12 nädalat maratonini (15.–21.06.2015). Miks ebaõnnestus kevadhooaeg?

15.-21.06.2015

Nädal ei ole täiesti tühi, aga minusuguse jaoks on seegi edasiminek… Kes oleks arvanud, et mitte trenni teha on raskem kui palju trenni teha? Võite minuga riielda, et ma kahel päeval end liigutamas käisin. Recovering addict noh.

Esmaspäeval lamasin terve päev diivanil. Sõna otseses mõttes.

Teisipäeval tegin esimesed “sportlikud” liigutused pärast poolmaratoni. Rullimine aitas lihaste kangusest kenasti lahti saada. Põlve ümbruses olin muidugi ekstra-ettevaatlik. Muidu: lamasin ainult diivanil.

Kolmapäeval võtsin julguse kokku ja seadsin sammud (bussiga otseloomulikult) Aurasse. Plaan oli ujuda hästi vaikselt ja rahulikult. Kui põlv ei luba, siis sealt välja ronida ja nautida aega saunas. Kroolida ei saanud, aga vasakut jalga minimaalselt liigutades sain tunnikese väga aeglaselt rinnuli ujuda, rohkem ei julgenud, kuigi valus polnud. Pärast oli põlv palju kergem, liikus tunduvalt paremini ning isegi trepist ülesminek oli peaaegu valuvaba, kuigi vaid paar tundi varem oli trepp tõeline katsumus. Vesiteraapia?

Neljapäeval tegin kerge ülakehatrenni. Kas ma tundsin end süüdi, et trenni lähen, kuigi peaksin puhkama? Jah. :/ Kas ma tundsin end hästi, kui trenn läbi oli? Vist küll, kuigi süütunne varjutas seda. Kasutasin harjutusi, mis põlvele valu ei teinud, igaks juhuks oli põlv elastiksidemega fikseeritud. Mitte midagi halba minuga ei juhtunud. Pärast sain veel ortopeedi juures käidud (bussiga muidugi). 

IMG_4309

Reede-laupäev-pühapäev trenni ei teinud.

Põlv tunneb end inimlikult, aga väsib ruttu. Otseselt ei valuta, aga pärastlõunaks hakkab vaikselt närima ja nõuab horisontaalset asendit. Üldiselt: väga vinguda ei saa. Nädalake puhkust veel ja vaatab, mis see põlvekene siis teeb. 

15.-21.06.15

Vot selline nädal. Peaaegu kahe aasta jooksul, kui ma seda blogi pidanud olen, vist nii tühja nädalat polegi varem olnud? OK, 2014. aasta jaanuaris Tais olles ei teinud 3 nädalat üldse trenni, aga rohkem sellist täispuhkust olnud pole. Maksab see nüüd kätte?


Miks ebaõnnestus kevadine hooaeg?

Kogu juttu, miks mu kevadine treening- ja võistlushooaeg 100% aiataha läks ning vigastusega tipnes, võiksin alustada juba eelmise aasta juunikuust, aga siis kipuks see analüüs siin väga pikaks venima. Alustaks siis sellest aastast? 

Jaanuar. Pärast Pekist Priiks 48 kilomeetrit oleks pidanud asju tunduvalt rahulikumalt võtma, aga mulle tundus, et ma taastusin üpris ruttu ja kenasti ära. Jah, jalad ja skeletilihased võisid end paari päevaga juba normaalselt tundma hakata (aga seegi oli petlik!), aga mootor – minu süda – hakkas ilma hoolduseta läbi kärssama. Tegin paar kergemat nädalat vahele, tegin väheintensiivseid trenne, veetsin palju aega basseinis. Pulsi sain korda ja siis – boom! – tabas mind pärast 24 km Haanja jooksu väike põlve tagaosa vigastus (mitte sama asi, mis praegu). Näete siin sarnast mustrit praeguse olukorraga: enne poolmaratoni koormus alla, siis pikem jooks vahele ja vigastus ilmub justkui nagu välk luuavarrest?

