnipäevajooksuks. Kiirust aga polnud ning tempovastupidavuse ehitasin üles viimase kuue nädalaga. Võtsin põhjaks ühe Garmini kava, mille järgi 2021. aastal Tartu Linnamaratoniks treenisin. Tegin oma vajalikud kohandused, sinna juurde veel mõned pikad jooksud, üks poolmaratoni start ning olingi valmis. Suhteliselt lühike maratonispetsiifiline ettevalmistus, see-eest pikk ja korralik põhjaladumine. Maratonil õnneks tippkiirust ja punases kannatamist vaja ei ole.
Maratonieelsed päevad
Itaalia poole hakkasime lendama reedel, 5. aprillil. Reede on absoluutselt viimane normaalne päev pühapäevasele Euroopa maratonile minekuks. Laupäeva ma isegi ei kaaluks, sest siis pole võimalik end maratonil inimesena tunda. Igasugustest delaydest ja tõrgetest ei hakka isegi rääkima. Parema meelega läheks isegi neljapäeval, aga kuna minul pole sel aastal puhkusepäevadega priisata, siis tegime miinimumprogrammi. Tallinnast Milanosse saab õnneks otselennuga (kõige paremini sobis meile Ryanair), lennujaamast sõitsime bussiga linna, pagas hoidu, kiire hiline pitsalõuna ja otse expole numbrit tooma.
Expo oli suur, aga tõele au andes midagi ülilahedat seal polnud. Palju igasuguseid väga Itaalia ja itaallaste spetsiifilisi väljapanekuid ja lette, mis meile palju ei pakkunud. Sai omajagu nänni ja numbri kiirelt kätte. Härra Jooksja ostis koos Prorunneri poistega endale spontaanselt tuttuued Nike Alphafly 3 tossud, millel oli nii hea soodukas, et ei saanud mööda minna. Õnneks mina olen aeglane ja mul pole nende karbonplaatidega midagi peale hakata. Sain oma 230 eurot taskusse jätta.
Juba oligi õhtu käes, seega trippisime uuesti metrooga pagasi järele ning sealt kollase liiniga oma Airbnb’sse. Valisin kaua ja hoolikalt ning saime taaskord väga mõnusa majutuse toredas linnaosas, ilma et peaks kesklinna hotellis end segi maksma. 10 minutit metrooga Duomost – enam mugavamaks minna ei saa. Käisime kiirelt poes ning oligi esimene päev läbi. Vajusime voodisse nagu laibad.
Laupäevaks oleme õppinud mitte plaane tegema. Hommikul sõime kiire eine ja käisime nagu ikka võistluseelsel soojendusel. Circa 30 minutit sörki, vahepeal paar jalavibutust ilusas pargis, kus sain nunnusid Itaalia kutsasid vaadata. Hommikul kella 10–11 vahel oli juba uskumatult soe, üle 20 kraadi ja päike kõrgel. Täielik maikailm. Mõtlesin hirmuga järgmise päeva peale, aga ega teha ka midagi polnud. Ilma muuta ei saa. Päeval käisime kesklinnas pastat söömas, õhtul Porta Romana linnaosas pitsakas. Tagantjärele targana saab öelda, et õhtusöök jäi ilmselt liiga hilja peale ning seda oli liiga palju. Kust ma seda tean? Järgmisel päeval rajal sain teada.
Maratonipäev
Maratoni hommik. Mitte mingit närvi ega tunnet ei olnud. Tavaliselt on kogu maratoninädal täidetud magusa ootusärevusega, aga hetkel võtab kogu mu tähelepanu uus töökoht ning mingit jooksutunnet ei tekkinud. Magasin enne maratoni täiesti rahulikult. Harjumatu. Toppisime riided selga, kõik hõõrdeohus kohad sai BodyGlide’iga üle tehtud, pulsivöö serva alla teip, et nahk terveks jääks. Tavalised toimingud. Taskud geeli täis, kokku 6 tk, üks enne starti ja viis tükki rajal, iga 7 km järel. Nagu kellavärk. Väike puder sisse, kahjuks Dolmen samuti, sest juba eelmisel päeval kannatasin meeletute alakõhuvalude ja -krampide käes, mis tahtsid eluisu ära võtta. See kahjuks on ka miski, mille ajastust naisena ise valida ei saa. Mitte et see oleks maratonil esimene kord, kui nii juhtub, aga seekord oli lihtsalt kuidagi eriti valus ja ebameeldiv olla.
