Maratonist, eneseusust ja jooksurõõmust

Ma ei oska kuidagi alustada. Tahtsin eilsest SEB Tartu Jooksumaratoni ühistreeningust rääkida, aga minus valitsevad väga vastuolulised tunded. Mõistus ütleb, et kõik läks väga hästi. Südames aga pole seda tunnet, mida ma jooksurajalt otsima läksin.

Kui vaadata asja külma peaga ning olla optimist…

… siis läks kõik hästi! 🙂 Esiteks: mu jalad olid küll natuke rasked ja mitte väga kiired ega lennukad, aga nendes ei olnud valu. See oli kõige olulisem teadmine, mida ma rajalt otsisin. Jalad pidasid ilusti lõpuni vastu. Teiseks: keskmise kiiruse ja keskmise pulsi suhe oli küll väga jube (7:01 min/km ja 163 bpm), aga enesetunne ei olnud ju tegelikult üldse halb (välja arvatud see, et mul kippus natuke pistma hakkama). Vahest mängis siin rolli tavalisest tunduvalt raskem maastik? Suurematel tõusudel kõndisin, et natuke säärte vastu sõbralikum olla ja neid säästa. No pressure, see oli ju ikkagi treening, mitte võistlus! Jalad korras, enesetunne tavapärane… Kolmandaks: ilm oli väga mõnusalt soe ja täiesti tuulevaikne, loodus oli imeline ning rahvas positiivsust täis.

Mille üle üldse vinguda? 

Kui vaadata sügavale enda sisse…

… siis miski polnud nii, nagu pidi. Ma olin iseenda mõtete ori. Kahjuks mingil siiani seletamatul põhjusel polnud need mõtted ilusad. Esiteks olin ma iseenda peale kade. Kõlab täpselt nii rumalalt, kui see oligi. Kõigepealt lasin ma end häirida sellisel täiesti irrelevantsel asjal nagu tempo. Millegipärast hakkas mind häirima fakt, et eelmisel aastal vigase jalaga olin ma kiirem kui nüüd, kui ma peaks teoreetiliselt olema igatpidi tugevam jooksja. Miks, miks, MIKS peaks mind see häirima?! So what, who cares? Aga see hakkas mind mingil hetkel häirima. Lohutasin end sellega, et varsti olen piisavalt kaua jooksnud, et õnnehormoonid sisse lülituvad ja siis on kõik hästi. Aga jäingi neid ootama…

Siis mõtlesin sellele, kui head mälestused mul sellel Elva rajal eelmisel aastal olid. Enne eelmise aasta ühistreeningut oli varem minu pikim jooksudistants 12 km. Iga samm, mis ühistreeningul pärast 12 km märki tegin, oli täielik eneseületus ja saavutus. Mu jalg tegi põrguvalu, aga ma tundsin end hinges ja südames nii hästi. Ma olin iseenda üle nii uhke. Jooksin oma “mullis” ning hõljusin pilvedel. Kuna plaanis oli joosta 16 km, aga finiš saabus juba 15,5 km peal, siis jooksin veel koos ma treeneriga natuke peale, sest ma pole allaandja. 10 km võistlusel jooksin oma siiani murdmata rekordi ning olin nii õnnelik. Millised emotsioonid ja mälestused.

Sellel korral tegid need mälestused mulle karuteene. Olin kuidagi endas pettunud ning selle asemel, et joosta 16 km täis nagu plaanitud, leppisin 15,4 kilomeetriga ning läksin bussi, et võimalikult ruttu koju saada. :/ See pole üldse minu moodi! Mõtlesin sellele, kuidas ma end eelmisel aastal tundsin, ning mul hakkas kurb. Eelmine aasta oli mu esimene korralik jooksuaasta ning see muutis asjad mõnes mõttes väga pingevabaks. Mul polnud mingeid suuri ajalisi eesmärke, mida taga ajada. Põhieesmärk oli läbida poolmaraton – see oli minu jaoks turvaline tee, sest ma teadsin, et olen võimeline selle ära jooksma, olgu siis tempo kui aeglane tahes. Tempo polnud oluline. Nüüd on kõik teisiti. Jah, põhieesmärk on läbida maraton, aga läbimise all mõtlen ma jooksmist, mitte kõndimist. See eesmärk pole enam üldsegi turvaline eesmärk, sest praegu pole ma küll kindel, et ma jaksan 42 km järjest joosta…

Kas see neiu on maratonimaterjal?

