Nädal ei ole täiesti tühi, aga minusuguse jaoks on seegi edasiminek… Kes oleks arvanud, et mitte trenni teha on raskem kui palju trenni teha? Võite minuga riielda, et ma kahel päeval end liigutamas käisin. Recovering addict noh.

Esmaspäeval lamasin terve päev diivanil. Sõna otseses mõttes.

Teisipäeval tegin esimesed “sportlikud” liigutused pärast poolmaratoni. Rullimine aitas lihaste kangusest kenasti lahti saada. Põlve ümbruses olin muidugi ekstra-ettevaatlik. Muidu: lamasin ainult diivanil.

Kolmapäeval võtsin julguse kokku ja seadsin sammud (bussiga otseloomulikult) Aurasse. Plaan oli ujuda hästi vaikselt ja rahulikult. Kui põlv ei luba, siis sealt välja ronida ja nautida aega saunas. Kroolida ei saanud, aga vasakut jalga minimaalselt liigutades sain tunnikese väga aeglaselt rinnuli ujuda, rohkem ei julgenud, kuigi valus polnud. Pärast oli põlv palju kergem, liikus tunduvalt paremini ning isegi trepist ülesminek oli peaaegu valuvaba, kuigi vaid paar tundi varem oli trepp tõeline katsumus. Vesiteraapia?

Neljapäeval tegin kerge ülakehatrenni. Kas ma tundsin end süüdi, et trenni lähen, kuigi peaksin puhkama? Jah. Kas ma tundsin end hästi, kui trenn läbi oli? Vist küll, kuigi süütunne varjutas seda. Kasutasin harjutusi, mis põlvele valu ei teinud, igaks juhuks oli põlv elastiksidemega fikseeritud. Mitte midagi halba minuga ei juhtunud. Pärast sain veel ortopeedi juures käidud (bussiga muidugi). 

Reede-laupäev-pühapäev trenni ei teinud.

Põlv tunneb end inimlikult, aga väsib ruttu. Otseselt ei valuta, aga pärastlõunaks hakkab vaikselt närima ja nõuab horisontaalset asendit. Üldiselt: väga vinguda ei saa. Nädalake puhkust veel ja vaatab, mis see põlvekene siis teeb. 

Vot selline nädal. Peaaegu kahe aasta jooksul, kui ma seda blogi pidanud olen, vist nii tühja nädalat polegi varem olnud? OK, 2014. aasta jaanuaris Tais olles ei teinud 3 nädalat üldse trenni, aga rohkem sellist täispuhkust olnud pole. Maksab see nüüd kätte?

---

Miks ebaõnnestus kevadine hooaeg?

Kogu juttu, miks mu kevadine treening- ja võistlushooaeg 100% aiataha läks ning vigastusega tipnes, võiksin alustada juba eelmise aasta juunikuust, aga siis kipuks see analüüs siin väga pikaks venima. Alustaks siis sellest aastast? 

Jaanuar. Pärast Pekist Priiks 48 kilomeetrit oleks pidanud asju tunduvalt rahulikumalt võtma, aga mulle tundus, et ma taastusin üpris ruttu ja kenasti ära. Jah, jalad ja skeletilihased võisid end paari päevaga juba normaalselt tundma hakata (aga seegi oli petlik!), aga mootor – minu süda – hakkas ilma hoolduseta läbi kärssama. Tegin paar kergemat nädalat vahele, tegin väheintensiivseid trenne, veetsin palju aega basseinis. Pulsi sain korda ja siis – boom! – tabas mind pärast 24 km Haanja jooksu väike põlve tagaosa vigastus (mitte sama asi, mis praegu). Näete siin sarnast mustrit praeguse olukorraga: enne poolmaratoni koormus alla, siis pikem jooks vahele ja vigastus ilmub justkui nagu välk luuavarrest?

Igal juhul paar vaiksemat nädalat sai jälle vahele tehtud (aga otseloomulikult mitte täielikku puhkust) ning veebruari ja uue semestri alguseks olin ma enam-vähem korras, vähemalt blogis pole ma ühtegi valu või vigastust maininud. Algas Lembergi Pikamaajooksu kursus. Oma teistest trennidest ei tahtnud ma ka loobuda ja niimoodi see koormus vaikselt kuhjuma hakkas. 8–9–10 tundi nädalas. Nädalasse mahtus tavaliselt 2 puhkepäeva, aga tagantjärele vaadates oli koormus nädala peale lihtsalt nii ebaühtlaselt jaotunud, et need 2 lebopäeva mind ei päästnud. Mingil hetkel tegid mul sääred meele mustaks, seda lausa mitmeks nädalaks, kui siseküljed olid rohkem luuümbrisepõletikulised kui täiesti terved. Märtsis sain ma paariks nädalaks selle tõeliselt hea ja lennuka jooksutunde juba kätte, kuid siis lisandus plaani veel Tervisespordi praktikumid. 