Mõned päevad enne maratoni tegin valmis on tavapärase käepaela, kuhu panen peale 2–3 eesmärkaja 5 km splitid ja pulsid. Seekord oli mul kolm plaani:
Plaan A: 4:10. Tempo 5:55. Seda ma enesetunnet ja ilmaennutust arvestades püüdma ei läinud.
Plaan B: 4:15. Tempo 6:02. Seda läksin proovima, aga karta oli, et selle saavutamiseks on vaja rohkelt õnne, jahedamat ilma või tugevamat enesetunnet.
Plaan C: 4:20. Tempo 6.09. See tundus kõige loogilisem plaan, mille võiks kätte saada.
Sel aastal läbis Milano maratoni rada uuenduskuuri: start ja finiš olid nii südalinnas, kui üldse olla saab: konkreetselt Duomo kõrval. Seoses sellega oli pakihoid aga stardist 1,5 km kaugusel Sforza lossi kõrval. Meil oli välja vaadatud, kuidas hommikul sinna sõidame, aga kuna ootamatult oli Duomo peatus suletud, siis saime alles järgmises peatuses maha minna ja sealt hakkasime pakihoidu orienteeruma. Võiks ju arvata, et see on lihtne, sest kõigil sama rongi peal olnud jooksjatel on sama tee, aga võta näpust. Kohalikud küsisid hoopis minult, kuhu minema peab. Õnneks Google Maps aitab alati hädast välja.
Pool tundi enne starti olid meil asjad pakihoidu antud, WCs käidud, Loperamidid sisse võetud ja asusime sörgisammul starti teele. Kell oli 8, aga maika ja lühikeste pükstega õues seista oli soe. Teate, mida see tähendab? Seda, et maratoni lõpp saab olema lausa põrgulikult palav. Ilmateates lubatud pilvi polnud kahjuks kuskil näha. Päike juba küttis.
Saatsin härra Jooksja tema 1. stardikoridori ära ja hakkasin enda oma poole murdma. Ülikitsad aedadega piiratud rajad ja ei mingit loogikat. Inimesed liikusid mõlemas suunas ja tekkisid lihtsalt ummikud. Bardakk. Lõpuks jõudsin väljaku teise otsa oma 8. stardikoridori juurde välja. Kell oli vist 8.22. 8 minutit esimese grupi stardini.
Mõtlesin korraks ja meenutasin, et nägin enne teisel pool väljakut WC silte. Pistsin kiirelt sinna poole punuma, sest tundus, et see põiekas pole mingi fantoom-põiekas kõhukrampidest ja suruvast tundest, vaid täitsa päris. Hea, et sai ära käidud. Esimese grupi stardiks olin oma koridoris tagasi ja hakkasime vaikselt stardijoone poole liikuma. Kaasas olnud veepudelist poole valasin vahetult enne starti endale pähe ja kaela, et veidigi ülekuumenemist edasi lükata. Kell 8.38 sain rajale.
Start!
Raja esimene kolmandik pakkus õnneks omajagu suurte majade varju. Sellegipoolest oli kohe algusest peale väga soe olla. Soojale lisas tuure tuulevaikus, mis rahvamassis veelgi võimendus. Teadsin, et esialgu on joogipunktid iga 5 km tagant, alates 28. kilomeetrist iga 2–3 km tagant. Kohe algusest peale sain oma plaanitud 5:55–6:00 temposse sisse ega pidanud seda oluliselt jälgima. See pidi mind tooma finišisse ajaga 4:15, sest suurel maratonil tuleb arvestada asjaoluga, et raja jooksed vähemalt 400 meetrit pikemaks. Rajal olid ka tempomeistrid, kelle õhupalle pidevalt kord enda ees, kord enda taga nägin.
Esimene joogipunkt tõi suurepärase üllatuse. Ma ei suutnud oma silmi uskuda: siin võistlusel on pudelist jootmine. Iga jooksja, kes kord seda võistlusel kogenud, teab, kui palju see eriti palava ilmaga juurde annab. Seda enam, et Milanos pakuti vett käepärastest spetsiaalse kujuga väikestest pudelitest. Ma oleks võinud õnnest nutta. Kuna alguses olid mul taskud geeli täis, siis esialgu panin joogipudeli endale sportrinnahoidja paela vahele. Nii ei olnud ma hetkegi alates 5. km kuni lõpuni ilma veeta. Hiljem kasutasin pudeli hoidmiseks pükste paremat taskut. Loogika oli alati sama: jõin 2-3 lonksu, kastsin mütsi, juukseid ja särki ja ülejäänu läks pudeliga taskusse, et joogipunktide vahel end kasta ja juua.