Kuhu on kadunud see tõeline spordirõõm ja miks on tekkinud väike hirm minu enda poolt püstitatud eesmärkide ees? Jah, muidugi mulle meeldib trenni teha: bodypumpida parimate lugude saatel, rattaga mööda pankrannikut rallida, aga see päris-päris-päris tõeline jooksurõõm on viimastel kuudel olnud rohkem kadunud kui kohal. Muidugi mulle meeldib koos oma jooksugrupiga trenni teha, muidugi mulle meeldivad pikad jooksud, muidugi ma … Aga midagi on kadunud, midagi on muutunud. Ja see häirib mind nii väga!

Kas nüüd peabki nii olema? Tulid teised eesmärgid, läks raskemaks ja ma peangi end teisiti tundma? Mõtlen ma lihtsalt üle? Mul on tunne, et asi pole selles, et mu keha enam ei jaksaks või ma oleks üle treeninud või mis iganes. Mul on tunne, et ma lihtsalt ise mõtlen valesid mõtteid ja häälestan end valesti. Ma olen iseenda peas kinni ning muutunud oma mõtete orjaks. Tekib see sama tunne nagu semestri alguses, kui sa vaatad oma kodutööde, vaheeksamite, kontrolltööde ja lõpueksamite kogust ja mahtu ning masendus tahab peale tulla, aga samas semestri lõpuks saab kõik tehtud ja korda ning siis saab endaga tõeliselt rahul olla. On siis praegu jooksmisega samamoodi: hooaeg algas, eesmärke on (liiga?) palju ning kõik tahab üle pea kasvada, kuid lõpuks saab kõik korda? Või ei saa? Kui üks võistlus lõppude lõpuks üle pika aja (= alates eelmise aasta SEB Tallinna poolmaratonist) tõeliselt hea emotsiooniga lõpetada, kas siis tuleb see päris jooksurõõm tagasi? 

Mulle hakkab tunduma, et kõigepealt kadus mu eneseusk ning seejärel viis endaga kaasa jooksurõõmu.

Kõik algas Tartu Linnamaratonist. Lootused purunesid ning tekkisid esimesed muremõtted. Ma suutsin need küll korraks maha suruda, aga ebakindlus jäi hinge alles. Mul on vaja ühte korralikku võistlust, mis mu jälle iseendasse uskuma paneks. Ma kardan iseendas pettuda. Mul on täiesti ükskõik, mida teised minust arvavad ja kas nemad on minuga rahul, aga ma kardan iseennast alt vedada. If you can dream it, you can do it, right? Praegu pole ma selles enam nii kindel ja see mind vist muretsema panebki. Ma pelgan seda määramatust ja teadmatust. Ma tahaks kõike kontrollida, aga see pole lihtsalt võimalik.

Mul on seljataga tõeline tugitiim, kes mind alati julgustab ja aitab. Ma olen teile tõesti südamest väga tänulik. Näiteks olen lugematutel kordadel saanud Mariselt väga toetavaid kirju ja nõuandeid, kui jälle ühe negatiivselt meelestatud postituse avaldanud olen. Te ei kujuta ette ka, kui palju see aitab, kui sa tead, et keegi päriselt usub sinusse. Vahel kirjutavad mulle lugejad kirjakesi ning kommentaatorid siin blogis enamasti elavad mulle sajaga kaasa ja see kõik teeb mind tõesti rõõmsaks, et te mul olemas olete. Ma tunnen end väga süüdi, et ma ei suuda end kokku võtta, et end jälle iseendana tunda, vaatamata sellele, et teised minusse usuvad. Mul on tunne, et ma petan kõiki oma inimesi, sest kaua jaksab keegi mulle korrutada, et you can do it, aga mina ikka siin seletan, et no, I can’t? Ka lõpmatu kogus julgustust ei aita, kui ma ISE endasse jälle päriselt uskuma ei hakka. Kõik on kinni minu mõtteviisis. 

