Maratonist, eneseusust ja jooksurõõmust

Ma ei oska kuidagi alustada. Tahtsin eilsest SEB Tartu Jooksumaratoni ühistreeningust rääkida, aga minus valitsevad väga vastuolulised tunded. Mõistus ütleb, et kõik läks väga hästi. Südames aga pole seda tunnet, mida ma jooksurajalt otsima läksin.

Kui vaadata asja külma peaga ning olla optimist…

… siis läks kõik hästi! 🙂 Esiteks: mu jalad olid küll natuke rasked ja mitte väga kiired ega lennukad, aga nendes ei olnud valu. See oli kõige olulisem teadmine, mida ma rajalt otsisin. Jalad pidasid ilusti lõpuni vastu. Teiseks: keskmise kiiruse ja keskmise pulsi suhe oli küll väga jube (7:01 min/km ja 163 bpm), aga enesetunne ei olnud ju tegelikult üldse halb (välja arvatud see, et mul kippus natuke pistma hakkama). Vahest mängis siin rolli tavalisest tunduvalt raskem maastik? Suurematel tõusudel kõndisin, et natuke säärte vastu sõbralikum olla ja neid säästa. No pressure, see oli ju ikkagi treening, mitte võistlus! Jalad korras, enesetunne tavapärane… Kolmandaks: ilm oli väga mõnusalt soe ja täiesti tuulevaikne, loodus oli imeline ning rahvas positiivsust täis.

Mille üle üldse vinguda? 

Kui vaadata sügavale enda sisse…

… siis miski polnud nii, nagu pidi. Ma olin iseenda mõtete ori. Kahjuks mingil siiani seletamatul põhjusel polnud need mõtted ilusad. Esiteks olin ma iseenda peale kade. Kõlab täpselt nii rumalalt, kui see oligi. Kõigepealt lasin ma end häirida sellisel täiesti irrelevantsel asjal nagu tempo. Millegipärast hakkas mind häirima fakt, et eelmisel aastal vigase jalaga olin ma kiirem kui nüüd, kui ma peaks teoreetiliselt olema igatpidi tugevam jooksja. Miks, miks, MIKS peaks mind see häirima?! So what, who cares? Aga see hakkas mind mingil hetkel häirima. Lohutasin end sellega, et varsti olen piisavalt kaua jooksnud, et õnnehormoonid sisse lülituvad ja siis on kõik hästi. Aga jäingi neid ootama…

Siis mõtlesin sellele, kui head mälestused mul sellel Elva rajal eelmisel aastal olid. Enne eelmise aasta ühistreeningut oli varem minu pikim jooksudistants 12 km. Iga samm, mis ühistreeningul pärast 12 km märki tegin, oli täielik eneseületus ja saavutus. Mu jalg tegi põrguvalu, aga ma tundsin end hinges ja südames nii hästi. Ma olin iseenda üle nii uhke. Jooksin oma “mullis” ning hõljusin pilvedel. Kuna plaanis oli joosta 16 km, aga finiš saabus juba 15,5 km peal, siis jooksin veel koos ma treeneriga natuke peale, sest ma pole allaandja. 10 km võistlusel jooksin oma siiani murdmata rekordi ning olin nii õnnelik. Millised emotsioonid ja mälestused.

Sellel korral tegid need mälestused mulle karuteene. Olin kuidagi endas pettunud ning selle asemel, et joosta 16 km täis nagu plaanitud, leppisin 15,4 kilomeetriga ning läksin bussi, et võimalikult ruttu koju saada. :/ See pole üldse minu moodi! Mõtlesin sellele, kuidas ma end eelmisel aastal tundsin, ning mul hakkas kurb. Eelmine aasta oli mu esimene korralik jooksuaasta ning see muutis asjad mõnes mõttes väga pingevabaks. Mul polnud mingeid suuri ajalisi eesmärke, mida taga ajada. Põhieesmärk oli läbida poolmaraton – see oli minu jaoks turvaline tee, sest ma teadsin, et olen võimeline selle ära jooksma, olgu siis tempo kui aeglane tahes. Tempo polnud oluline. Nüüd on kõik teisiti. Jah, põhieesmärk on läbida maraton, aga läbimise all mõtlen ma jooksmist, mitte kõndimist. See eesmärk pole enam üldsegi turvaline eesmärk, sest praegu pole ma küll kindel, et ma jaksan 42 km järjest joosta…

Kas see neiu on maratonimaterjal?