10 km: 1:00:08, 6:01 min/km
10 km kandis sain aru, kes on need inimesed, kes meist aeg-ajalt suurel kiirusel vasakult mööduvad. Ma olin täiesti ära unustanud, et Milano maratonil toimub ka teatemaraton. Nad startisid kõige lõpust, seega kiiremad pidid kõigist mööda jooksma. Esimeses vahetuspunktis sain aru, kui palju neid tiime on. Teeperv oli kahe kilomeetri ulatuses vahetusala. Olin üllatunud, kui nägin, et tiimide plagul oli number 1000. Siis tuli 2000. 3000. 4000! tiimi. Uskumatult populaarne formaat.
10 km peal nägin ühel tablool, et varjus oli juba 18 kraadi sooja. Kui palju oleks see andnud, kui neid kraade oleks kas või viie võrra vähem olnud. Mõtlesin hirmuga, et mul on veel 3+ tundi minna. See asi ei lõpe hästi. Samal ajal tundsin, et mul on jälle põiekas. Kuidas see saab olla? Ma käisin vahetult enne starti WCs, ma joon mõõdukalt ja higistan selles soojas metsikult. Tunni ajaga. What sorcery is this?
Ma ei ole kunagi maratonil ega ühelgi teisel võistlusel jooksu ajal WCs käinud. Mul ei ole selleks aega. Ma olin nii ilusti oma tempos ja enesetunne oli kõike arvestades täitsa hea, aga see vetsuhäda ei andnud asu. Ma ei mäleta järgnevast tunnist suurt midagi, sest ma ei suutnud millelegi muule mõelda. Kuskil poolmaratoni kandis San Siro staadioni juures hakkasin vaatama, kuidas paljud mehed käivad põõsastes. Nagu igal maratonil. Kadestan, sest neile on see nii lihtne. Olid ka üksikud naised. Kaalusin hoolega, aga mõtlesin, et äkki ikka kannatan ära. Berliinis jooksin ju samuti terve tee põiekaga.
21,1 km: 2:06:34, 6:00 min/km
See mõte lõppes kiirelt 26. kilomeetril. Mäletasin nii palju rajakaarti, et kui siin viimases võssis võimalust ei kasuta, siis järgmist ei tule. Joogipunktide WCdes oli alati minimaalselt viie inimesega järjekord, kus ma seista ei kavatsenud. Nägin oma põõsast ja sinna ma jooksin. 30 sekundit läks kaotsi, aga see oli seda väärt. Ikka hoopis teine tunne, kui terve kõhu asemel vaid pooles on pinge sees. Nii kui võssist rajale naasesin, olid minu ees 4:15 õhupallid. Olin ikka ilusti oma plaanis. Suutsin kenasti 6:00 tempos jätkata. Sain aru, et vaikselt hakkab raskemaks minema, aga ma jaksan ikka veel. Väljavaated läksid helgemaks.
30 km: 3:00:59, 6:02 min/km
Kahjuks kauaks seda rõõmu ei jagunud, vaid viieks kilomeetriks. Olin edukalt jõudnud 31 km peale, kui sain aru, et teisest peatusest pole täna pääsu. Veel 10 kilomeetrit nii ei jookse. Mu kõht krambitas korralikult, Dolmeni mõju oli kadunud ja sain aru, et minu alati toimivast Loperamidist on täna vähe. Kõht oli nii krampis, et sooled elasid oma elu. Ma ei pea vist rohkem täpsustama. Teadsin, et 32 km peal peaks olema joogipunkt ja seal on WC, mille järjekorda ma pean minema. Tahan või mitte. See asi lõpeb muidu traagiliselt.
Juba kaugelt nägin, et joogipunkti lõpus paistab kaks WCd. Ühes oli üks mees sees, uks oli lahti ja ta seisis seljaga raja poole. Täpselt minu sinna jõudmise hetkeks jooksis ta välja ja mina sain lausa ilma järjekorrata WCsse. See oli nagu väike ime. Selles peatuses kaotasin umbes 75 sekundit, mis minu kohta on ikka ülikiire tegutsemine. Sain aru, et enam seda 4:15 ei püüa, aga vähemalt oli mul oluliselt parem olla. Kõht valutas ja krambitas ikka, aga vähemalt oli nüüd kolme jama asemel üks. See maraton oli üks paras vetsuseiklus!
