Esmaspäev oli ko-hu-tav. 
Teiperi low carb osa tappis sajaga. Mul oli alates pühapäeva lõunast süda kogu aeg paha, iiveldus max.levelil ja energiat oli ümmargune null. Sellise enesetundega läksin tegema tugevat trenni, et keha glükogeenist absoluutselt tühjaks teha. Õnnestus. Vist. Jooksutrennis tegime intervalle: 400+800+1200+800+400 meetrit kiiresti, vahele 400 meetrit aeglast sörki. Plaanis hoida poolmaratoni tempot 5:40 min/km. Ausalt: väga raske oli, sest süsikatest tühjana tuli end mõttejõul edasi vedada. Sain kuidagi hakkama. Edasi BP94, et end täiesti tühjaks laadida. Jälle jube raske oli, aga esmapilgul uus kava ikkagi meeldis. Koju vedasin end nagu laipa.
Teisipäev oli puhkepäev.
Kolmapäeval kerge sörk JJV-s, peale jooksuharjutused ja mõned lühikesed kiirendused. Valetaksin, kui ütleksin, et kerge oli. Teiperi süsivesikute mahalaadimise viimane päev. Keha energiast tühi, pulss kõrge ja jube raske oli, isegi sörkides oli pulss 160. Vähemalt iiveldus oli taandunud inimlikumale tasemele. Viimane trenn enne poolmaratoni ning järgmisel päeval sain süsikaid sööma hakata. Milline rõõm!
Neljapäev ja reede olid puhkepäevad.
Laupäeval toimus Narva Energiajooks. Ma ei oska praegu veel selle võistluse kohta oma emotsioone kokku võtta. Finišis ma nutsin, siis fotopoodiumil ma naeratasin, kodus nutsin veel ja nüüd õhtul on lihtsalt tühi tunne. Võta siis kinni… Ma ise ka ei tea, mis mul viga on, et ma täna selline emotional rollercoaster olen.
Homme ehk pühapäeval puhkan, võib-olla rullin. Kuna mu vasak põlv on hetkel üpris liikumisvõimetu, siis eks näis, mis edasi saama hakkab.
Kokkuvõttes: 6 h 10 min (neto: 5 h 45 min)
Vot selline nädal. Mis edasi saama hakkab: ma tõesti ei tea. Mõtted on sassis ja keha on katki. Üks päev korraga – see saab mõnda aega olema minu moto.
Nourish, Train & Flourish 