Igal juhul paar vaiksemat nädalat sai jälle vahele tehtud (aga otseloomulikult mitte täielikku puhkust) ning veebruari ja uue semestri alguseks olin ma enam-vähem korras, vähemalt blogis pole ma ühtegi valu või vigastust maininud. Algas Lembergi Pikamaajooksu kursus. Oma teistest trennidest ei tahtnud ma ka loobuda ja niimoodi see koormus vaikselt kuhjuma hakkas. 8–9–10 tundi nädalas. Nädalasse mahtus tavaliselt 2 puhkepäeva, aga tagantjärele vaadates oli koormus nädala peale lihtsalt nii ebaühtlaselt jaotunud, et need 2 lebopäeva mind ei päästnud. Mingil hetkel tegid mul sääred meele mustaks, seda lausa mitmeks nädalaks, kui siseküljed olid rohkem luuümbrisepõletikulised kui täiesti terved. Märtsis sain ma paariks nädalaks selle tõeliselt hea ja lennuka jooksutunde juba kätte, kuid siis lisandus plaani veel Tervisespordi praktikumid. 

Koormus oli nädala peale kehvasti jaotunud. Nädala esimene pool oli intensiivne: esmaspäeval ja teisipäeval 2,5 tundi trenni, kolmapäeval ja neljapäeval veel mõlemal päeval 1,5 tundi. 4 päeva = 8 tundi. Siis puhkepäev vahele, laupäeval pikk jooks 1,5–2 h, pühapäeval puhkus ning esmaspäevaga hakkas ring uuesti peale. Kõike oli lihtsalt igal pool natuke liiga palju.

Parkmetsa jooks läks väga palju ka sellele eelnenud nädala nahka. 9 päeva enne võistlust oli plaanis Lembergi intervalltrenn, mis minu puhul kujunes vähemalt pulsse ja kiirust vaadates 10 km võistluseks. Põhimõtteliselt võistlesin oma Parkmetsa seal trennis ära. Võistlusnädalal olin juba esmaspäevast alates püsivalt väsinud. Kuidas mul üldse õnnestus uus isiklik joosta – puhas ime.

Tuli jälle trennidele pidurit tõmmata. Ilmselt oleks pidanud seda pidurit rohkem vajutama, kui mina seda tegin, aga võistlused ootasid ja ma ei suutnud keset hooaega jalgu seinale visata. Tagantjärele tark on ikka hea olla ju. 😉 Kalendrisse ilmus märkamatult maikuu ning oli aeg tulemusi tegema hakata, kui ees ootas 3 võistlust.

Mida eriti ei tulnud, olid just needsamad tulemused.

SEB Jooksumaratoni 23,4 km: ebaõnnestumine. Rajal läks ‘toredad’ 20 minutit kauem, kui oleks oodanud, lootnud või soovinud. Ilm ka ei hellitanud.

Tartu Kevadjooks 10 km: läbi häda isiklik rekord, aga soovitud 55 minutit jäi alistamatuks. 

Tartu Rattaralli 142 km: ilmselt vist kõige raskem võistlus oma ajalise kestuse ning mental challenge’i poolest, aga ausalt öeldes nendest kolmest lõppkokkuvõttes küll parima emotsiooniga.

Maikuu sai läbi. Ma olin ausalt öeldes täitsa hämmingus, et kevadiste koormuste juures mind ükski valu rajalt maha tõmmanud polnud. Olin täitsa rõõmus, et vigastusevabalt Narva minna saan. Isiklikku rekordit püüdma. Ei tea kas uutest tossudest või millestki muust, aga isegi sääred ja luuümbrised tundsid end viimased kuu aega hästi ning pinge Achilleustes oli tunduvalt vähenenud. Pealtnäha hakkas kõik paremaks minema, polnud enam kohustuslikke praktikume ja sain ise oma plaane teha. 

