42 195 meetrit ehk maraton – Lehekülg 72

99. päev. Homme tuleb juba #100blogipäeva viimane postitus. Täitsa imelik hakkab kohe sellele mõeldes. Homme juba pikemalt ja kokkuvõtvamalt kogu projektist. 🙂

Tänane hommik algas juba väga positiivsel noodil. Minu parim sõbranna Triin andis mulle teada, et ma võitsin Sportland Eesti FaceBooki jagamismängus endale Nike Thermo soojad talvised jooksuretuusid. Mõni aeg tagasi pani Sportland üles mitmeid pilte erinevatest trenniriietest, käskis kirjutada pildi alla, et “luban, et teen trenni” ja pilti jagada oma sõpradega. Tegin vajalikud protseduurid ära ja ise kirjutasin jagamise alla veel seda, et: “Ma nagunii ei võida kunagi midagi… :D” Hahahaaa, nüüd lõpuks loosiõnn naeratas mulle. 😉 Eelmisel aastal vaatasin neid samu jooksuretuuse spordipoes vist sada korda, aga kuna hinnasildil ilutses 80€, siis ilmselgelt ma neid ära ei ostnud.

Nüüd aga tahaks nii väga oma lubadust, et teen trenni, täitma hakata. Ma tahan juba nii väga joosta. 10 päeva ilma jooksuta. Ülejõe pargis jookseb kogu aeg keegi ja mul tilgub süda verd, kui ma neid näen. Kooli akendest näen ka pidevalt jooksjaid ja vahel unustangi ennast neid vaatama. 😀 Täna käisin veel Jooksupartneri poolt korraldatud “11 päeva Tartu Linnamaratonini” seminaril maratoni kohta Margus Pirksaart, Ain-Alar Juhansoni ja Mart Einastot kuulamas ja ega see minu jooksutahtele kuidagi pärssivalt küll ei mõjunud. Kes tahab lugeda, mida huvitavat teada sain, siis panen oma varesejalgades kirja pandud märkmed ka siia üles. Kinnistus enne Tallinna Maratoni Marise käest saadud idee ära proovida süsivesikute maha- ja pealelaadimine ehk teiper enne poolmaratoni. Loodetavasti enne Tartu Linnamaratoni, kui selleks ajaks terve olen.

Pildile klikkides saad lugeda suuremalt või salvestada pildi suuremalt ja suumides lugeda. 🙂

11 päeva aega terveks saada.

Tegelikult oli täna jalg vist juba natuke parem kui eile ja üldse alates Tallinna Maratonist (sülitab 3 korda üle vasaku õla). Kõndimine polnud nii valulik, ainult kergelt annab selline pinges ja natuke valus koht talla siseküljel tunda. Saan juba kiirel sammul kooli ja koju rutata, aga pean ikka kogu aeg peaga oma jalatalla juures olema, et mitte üle pingutada. Nagu täna BodyPumpis, kus end vahepeal täiesti unustasin ja hakkasin väljaastete loos vabaraskusega kükkide ülessurumise juures varvastele tõusma… :$ Õnneks Maris tuletas ruttu meelde, et see liigutus minu tallale küll turvaline ei ole. Üldiselt oli täna aga väga hea BodyPumpi trenn, jäin väga rahule. 🙂

Praegu on mu mindset juba natuke optimistlikum. Koolis hakkavad ka mingid asjad selgemaks saama, jalg näitab paranemismärke, järsku võitsin ka mina midagi… Minu õnn on vist pöördunud? Fake it until you make it! 🙂

Viimasel ajal on hakatud minult nii päriselus kui ka virtuaalmaailmas pärima, millal kavatsen ma oma esimese täispika jooksumaratoni läbida. Ausalt öeldes piirdub minu vastus tavaliselt mingisuguse tagasihoidliku mitte midagi ütleva repliigiga, a la “ma ei tea”, “kunagi kindlasti”, “tulevikus” vms. Sellised vastused on kusjuures täiesti ausad, sest ma tõesti ei tea!

Paljud jooksjad alustavad oma jooksuteekonda mõttega, et nad tahavad kindlasti oma elus maratoni joosta. Minul see nii polnud. Kui ma jooksmisega 2013. aasta mai viimastel päevadel alustasin, oli see lihtsalt trenn, mida sai vähese koguse varustuse ja ilma treeningkaaslaseta harrastada. Panin enda jaoks paika, et kui ma kunagi (kauges tulevikus!) suudan järjest läbida 10 km, on see väga suur saavutus. Poolmaratonist ja võistlemisest ma isegi ei unistanud.