Kuhu on kadunud see tõeline spordirõõm ja miks on tekkinud väike hirm minu enda poolt püstitatud eesmärkide ees? Jah, muidugi mulle meeldib trenni teha: bodypumpida parimate lugude saatel, rattaga mööda pankrannikut rallida, aga see päris-päris-päris tõeline jooksurõõm on viimastel kuudel olnud rohkem kadunud kui kohal. Muidugi mulle meeldib koos oma jooksugrupiga trenni teha, muidugi mulle meeldivad pikad jooksud, muidugi ma … Aga midagi on kadunud, midagi on muutunud. Ja see häirib mind nii väga!

Kas nüüd peabki nii olema? Tulid teised eesmärgid, läks raskemaks ja ma peangi end teisiti tundma? Mõtlen ma lihtsalt üle? Mul on tunne, et asi pole selles, et mu keha enam ei jaksaks või ma oleks üle treeninud või mis iganes. Mul on tunne, et ma lihtsalt ise mõtlen valesid mõtteid ja häälestan end valesti. Ma olen iseenda peas kinni ning muutunud oma mõtete orjaks. Tekib see sama tunne nagu semestri alguses, kui sa vaatad oma kodutööde, vaheeksamite, kontrolltööde ja lõpueksamite kogust ja mahtu ning masendus tahab peale tulla, aga samas semestri lõpuks saab kõik tehtud ja korda ning siis saab endaga tõeliselt rahul olla. On siis praegu jooksmisega samamoodi: hooaeg algas, eesmärke on (liiga?) palju ning kõik tahab üle pea kasvada, kuid lõpuks saab kõik korda? Või ei saa? Kui üks võistlus lõppude lõpuks üle pika aja (= alates eelmise aasta SEB Tallinna poolmaratonist) tõeliselt hea emotsiooniga lõpetada, kas siis tuleb see päris jooksurõõm tagasi? 

Mulle hakkab tunduma, et kõigepealt kadus mu eneseusk ning seejärel viis endaga kaasa jooksurõõmu.

Kõik algas Tartu Linnamaratonist. Lootused purunesid ning tekkisid esimesed muremõtted. Ma suutsin need küll korraks maha suruda, aga ebakindlus jäi hinge alles. Mul on vaja ühte korralikku võistlust, mis mu jälle iseendasse uskuma paneks. Ma kardan iseendas pettuda. Mul on täiesti ükskõik, mida teised minust arvavad ja kas nemad on minuga rahul, aga ma kardan iseennast alt vedada. If you can dream it, you can do it, right? Praegu pole ma selles enam nii kindel ja see mind vist muretsema panebki. Ma pelgan seda määramatust ja teadmatust. Ma tahaks kõike kontrollida, aga see pole lihtsalt võimalik.

Mul on seljataga tõeline tugitiim, kes mind alati julgustab ja aitab. Ma olen teile tõesti südamest väga tänulik. Näiteks olen lugematutel kordadel saanud Mariselt väga toetavaid kirju ja nõuandeid, kui jälle ühe negatiivselt meelestatud postituse avaldanud olen. Te ei kujuta ette ka, kui palju see aitab, kui sa tead, et keegi päriselt usub sinusse. Vahel kirjutavad mulle lugejad kirjakesi ning kommentaatorid siin blogis enamasti elavad mulle sajaga kaasa ja see kõik teeb mind tõesti rõõmsaks, et te mul olemas olete. Ma tunnen end väga süüdi, et ma ei suuda end kokku võtta, et end jälle iseendana tunda, vaatamata sellele, et teised minusse usuvad. Mul on tunne, et ma petan kõiki oma inimesi, sest kaua jaksab keegi mulle korrutada, et you can do it, aga mina ikka siin seletan, et no, I can’t? Ka lõpmatu kogus julgustust ei aita, kui ma ISE endasse jälle päriselt uskuma ei hakka. Kõik on kinni minu mõtteviisis. 