Pärast Rattarallit tuli 1,5 väikse koormusega nädalat (ainult 4 ja 3,5 tundi trenni), et Narva Energiajooksuks taastuda ja puhata. Näete sarnast mustrit jaanuarikuise vigastusega? Narvas aga realiseerusid koos kehv vorm, kuumus ning põlvevalu. Et võin pettunult tagasi tulla – selleks olin valmis. Et tulen vigastatult tagasi – selleks ei saa kunagi valmis olla. 

Bottom line:  

superkompensatsioon1

superkompensatsioon2
Allikas: M. Moosese loenguslaidid

Kui puhkust õigel ajal ja õiges koguses ei võta, siis ühel hetkel juhtub paratamatu: tuleb vigastus ja sundpuhkus, sobib see siis sinu treeningplaanidega kokku või mitte. Kui ei saa optimaalses koguses puhkust, siis jääb superkompensatsioon, mis on igasuguse sportliku arengu aluseks, tulemata. Teoorias tean ma seda kõike suurepäraselt, praktikas põrusin aga sajaga.  See siin ongi see ‘maagiline’ põhjus, miks ma praegu täiesti rajalt maha lükatud olen. Kui ma ise pidurit tõmmata ei suutnud, pani keha mu sundolukorda.

Mis edasi saab: ma ei tea. Mul on alati plaan. Ma planeerin absoluutselt kõike, aga praegu puudub igasugune aimdus, kuidas pärast terveks saamist uuesti alustada. Veel paar nädalat tagasi oli mul olemas mingi kondikava, millega pärast Narvat maratoniks treenima hakata, aga see plaan ei ole mõistlik. See plaan ei viiks mind maratonile, pigem jälle ülepingutuse nõiaringi. Tean ainult seda, et TYSKi suvises tunniplaanis on alles üks kolmapäevane Jooks Jõud Venitus ning seal on minu andekas treener ja minu toredad sõbrad, kes varsti vaikselt sügiseks valmistuma hakkavad. Ja see, et kuskil keegi mind ootab ja et ma pole kunagi oma murega üksi, on mulle hetkel täiesti piisav teadmine. 🙂

Vigastatud. Kuidas edasi?

Ma vist otseselt ei öelnud seda nädala kokkuvõttes välja, aga Narvast tagasi tulin ma põlvevigastusega. 😦 Kui 9 kilomeetri täitumisel hakkasin ma vaikselt põlvevalu märkama, siis 5 viimast kilomeetrit tähendasid minu jaoks põrguvalu. Lõhkusin oma põlve iga sammuga. Ma teadsin seda, aga jooksin ikkagi edasi. Ma ei oska katkestada ja alla anda, kuigi võib-olla oleks see sellel päeval mõistlikum olnud.

Ma lootsin, et äkki see kõik möödub ruttu, aga lootus pidigi ju ainult lollide lohutus olema. Teate seda tunnet, kui olete vigastuse saanud ja igal hommikul loodate, et nüüd voodist välja astudes enam kuskilt ei valuta ja kõik on korras? Pühapäeval polnud mul isegi seda lootust, sest ainuüksi voodis külje pööramise ajal tegi põlv valu. Niimoodi ma lonkasin korteris ringi, veetsin terve päeva diivanil ja voodis pikali, jahutasin põlve ning üritasin üht sarja vaadata, et mitte halbu mõtteid mõelda. 

Täna hommikul polnud midagi eriti paremaks muutunud. Ma ei saagi enam aru, kas valu on vähemaks jäänud või mina olen sellega ära harjunud. Ma ei tea, mis koht mul seal vasakus põlves valu teeb või mis asendisse ma seda jalga panna ei tohi. :/ Väga imelik valu väliskülje lähedal. Kahtlustasin iliotibial band syndrome’i (laisidekirme sündroom ehk iliotibiaalne tendiniit) või mõne sideme venitust, luu kindlasti kuskilt katki ei ole. Vähemalt praeguste valude järgi ütleb minu kõhutunne, et viga on mingis venivas ja liikuvas osas, mitte luus-liigeses, seega röntgeniga pole siin midagi peale hakata. Võin kahtlustada halba jooksutehnikat ja jala väljapoole “loopimist”, aga tegelikult pole mul aimugi, miks see minuga juhtus, sest ma ei ole arst. Peaksin EMOsse minema? Sealt saadetakse mind nagunii edasi perearstile. Peaksin kohe sporditraumatoloogile aja kirja panema ja saatekirja saama? Järjekorrad on nagunii jälle mitu nädalat pikad…