Vaikselt sai jooksmisest aga midagi palju rohkemat kui lihtsalt trenn ja võimalus põletada kaloreid või koguda samme. Jooksmine sai mulle südamelähedaseks. Ma tahtsin joosta selle tunde pärast, mida jooksmine mulle pakub, mitte sellepärast, et see põletab hästi kaloreid. Juba juulis läbisin järjest 10 km. Ma panin end kirja esimesele võistlusele: 7 km Narva Energiajooksul 2013. aasta augustis. Ma tundsin meeleheidet, kui juulis tabas mind esimene vigastus istmikunärvis ja ma ei saanud mõnda aega (valuvabalt) joosta. Ma olin õnnelik, et sain augustis võistelda, aga kurb, et ma nii aeglane olin. Oktoobris-novembris lisandus veel kaks võistlust.

Sügisel hakkasin jälle rohkem rühmatrennides käima ja jooksin vaid korra-kaks nädalas, kuid siiski ei suutnud ma jooksmata olla. Alates mu jooksuteekonna algusest 14 kuud tagasi on olnud vaid paar nädalat, kus ma pole vähemalt üht jooksuringi kirja saanud. Selle aasta alguses liitusin TYSKi jooksutrenniga ning sellest ajast alates on ka maht tunduvalt suurem. Kuidagi sai minust jooksusõltlane, kes hakkas treenima poolmaratoniks… 🙂

Tegelikult on maraton minu peas tiksunud juba selle aasta märtsist, kui ma polnud veel isegi 15 kilomeetrit järjest läbi jooksnud, kuid plaan poolmaratoni joosta oli olemas ja võistluski ammu registreeritud. Vaikselt hakkasin uurima, millised on treeningplaanid, vaatasin maratoniteemalisi dokumentaalfilme, lugesin teiste jooksjate kogemusi jne. Ma ei tea, miks, aga maraton hiilis mu mõtetesse, sest ma tõesti ise tahtsin seda joosta.

Jah, mul on eesmärk läbida kunagi täismaraton.

Ei, ma ei tea, millal see eesmärk täidetud saab.

Mingi hetk käis mul peast läbi isegi mõte juba sellel aastal maraton läbida. Sügis, Tallinn või Tartu. Plaan kukkus aga kiirelt kokku. Poolmaratoni viimastel kilomeetritel iseendaga võideldes sain aru, et mu keha pole valmis veel maratoniks, vajan veel palju aega ja treeninguid. 42,195 km pole naljaasi!

Jooksutrennid pärast Narva Energiajooksu poolmaratoni olid katsumused. Mul oli ausalt raske. Mitte ainult füüsiliselt, vaid emotsionaalselt. Oli raske aru saada, miks ei suuda ma enam isegi 5 km joosta selles tempos, milles vaid paar nädalat-kuu tagasi läbisin 21,1 km. Tempo 6:10 tundus minu tavalisel 7 km ringil täiesti ilmvõimatu. Intervalltrenn muutus kuidagi väga raskeks. Pikad jooksud on siiani katsumused olnud…

Ärge saage minust valesti aru: ma armastan jooksmist siiani. See aga ei tähenda, et mu iga jooksusamm tuleb lihtsalt. Ei tule ikka küll. Mul on ka vahel raske. Praegu isegi rohkem kui ainult “vahel”, pärast poolmaratoni on rohkem trenne olnud füüsiliselt ja emotsionaalselt rasked kui lihtsad. Millegipärast pole jooksuvorm enam see, mis ta oli. 😦 Eks oma roll on ka sellel, et nüüd tiksuvad peas juba mingid uued ajalised eesmärgid ning pea tahaks saavutada rohkem kui keha (veel) lubab. Tahaks kõike liiga kiiresti…

Sellepärast ütlengi ma kohe ära, et sellel aastal ma täispikka jooksumaratoni ei jookse. Aega on selle kiire asjaga! Jumal hoidku, ma olen läbinud alles ühe poolmaratoni, miks peaks ma kohe maratoni kallale minema?! Võiksin ikka veel läbida mõned poolmaratonid (khmmm, Ööjooks juba 2 nädala pärast…), teha trenni, parandada jooksutehnikat, koguda kilometraaži ja kogemusi ja siis maratonile tõsisemalt mõtlema hakata. Ega see maraton mul siis eest ära ei jookse. 🙂

Aga kallid lugejad, kui te oskaksite vastata minu küsimustele, siis palun tehke seda. Olen väga tänulik!

1. Kui oled osalenud Tartu Linnamaratonil ja/või SEB Tallinna maratonil, siis jaga muljeid ja võimalusel võrdle neid kahte.

2. Kui vanalt ja kus jooksid sina oma esimese maratoni? Kui palju oli sul selleks ajaks kogunenud jooksuaastaid / kilometraaži?

3. Jaga muid mõtteid seoses minu kirjutisega ja maratoniga. 🙂

Rubriik: 42 195 meetrit ehk maraton

#100blogipäeva 99/100 – it does get better

#100blogipäeva 44/100 – maratoni jooksmisest