Olime tagasi rajaosadel, kus maratoni alguses juba joostud. Tõusud, enamasti märkamatud kerivad tõusud ja paar silda oli nüüdseks võetud ja lõpp kulges vaikselt allamäge. Üks temperatuuritabloo varjus näitas 24 kraadi, teine päikese käes 29. Neid võis täitsa uskuda. Palju oli kõndijaid, raja ääres venitajaid. Inimestel oli ikka märgatavalt väga palav. Minu pulss oli algusest peale olnud ootamatult madal, esimese poole tulin ca 155-löögise pulsiga, lõpukuumas võis umbes 10 lööki sellele juurde lisada. Tundus pidevalt, et tempo on ammu kadunud, kuid tegelikult olin päris kenasti tempos veel kuni viimaste kilomeetriteni.
38 km: 3:51:53, 6:06 min/km
Haamri sain alles 4 km enne lõppu. Siis kukkus tempo kivina 6:30 peale ja sealt rohkem ei olnud kuidagi võimalik välja pigistada. Jalad olid nagu tinast ja lihasvalu oli korralik. Tegelesin ainult sellega, et nüüd selles 6:30 tempos ühtlaselt ilma jalakrampe saamata finišisse ära tulla. Miljon pööret ja lõpuks hakkas Duomo valge fassaad paistma. Pikk finišisirge ning kohal ma olingi.
4:18:58
Epiloog
Oma välismaratonid olen siiani jooksnud kõik 4:19:xx sisse, aga nüüd õnnestus 2 sekundiga sealt uude minutisse välja rabeleda. Päris naljakas! Raja jooksin suurele maratonile omaselt ikka pea 500 meetrit pikemaks, kuid see on sellises rahvamassis ja nii paljude pööretega rajal enam kui tavaline. Ca 5 sek/km tuleb alati kiiremini joosta, et eesmärkaega ära mahtuda. Oma kella järgi täitus maraton 4:16:03 peal, kuid see on lihtsalt statistika, loeb ikka päris lõpuaeg.
Tõele au andes pole mul mitte kunagi pärast maratoni nii pikalt nii kehv olla olnud. Mul hakkas suhteliselt kohe pärast maratoni iiveldama, teekond pooleteise kilomeetri kaugusele pakihoidu kestis vist konkreetselt 30 minutit. Esimese asjana istusin seal pikalt WCs. Siis proovisin midagi juua. Ma olin paras õnnetusehunnik oma kangete lihaste, iivelduse ja muude hädadega, aga püüdsin seltskonnas ikka head nägu teha. Isegi esmaspäeval olin veel pooleldi haige ning alles teisipäeval hakkas mu enesetunne vaikselt taastuma. Sellist asja pole mu kunagi olnud. Rohkem seda kogeda ei sooviks.
Mis ma Milano kohta kokkuvõtteks öelda oskan? Tegu on suhteliselt kiire ja toreda maratonirajaga. Raja poolest jookseksin seal kunagi veel. Itaalia ise on alati tore tripp. Võistlusele pani oma pitseri väga soe ilm, sest kahjuks isegi aprilli esimesel nädalavahetusel ei saa Põhja-Itaalias enam meeldivalt kevadisele ilmale loota. Kui eestlane saab oma aasta esimese üle 20-kraadise ilma maratonipäeval kuumaga aklimatiseerumata, siis sealt ei saagi head nahka tulla. Kujutan ette, et vaatamata terviseprobleemidele oleksin oma 4:15 eesmärgi ilmselt täitnud, kui oleks kas või 5 kraadi jahedam olnud. Ideaaltingimustes ja kõigi kõhujamadeta ehk oleks isegi plaan A ehk 4:10 olnud püütav. Need peavad jääma järgmisteks kordadeks.
Arvestades kõike olen oma jooksuga ikkagi väga rahul. Täitsin oma eesmärgi C ehk 4:20 suures suvesoojas ja ei andnud kordagi vaatamata valule ja ebamugavusele alla. Jooksin ära oma 9. täispika jooksumaratoni ja 1. kevadmaratoni. Kindlasti ei jää see viimaseks.
Kokkuvõttes:
Aeg: 4:18:58
Distants: 42,2 km (minu kell: 42,68 km)
Keskmine tempo: 6:08 min/km (minu kell: 6:04 min/km)
Nourish, Train & Flourish 