Küll see õige tunne lõpuks ikkagi tagasi tuleb. Peab ju tulema?! Maratoni finišisisse väiksema naeratusega küll plaanis jõuda pole:

Fotod: Eesti Ööjooksu poolmaratoni finiš 2014 (I. Avaste), SEB Tallinna Maratoni poolmaratoni finiš 2014 (K. Jahilo), A. le Coq Igamehetriatloni finiš 2014 (erakogu)
Fotod: Eesti Ööjooksu poolmaratoni finiš 2014 (I. Avaste), SEB Tallinna Maratoni poolmaratoni finiš 2014 (K. Jahilo), A. le Coq Igamehetriatloni finiš 2014 (erakogu)

Palun proovige koos minuga see raskem aeg ära kannatada. 

Advertisements

24 thoughts on “Maratonist, eneseusust ja jooksurõõmust

  1. Mu arust on koguaeg nii, et millegipärast eelmise aasta tulemused enam ei rahulda paljusid ja siis hakatakse üle pingutama ja satutakse täiesti mingi nõiaringi nii, et lõpuks käid juba vastumeelselt trennis.. Esimene maraton on alati imeline ja mu arust on isegi kõndides üle finishijoone jõudmine suur saavutus! Ära lase end oma mõtetel sassi ajada 🙂 Maratoni sa võid füüsiliselt jõuda, aga peamine on seal vaimne pool. Kui sa selleks valmis pole, siis ei aita sind üle joone isegi hea vorm.

    1. “Maratoni sa võid füüsiliselt jõuda, aga peamine on seal vaimne pool. Kui sa selleks valmis pole, siis ei aita sind üle joone isegi hea vorm.” – Vot neid lauseid läks mul küll praegu väga vaja. Aitäh! 🙂

  2. Margit!
    Sa oled reaalne näide sellest, et mitte miski ei ole must-valge. Mul on nii hea meel, et sa tood meie ette ka musti hetki oma elust ning näitad, et kõik ei ole alati roosamanna, sest tihtipeale blogisid lugedes just see roosa efekt kahjuks tekib. Ma ei ütle, et mul on hea meel selle üle, et sul praegu selline seis on, aga see õpetab ja aitab sul iseennast paremini tundma õppida. Mina olen igatahes sinuga ja alati toeks, no matter what! Sa oled inspiratsioon ja eeskuju paljudele, juba sellepärast, et sa julged seada suuri eesmärke. Küll su usk ja õige tunne tagasi tulevad :). Ja tead ju küll, et the road to success is never a straight line!

  3. Oh, kui hea lugemine (vabandust, et nii ütlen praegu! 🙂 ) Aga ma lihtsalt ei saa ütlemata jätta, kui palju Sinu blogi minu jaoks avab spordiga tegeleva inimese mõttemaailma, võlusid ja valusid. Käin siin salaja lugemas, sest olen ise ka motivatsiooniga hädas, tean isegi mõnd endale lähedast inimest, kellega Sa koos ühistrennides jooksed, aga ma ise pole ennast suutnud veel kokku võtta, et ühineda. 🙂 Aga minu jaoks olulisest hetkel – mul on poeg, kes hakkab järk-järgult suunduma võistlussporti, minu jaoks on sportlase psüühika veel tunnetamata valdkond ja olen alati mõelnud, et ok, treener ja füsioterapeut on tähtsad, aga misjaoks sportlasele oma isiklikku psühholoogi tarvis on… Sinu kirjapandud mõtted lõid pildi ette. Nii selged ja ausad tunded. Aitäh!
    Ma tõesti väga loodan, et Sa üle ei pinguta, et Sul hästi läheb ja et Sa oma mõtted lõpuks ikka paika saad ja jooksurõõmu leiad. Sest ehk kohtume siis kunagi jooksurajal ka, kui ma ise oma motivatsiooni paika saan.