Koormus oli nädala peale kehvasti jaotunud. Nädala esimene pool oli intensiivne: esmaspäeval ja teisipäeval 2,5 tundi trenni, kolmapäeval ja neljapäeval veel mõlemal päeval 1,5 tundi. 4 päeva = 8 tundi. Siis puhkepäev vahele, laupäeval pikk jooks 1,5–2 h, pühapäeval puhkus ning esmaspäevaga hakkas ring uuesti peale. Kõike oli lihtsalt igal pool natuke liiga palju.

Parkmetsa jooks läks väga palju ka sellele eelnenud nädala nahka. 9 päeva enne võistlust oli plaanis Lembergi intervalltrenn, mis minu puhul kujunes vähemalt pulsse ja kiirust vaadates 10 km võistluseks. Põhimõtteliselt võistlesin oma Parkmetsa seal trennis ära. Võistlusnädalal olin juba esmaspäevast alates püsivalt väsinud. Kuidas mul üldse õnnestus uus isiklik joosta – puhas ime.

Tuli jälle trennidele pidurit tõmmata. Ilmselt oleks pidanud seda pidurit rohkem vajutama, kui mina seda tegin, aga võistlused ootasid ja ma ei suutnud keset hooaega jalgu seinale visata. Tagantjärele tark on ikka hea olla ju. 😉 Kalendrisse ilmus märkamatult maikuu ning oli aeg tulemusi tegema hakata, kui ees ootas 3 võistlust.

Mida eriti ei tulnud, olid just needsamad tulemused.

SEB Jooksumaratoni 23,4 km: ebaõnnestumine. Rajal läks ‘toredad’ 20 minutit kauem, kui oleks oodanud, lootnud või soovinud. Ilm ka ei hellitanud.

Tartu Kevadjooks 10 km: läbi häda isiklik rekord, aga soovitud 55 minutit jäi alistamatuks. 

Tartu Rattaralli 142 km: ilmselt vist kõige raskem võistlus oma ajalise kestuse ning mental challenge’i poolest, aga ausalt öeldes nendest kolmest lõppkokkuvõttes küll parima emotsiooniga.

Maikuu sai läbi. Ma olin ausalt öeldes täitsa hämmingus, et kevadiste koormuste juures mind ükski valu rajalt maha tõmmanud polnud. Olin täitsa rõõmus, et vigastusevabalt Narva minna saan. Isiklikku rekordit püüdma. Ei tea kas uutest tossudest või millestki muust, aga isegi sääred ja luuümbrised tundsid end viimased kuu aega hästi ning pinge Achilleustes oli tunduvalt vähenenud. Pealtnäha hakkas kõik paremaks minema, polnud enam kohustuslikke praktikume ja sain ise oma plaane teha. 

Pärast Rattarallit tuli 1,5 väikse koormusega nädalat (ainult 4 ja 3,5 tundi trenni), et Narva Energiajooksuks taastuda ja puhata. Näete sarnast mustrit jaanuarikuise vigastusega? Narvas aga realiseerusid koos kehv vorm, kuumus ning põlvevalu. Et võin pettunult tagasi tulla – selleks olin valmis. Et tulen vigastatult tagasi – selleks ei saa kunagi valmis olla. 

Bottom line:  

Kui puhkust õigel ajal ja õiges koguses ei võta, siis ühel hetkel juhtub paratamatu: tuleb vigastus ja sundpuhkus, sobib see siis sinu treeningplaanidega kokku või mitte. Kui ei saa optimaalses koguses puhkust, siis jääb superkompensatsioon, mis on igasuguse sportliku arengu aluseks, tulemata. Teoorias tean ma seda kõike suurepäraselt, praktikas põrusin aga sajaga.  See siin ongi see ‘maagiline’ põhjus, miks ma praegu täiesti rajalt maha lükatud olen. Kui ma ise pidurit tõmmata ei suutnud, pani keha mu sundolukorda.

Mis edasi saab: ma ei tea. Mul on alati plaan. Ma planeerin absoluutselt kõike, aga praegu puudub igasugune aimdus, kuidas pärast terveks saamist uuesti alustada. Veel paar nädalat tagasi oli mul olemas mingi kondikava, millega pärast Narvat maratoniks treenima hakata, aga see plaan ei ole mõistlik. See plaan ei viiks mind maratonile, pigem jälle ülepingutuse nõiaringi. Tean ainult seda, et TYSKi suvises tunniplaanis on alles üks kolmapäevane Jooks Jõud Venitus ning seal on minu andekas treener ja minu toredad sõbrad, kes varsti vaikselt sügiseks valmistuma hakkavad. Ja see, et kuskil keegi mind ootab ja et ma pole kunagi oma murega üksi, on mulle hetkel täiesti piisav teadmine. 🙂