Nourish, Train & Flourish

Food Friday postitustes jagan ma oma reedest menüüd. Tervislik või mitte: kirja saab pandud kõik.

Hommikusöök

kaerahelbe ja -klii puder
õun

Lõunasöök

Kuna homme hommikul vara sõidan nädalavahetuseks Tartust ära, siis tegin täna süüa sellest, mis kapis oli ( = kasutasin lihtsaid koostisosi ja eelmise päeva jääke 😀 ). Lihtne toit ruulib.

tatrapuder sibulaga
2 muna
hautatud loomaliha tükid (omleti sisse peidetud)
1 tl oliiviõli
2 porgandit
2 mandariini

Vahepala

150 g kreveti kodujuust
4 näkileiba
porgand

Pärast trenni

Täna käisin BodyPump 92. kava tutvustavas trennis. Päris äge kava tundub, aga praegu ei mäleta küll sellest enam eriti midagi, kõik oli nii kiire ja eks paar trenni läheb, enne kui lõplik arvamus asjast kujuneb. Igal juhul jään huviga juba esmaspäevast Pumpi ootama. 🙂

300 g maitsestamata kohupiimakreemi
1 spl valgupulbrit
1 spl kakaopulbrit
paar tilka steviat
1 suur banaan
näkileivad (pildil on 3, aga sõin mõned veel, sest mul oli mingi hull soolase-isu…)
mandariin

Võib tänase menüüga rahule jääda küll. Vaatamata päeva jooksul toimunud nõmedatele sündmustele suutsin ikka normaalselt süüa teha ja mitte mingisse emotsionaalsesse söömishoogu sattuda. Väikeste sammude kaupa edasi normaalsema iseenda poole. 🙂

Hommik algas täna vara, kui õues oli alles kottpimedus, aga kell 6.30 helises äratuskell ja tuli vaatamata unele ja väsimusele end voodist välja ajada. Igal neljapäeval ärkan selle sama mõttega, et miks ma ikka sinna joogasse minema pean. Tunnist tagasi tulles ei ole mu hinges aga ühtegi kahetsustunnet loovutatud unetundide pärast. Mitte ainsatki!

Nii ka täna. Eriti täna. Tunni ajal oli mul peas sada väikest positiivset mõtet. Esimese “suure” mõttena jäi meelde aga viimases loos turiseisu ajal tulnud sähvatus. Seisin seal, jalad taeva poole, ja pilk jäi jalgade peale. Sekundi murdosa vältel käis peast läbi mõte, et küll need minu jalad näevad praegu sportlikud välja. Sellel samal hetkel sain aru, et ma ei taha enam mõelda, et ma tahan olla saledam, kõhnem või kaaluda vähem… Nüüdsest tahan ma olla iga päevaga sportlikuma väljanägemisega. Vot see on minu jaoks tõeline kompliment, kui keegi ütleb, et “sa näed täna nii sportlik välja”. Vot see meeldib mulle. 🙂

Tunni lõpus ütles aga meie treener Indrek midagi, mis jäi nii tugevalt mu mõtetesse resoneerima, et kõigub mu peas siiani. (Kuna tund toimus inglise keeles, siis oli ka ütlus ingliskeelne.)

Ole tänulik oma keha eest. Ja ma tõesti olen. Ma mäletan nii hästi, kuidas mul tüseda teismelisena oli kaks suurt unistust oma väljanägemise kohta: 1) olla normaalkaalus ja saleda kehaga; 2) omada pikki juukseid. Nüüd on mul need mõlemad asjad olemas. 🙂 Praegu saan ma aga aru hoopis sellest, et need välimusega seotud asjad on küll toredad ja ma olen tänulik, et mul on terve ja tugev keha ning näen üldse täitsa normaalne välja, kuid see pole see, mis teeb mind tõeliselt õnnelikuks.

Tõeliselt õnnelikuks teeb mind see, et ma hindan nüüd hoopis teisi asju. Asju, mis ei olegi üldse asjad… Minu suurepärane perekond ja minu armsad sõbrad ning kõik need head mälestused, mis mul koos nendega loodud on. Oskus olla enesekindel. Leitud rahu iseendaga. Võime naerda iseenda üle. Arusaamine, et väikestest asjadest tuleb rõõmu tunda. Oskus näha kaugemale pealiskaudsest ja vaadata sinna, mis tegelikult loeb. Nimekiri võiks veelgi jätkuda ja jätkuda ja jätkuda…

Kutsun täna üles kõiki mõtlema sellele, mille üle te tänulikud olete. Alates väikestest asjadest kuni suurteni. Elus on väga palju head, vahel tuleb lihtsalt endale meelde tuletada, kui rikkad me tegelikult oleme.

Üks muusikaline viide ka: Ines ja Jaagup Kreem – Kus kulgeb kuu