    1. Ühistrennid on hea koht alustamiseks, eriti kui sul on meie grupis juba omad inimesed ootamas. Ühine julgelt.
      Ma usun, et tipptasemel sportlase jaoks on psühholoog vägagi vajalik. Seal on pinged ju veel tuhat korda suuremad. Mõttejõud on väga tugev jõud, mida ei tohi alahinnata.
      Jooksmiseni!

  4. Ma ei läbinud ka oma esimest maratoni täiesti joostes… Põlv lihtsalt tegi valu ja ma tundsin iga sammuga, kuidas ma oma põlve lõhun. Pakun, et 42 km’st jooksin kuskil 38-39. Eesmärk oli 4.00, finišisse jõudsin ligi 20 minutit hiljem. Ma olin nii pettunud, et esiteks ma ei jooksnud seda läbi ja teiseks ma ei täitnud oma eesmärki. Oleks võinud siis vähemalt läbi joosta. Aga reaalselt, iga samm mis ma pärast 35 km tegin oli surmav 😀 Ma ootasin seda lõppu nii pingsalt, ma ei tahtnud ühtegi sammu enam teha, aga idiootsus oleks olnud maraton katkestada.

    Siiamaani nii pettunud, et esimene nii metsa läks.. Jooksuisu kadus. Üldse sellest alates (nüüd siis 7 kuud) on mu jooksud täiesti teistsugused. Pole kordagi olnud enam sellist võimsat tunnet, et oh see jooks oli ikka väga hea. Nüüd ma lihtsalt tiksun vaikselt jooksuradadel, lõigutrenne teha ei viitsi :D. Selline tunne on, et jaksangi ainult rahulikult joosta.
    Mõtlen, et pigem käiks rullitamas ja sõidaks rattaga, mida juhtub viimasel ajal liiga tihti. Hetkel pole üldse seda tunnet, et see hooaeg rekordeid püstitama hakkan. Ja ma tean, et kui ma end kätte ei võta, siis polegi mingeid rekordeid oodata. Üldse on kõik nii segane..

    Ühesõnaga, see on täiesti okei, kui sa oma esimest maratoni läbi ei jookse. Tähtis on see, et sa selle läbid, olgu see siis kõndides ja väga aeglaselt. Ma tahaks olla uhke, et ma olen maratoni läbinud, aga teades, kuidas ma seda läbisin ja mis tunded mind sel ajal valdasid, siis ma pigem mõtlen, et never again 😀 Aga siiski SEBil olen maratonirajal ja eks näis, kuidas läheb. Pinget peale ei pane, üritan end sügiseks vormi saada ja siis 4 tunni piiri alistama minna. Aga küll sul need negatiivsed mõtted üle lähevad. Loodan, et mul ka.. Ja ma usun, et selleks piisab ainult ühest õnnestunud võistlusest või kasvõi treeningust.

    1. Seda kardan ma ka väga, et maratoni finišisse jõudes pole ma õnnelik. Esimest maratoni saab joosta ainult üks ainus kord. Esimese poolmaratoni finiš eelmisel aastal oli selline, nagu unistanud olin ja veelgi enam. See tunne oli võimas. Aga samas mõtlen nii, et kui mingit aega maratonil mitte taga ajada, siis isegi joostes treeningtempos 7 min/km on võimalik see alla 5 tunni ära teha. Iseasi, kas 5 h 7:00 tempoga on mulle jõukohane.
      Hoiame siis koos pöidlaid peos. 🙂