Küll see õige tunne lõpuks ikkagi tagasi tuleb. Peab ju tulema?! Maratoni finišisisse väiksema naeratusega küll plaanis jõuda pole:

Fotod: Eesti Ööjooksu poolmaratoni finiš 2014 (I. Avaste), SEB Tallinna Maratoni poolmaratoni finiš 2014 (K. Jahilo), A. le Coq Igamehetriatloni finiš 2014 (erakogu)
Fotod: Eesti Ööjooksu poolmaratoni finiš 2014 (I. Avaste), SEB Tallinna Maratoni poolmaratoni finiš 2014 (K. Jahilo), A. le Coq Igamehetriatloni finiš 2014 (erakogu)

Palun proovige koos minuga see raskem aeg ära kannatada. 

Võistlused 2015

Olen viimasel ajal pingsalt üritanud kokku panna mingisugust võistlusgraafikut käesolevaks aastaks. Kuna ma eesmärkide seadmisel ennast just tagasi ei hoidnud, siis pole see võistlusplaani kokkusaamine üldsegi nii kerge ülesanne. Mingisuguse esialgse variandi sain ma siiski kokku klopsitud. Need on võistlused, kus oleks lahe osa võtta, aga ei hakka 100% vanduma, et ma igal pool kohal olen. Muidugi võib juhtuda, et siia hoopis lisandub veel mõni võistlus. Eks seda vaatab juba hooaja käigus.

Need võistlused, mis minu jaoks veel küsimärgi all on, panin kaldkirja.


1) 11. aprill: Tartu Parkmetsa jooks (7 km)

Polegi pikemat juttu selle võistluse kohta: minu aasta avapauk nagu see tartlastel ikka olema kipub.

2) 10. mai: Tartu Jooksumaraton (23,4 km)

Eelmisel aastal jooksin 10 km, aga sellel aastal tahan kindlasti pikema ja tunduvalt huvitama raja ette võtta.

3) 17. mai: Tartu Olümpiajooks (10 km)

Esimene võimalus murda oma 10 km isiklik rekord 58:10, rajaprofiil on lame kui pannkook ning rada tuntud oma kiiruse poolest. Kui tuleb jälle 30 kraadi palavust, siis muidugi pole kiirusest mingit juttu. 😀

4) 31. mai: Tartu Rattaralli (135 km)

Eelmisel aastal rattaralli finišis.
Eelmisel aastal rattaralli finišis.

Esimene suurem eneseületus sellel aastal. Seni on minu pikim distants (maantee)rattal olnud 70 km eelmise aasta rattarallil. 135 km on tervelt 65 km pikem maa… Ma juba kardan tegelikult küll. XD

5) 5.–7. juuni: Otepää Jooksutuur (10, 17, 15 km)

Kõigil distantsidel ma ilmselt ei osale, võib-olla ei osale ühelgi. Oleneb, kuidas rattarallist taastumine läheb ja kas see plaan sobib kokku sellega, et 7 päeva hiljem tahan kindlasti poolmaratoni joosta.

6) 13. juuni: Narva Energiajooks (poolmaraton)

Narva Energiajooks on minu jaoks üks äärmiselt oluline võistlus, mida ma kunagi vahele jätta ei tahaks. Seal jooksin ma 2 aastat tagasi oma elu esimesel võistlusel 7 km ja eelmisel aastal oma esimese poolmaratoni. Rada mulle meeldib ning südames on sellel võistlusel väga eriline koht.