Umbes kuskil seal rohelisega piiritletud alas on valu, aga mitte paremas, vaid vasakus jalas. allikas

Igal juhul on seis praegu selline, et ma ei saa isegi normaalselt kõndida, rääkimata mingist trennist. Kipun kahtlema, kas ma isegi ujuda saaks. Kui kaua see nii kestab? Niimoodi ma siis istun siin kodus, jalg liikumatult diivanil, ja üritan vaikselt tööasjadega (ja blogiga) tegeleda. Midagi roosilist selles olukorras ei ole ja see paneb mind tulevikule mõtlema. 

See poolmaraton oli minu esimene võistlus, kus ma jooksu ajal tundsin ‘appi-ma-olen-vigastatud’ valu. Jah, ma tulin SEB Tallinna poolmaratonilt ka vigastusega tagasi, aga see lõi välja alles paar tundi pärast jooksu. Seal tuli see vigastus vähemalt koos joostud isikliku rekordiga ning mingis veidras mõttes oli seda vigastust vaimselt palju lihtsam taluda. Sain lisaks piitsale präänikut ka. Praegu on kõik kuidagi teistmoodi. Juba sellepärast, et see sügisene maraton tiksub iga päevaga lähemale. 

Kui mu keha juba pärast 9. km sõna otseses mõttes lagunema hakkas, siis mis on tõenäosus, et seda maratonil ei juhtu? Mis on tõenäosus, et ma juba maratoniks treenides vigastust ei saa? Sellest, kas ma jaksan (loe: mul on piisavalt võhma), ma üldse rääkima ei hakka. Miks ma katki läksin? Mida ma valesti teinud olen? Kahjuks ei saa öelda, et ma tundsin seda põlvevalu esimest korda elus. Olen seda paaril korral tavalisel treeningjooksul ka tundnud, aga kuna see polnud väga tugev, vaid pigem natuke häiriv, siis ma ignoreerisin seda. Miks? Ma ei tea. :/ Praegu on aga võib-olla isegi olulisem see, mis nüüd ja praegu minu põlvest saab. Kui kaua selle paranemisega aega läheb? Nädal? Kaks? Kuu? Veel kauem? 😥 Ainult määramatus… 

Ma olen see inimene, kes oma elu nädalaid, kuid ja aastaid ette planeerib ja nüüd pean ma asja võtma üks päev korraga. Ma lihtsalt ei oska nii olla. Kui ma Narva minnes olin vaimselt valmis selleks, et 2:00 kindlasti tule ja võib-olla jääb palavuse tõttu isegi 2:07 alistamata, siis selleks vigastuseks ei olnud ma valmis. Kas selleks saab üldse kunagi valmis olla? Sellist lõppu ei osanud ma isegi halvimas unenäos ette näha. Just paar nädalat tagasi ütlesin kellelegi, et olen sellel hooajal õnnega koos, kuna vaatamata kevadisele suurele koormusele pole ükski vigastus mind rajalt maha pühkinud. Nojah siis…

Friedrich Nietzsche oli üks suur valetaja. “Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.” Jah, ma jäin laupäeval Narvas vaatamata kõigele ellu, aga ma tunnen end nõrgemana kui kunagi varem. Kust kohast see tugevus tulema peaks? Millal? Ja miks peaks üks ebaõnnestumine teise järel mind kuidagi tugevamaks muutma? Praegu veel tunneli lõpust küll valgust paistma hakanud ei ole. Peaaegu olin selle musta augu äärest üles roninud, kui jälle mu sõrmedele astuti ja ma kolinal augu põhja tagasi kukkusin. Ma ei tea, kas millal ma jaksan jälle ronima hakata…

i'll be ok just not today