  5. Ma olen su blogi mõnda aega jälginud. Esmalt, kuna sul olid ühel pildil samad jooksutossud mis mul, siis tuli välja, et oled samuti Ida-Virust pärit (mina ka) ja ka eesmärgid on meil olnud sarnased.
    Tahaksin sind kuidagi innustada või toetada, sest ma olen selles kohas olnud, kus sa praegu oled. Nimelt võtsin eelmisel aastal kevadel pähe mõtte, et võiks läbida sügisel maratoni. Olin nii umbes märtsist alustanud kergemate jooksutreeningutega (koos lapsevankriga, sest väiksem põnn oli selleks ajaks 8-kuune) ning ilusa ilma tõttu ja parema vormi otsingutel (ei saa salata – ka laps magas jooksust rappuvas vankris paremini) venisid jooksuringid 15-20 km pikkusteks. Juunis läbisin Narvas elu esimese poolmaratoni. Pärast finišit valdas mind tunne, et ei olnudki ju nii raske. Otsus tehtud – septembris võtan ette täispika maratoni. Suvi oli aga kuum ja trenne jäi loodetust vähemaks, kuu aega enne maratoni võtsin ette ühe pikema jooksu – 30 km – katsetamaks vastupidavust ja erinevaid geele. Kõik läks hästi, kuni 3 km enne lõppu tegin allamäge joostes liiga äkilise kiirenduse – tagajärjeks meeletu pistmine, seisak ja seejärel kohutavad jalakrambid. Ehk siis korralik haamer. Viimased 3 kilomeetrit sõna otseses mõttes komberdasin koju. Eneseusk, et suudan maratoni läbida, oli kadunud. Aga kuna ma olin ju ennast kirja pannud, siis pidin leidma endas jõu end kokku võtta. Selleks hakkasin lugema erinevaid maratonijooksjate kogemusi, blogisid ja sealt infot ammutama. Ja järeldus, mille ma sealt enda jaoks tegin oli lihtne – maratoni ei joosta füüsilise jõu pealt, maratoni jooksmiseks on kõige tähtsam eeldus vaimne valmisolek. Oskus ennast rajal kõigest välja lülitada, mitte mõelda distantsile, veel läbimata kilomeetritele ja mitte lasta sellel end ära hirmutada. Ja nii naiivne kui see ka ei tundu, see toimis. Mul jäi seda ainult paar maratonieelset nädalat harjutada, aga iga kord, kui jooksu ajal tuli pähe mõte sellest, et on raske, ma ei jaksa või et palju veel joosta on, peatasin selle mõtte ja hakkasin teadlikult millelegi muule mõtlema. Maratonihommikuks oli mul kogunenud terve hooaja peale ainult napid 700 jooksukilomeetrit, aga ma olin eneseusku ja tahtmist täis, sest teadsin, et ma olen selleks vaimselt valmis. Kusjuures tänaseks hetkeks ma ei mäleta maratonirajalt mitte ühtegi rasket hetke, mäletan ainult seda, et jooksin joogipunktist-joogipunktini ning et kilomeetripostid läksid kuidagi väga kiiresti. Ma ei peatunud rajal mitte hetkekski – isegi joogid-söögid-geelid said kõik jooksujalu manustatud (hirm krampide ja haamri ees oli liga suur), samas valisin seetõttu võibolla ka liiga turvalise tempo, sest finisisirgele jõudes oli hämming – et kas nüüd ongi kõik, ma ju jaksaks veel 🙂 Aeg tuli 4:41 ja meeleolu oli ülev. Ja ma lähen sel aastal uuesti maratonile, just selle läbimise, mitte finišeerimise pärast, selle eneseületuse ja uhke tunde pärast. Ja ma tean, et sina oled ka seal stardis ja ma miskipärast kardan, et jõuad ka enne mind finišisse 😉
    Minu pika jutu point oli ühesõnaga see, et ära kahtle oma füüsises ja valmista ette oma mõtlemist, sest see tagab parima emotsiooni maratonirajal. Tubli oled, jätka samas vaimus ja äkki mõnes jooksustardis kohtume!