7) 21. juuli: Ida-Virumaa Staadionimaraton (poolmaraton)

400-meetrisel staadionil joosta 53 ringi – see on täiesti hullumeelne. Saab joosta nii päeval, õhtul kui ka öösel, kuna toimub nö 3 etappi. Ma usun, et on üks lahe üritus ja lisaks tuuakse see mulle peaaegu koju kätte: toimumispaik on Iisaku. 🙂

8) 2. august: TriSmile 111

allikas
allikas

1 km ujumist, 100 km rattasõitu ja 10 km jooksu. See on see võistlus, kuhu ma niiiiiiiiiii väga minna tahan, sest see oleks täielik eneseületus, aga ta maksab lihtsalt uskumatult palju. 130€ + 10€ triatlonilitsents? MIKS? ❓ Üks võistlus maksab sama palju kui kõik teised sellel hooajal kokku. Kes sponsoriks hakata tahab? 🙄

9) 15. august: Eesti Ööjooks (5 km)

Poolmaratoni sellel võistlusel enam kahjuks pole, aga selles melus võiks proovida 5 km isiklikku rekordit joosta. Eeldusel, et saan hea stardikoha.

10) 20. august: Tartu Suvejooks (10 km)

Teine ja viimane võimalus 10 km isiklik rekord purustada. 

11) 23. august: Aleksandri poolmaraton

Ma väga loodan, et sellel aastal see võistlus ikka toimub. Võistlus on tavaliselt toimunud Kesk-Eestis ning on pühendatud depressiooni ohvritele ja depressiooni vastu võistlemisele. Hea eesmärk ning sobiks väga kenasti ka minu maratoniplaanidega kokku.

12) 6. september: Pühajärve Maraton (10,6 km)

Mul on eelmisest aastast selle võistluse kohta ainult head mälestused. Kui see toimub ka sellel aastal, siis lähen jälle hea meelega. 

13) 13. september: SEB Tallinna Maraton (täispikk jooksu-maraton 42,2 km)

allikas
allikas

Ma olen nüüd vist otsustanud, et minu maratonidebüüt toimub just Tallinna Maratonil. Ilmselt jõuan ma aasta jooksul veel 956734968 korda ringi mõelda, aga praegune plaan on selline. Selle aasta viimane, aga kõige kõige KÕIGE olulisem eneseületus. Kogu spordiaasta saab olema ehitatud selle võistluse ümber. Ma olen meeletult põnevil, aga samas kardan kohutavalt. O_o Olge valmis kogu aasta jooksul kuulama minu heietusi teemal maraton.

14) 3. oktoober: Tartu Linnamaraton (poolmaraton või 10 km)

Ma kohe ei taha seda võistlust kõrvale jätta, kuigi see toimub vaid 3 nädalat pärast mu esimest maratoni ja seega pole ma üldsegi kindel, mis konditsioonis mu keha selleks hetkeks on. Võin alati minna lihtsalt 10 km läbima ja nautida ilusat Tartu linna. Mingi osa minust tahab aga kustutada seda kohutavat eelmise aasta mälestust ja joosta poolmaratoni. Eks näis.

15) 21. november: Tartu Novembrijooks (5 km)

Traditsiooniline hooaja lõpp ning viimane võimalus püstitada uus isiklik rekord.


Jään huviga ootama targemate tagasisidet, mis on selles plaanis puudu või üleliigne. 🙂 Aega plaani ringi teha on küll ja veel. Põhilised võistlused olen enda jaoks paika pannud ning ülejäänu kujuneb nende ümber.

Ausalt öeldes on mul selle aasta ees üpris suur aukartus. Olen põnevil, aga kardan hullupööra. Eelmine aasta oli minu esimene tõsisem jooksuaasta ning siis polnud mul eesmärke läbida x-kilomeetrist distantsi y ajaga. Nüüd on kõik teistmoodi, isiklikud rekordid vajavad parandamist ja lisandunud on mitu väga ambitsioonika distantsiga seotud eesmärki. Ma ei oskagi korralikult seda tunnet kirjeldada, mis minus tekib, kui ma oma eesmärkidele mõtlen. Kõhus on liblikad ja süda väriseb sees. Ilmselgelt olen ma lihtsalt sporti armunud. ❤