    1. Nii tore oli seda lugeda! Aeg 4:41 on minu jaoks ikka väga kadestusväärne ja ma arvan, et sa ikka jõuad enne mind finišisse. 😉 Aga see polegi ju tegelikult oluline. Kui ma sama rõõmsalt suudaks joosta – see on oluline.
      Peaks mingi motiveeriva raamatu kätte võtma, kuskil on kindlasti olemas mingusugune maratonijooksja mõttemaailma ABC. 🙂

      1. Mõned mind aidanud mõtted on siin välja toodud: http://running.about.com/od/mentalaspects/tp/mentalstrategies.htm

        Sõbranna, kes eelmisel aastal mind maratonirajal u 35 km kandis raja ääres ootas, ei tundnud mind esimese hooga äragi, ütles, et olin selle distantsi läbinuna liiga roosa ja rõõsa 🙂 Aga ilus ilm, hea muss, kaasa elav rahvahulk ja teadmine, et sa saad hakkama – no mida seal kurvastada on. Kardan, et sel aastal tekib enne pikemaid jookse eneseületuslik dilemma, mida sinagi kirjeldasid, et kas ma olen sama hea kui varasemalt. Hetkel tunnen küll, et istuv töö on oma panuse andnud ja ma ei ole nii kiire kui eelmisel aastal samal ajal. Aga samas lohutan ennast teadmisega, et seekord on mul pikemalt aega ennast vaimselt ette valmistada ning see ongi võti! Informeeritud optimist 😉

        Kas oled ka sel aastal Narvas poolmaratoni stardis?

      2. Soovitan sulle lugeda näiteks Haruki Murakami “What I Talk about When I Talk about Running”. Väga mõnus ja inspireeriv lugemine. 🙂

        Edu!

        1. Lugesingi selle täna pärast sinu kommnetaari läbi. Tõesti oli mõnus lugemine. Aitäh soovituse eest. 🙂

  6. Sa kirjutad nii tabavalt alati. Tõesti üks asi on vorm, teine on tahtmine ja kolmas on vaimne valmisolek. Mina jooksen esimest korda “võistlusel” 23km ja plaaniks võetud esimene maraton. Tean, et trenne ei tee nii palju kui ilmselt edukaks saavutuseks/ajaks vaja oleks, kuid oma järjepidevusega läbin mõlemad distantsid kindlasti. Sinule saadan positiivsed soovid, et eneseusk taastuks ja kõik jooksud ikka rõõmuga läbitud saaksid.

  7. Minul olid enne esimest maratoni samuti suured hirmud. Sarnaselt teistele lugesin suurel hulgal erinevate blogide maratoni kogemusi ja kuna suvi oli tegus, siis jooksutrenne oli üpriski hõredalt. Õnneks oli minu eesmärk mahtuda 7 h sisse ning indu andis juurde töökaslane, kes olevat kepikõndi tehes 6,5 h-ga maratoni läbinud.
    Maratoni joostes valisin endale viimase tempogrupi (ehk 5:00) teades, et üksinda seda läbida on veelgi keerulisem. See oli hea mõte selle ajani, kuni hakkasin püüdma 4:45 ja 4:30 gruppi. Liiga enesekindlaks ei tasu suurest eufooriast peale esimest 21,1 km ringi minna.

    Umbes 35.kilomeetrist kõndisin veidi, kuna teised inimesed tegid seda, jalad olid “pakud” ja kõhus hakkas suurest kogusest veest pista. Mingil hetkel sain aga aru, et kõndimine viib mind aeglasemalt finišisse kui jooksmine. Sestap korrutasin endale “väikeste jooksusammudega edasi”.

    See psühholoogiline häälestus enne maratoni ja selle ajal on ülioluline. Viimastel kilomeetritel ma möödusin joostes paljudest jooksjatest, ka poolmaratoonlastest. Ja sa kujuta vaid, kui palju jõudu see juurde andis. Minu aeg tuli 4h 51 min ja ma olin pagana õnnelik selle üle. Siiani olen!

    Ma õppisin sellst maratonist palju, nüüd tean, mida pean tegema treeningutel (koguma võimalikult palju kilomeetreid), positiivne mõtlemine ja võtta endale realitslikud eesmärgid ja mitte mängida esimese maratoni ringi ajal enda võimalusi maha.

    Soovin sulle rahulikku meelt 😉

  8. Selles mõttes väga hea, et sa oma muredest lähemalt räägid ja üritad neid lahti mõtestada, ehk lööb sul endal ka pildi selgemaks. Samas ma juhiksin tähelepanu ühele anonüümsele kommentaarile veidi aja tagant, millega ma tegelikult päris nõus olin – sul oleks ehk vaja kedagi targemat, kellega nendel teemadel rääkida, nt spordipsühholoogi. Kuna sinu trenni eesmärk on vist ikka hea tervis, püsiv rõõm aktiivsest tegevusest, mitte kuhugi maratoni etteotsa jõudmine, ei peaks tegelikult su tunded nii ekstreemsed olema. Mina ei kujuta ettegi, et tegelen mitu kuud mingi spordiga ja pidevalt pettun ja muretsen ja ootan seda õnnetunnet, mida ei tundu tulevat. See võib lihtsalt olla nii frustreeriv ja kui neid tundeid tekitab miski, läbi mille sa end osaliselt defineerid – lained löövadki pea kohal kokku. Ma ei hakka oma mingeid soovitusi pilduma, eks sa tead ise täpsemalt, mida tunned, aga tõesti, mõtle järele, et miks sa jooksed, mida sa tahad saavutada ja kas need pulsitsoonid ja ajad on tõesti nii olulised, nagu sulle tundub. Sport on väga tore osa elust, aga see pole kõige olulisem 🙂

    1. Minu arust tundub see ka väga mõistlik soovitus. Küll aga lisan juurde, et kuna TÜs saab tasuta käia psühholoogi juures ja mõistliku ooteajaga, siis võib selle murega vabalt ka sinna poole pöörduda. Ei ole küll sama asjalik kui spetsiaalne spordipsühholoog, aga nad on siiski seal harjunud väga erinevate tudengimuredega kokku puutuma 🙂

  9. Ma isegi ei tea, miks, aga seda postitust lugedes tuli pisar silmanurka 🙂 Sa oled ääretult tubli ja minu jaoks suur motivatsioon. Juba see, et sul on eesmärk ja tahe joosta maratoni – wow, vähestel on julgust. Kahjuks on sind raske aidata, sest pead just ise ka sellele mõttele jõudma, et sa oled ääretult tubli… Mõtle sellele, et sul on olemas potentsiaal, tahe, jõud, vorm ja jalad, millega üleüldse see maraton läbida.. paljudel seda pole 🙂 Näiteks ma ise.. Mul võib olla oleks piisavalt jaksu joosta 15-16 km, aga mul ei oleks julgust teha seda aja peale, oskust enda võhma hinnata jnejne 🙂
    Hoian sulle pöidlaid ja loodan, et leiad varsti jälle jooksurõõmu 🙂

  10. Täpselt samad mõtted ja probleemid läbi elanud. Olen isegi kirjutanud “prügikasti” st ei ole avaldamiskõlbilikuks pidanud neid postitusi, aga niimoodi olen hinge pealt ära saanud. Tegelikult terve eelmine aasta läks jooksu mõttes tuksi, pettumust oli palju ja ma ei tahtnud sel ajal ka blogida. Lihtsalt distantseerisin ennast korraks sellest kõigest ja mingi hetk kui pea ja vaim selge, tulin tagasi. See sügise poolmaratoni parim aeg tuli ka täiesti vaimujõu pealt (trenni oli üsna vähe tehtud), ma suutsin sel korral joosta nii, et ei mõtelnud üldse ajale. Mõtlesin, et tuleb mis tuleb, mul on hea olla, ilm on ilus ja ma tõesti naudin jooksu. No pressure. Soovitan sullegi numbrid korraks peast visata ja proovida ennast jooksu ajal teistmoodi häälestada. Jõuga kangutamine ei pruugi head tulemust anda. Ma näiteks ei saa aru (sest ma ise suuda nii) inimestest, kes võtavad tempograafiku rajale kaasa. Keha ei ole ju masin, et seadistad mingi programmiga ära ja tulemus tuleb. Päevad on erinevad, tempo tuleb ikkagi vastavalt enesetundele võtta..

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s