Koormustesti tulemused: nutta või naerda? | Blogipaus

Ma alustan pealkirja teisest poolest. Ma võtan blogimisest väikese pausi. Kui pika: ma tõesti veel ei tea. Igal juhul mitte igavese. 🙂 Eilne koormustest, millest altpoolt lugeda saad, oli tõeline wake up call. Kirjutasin juba eile selle teksti valmis, aga postitama ei hakanud, kuna niivõrd mustades toonides oli see kõik. Täna näen asju tänu Marisele juba natuke rõõmsamates toonides, aga natuke tühi tunne on ikka. Mure, ootusärevus, hirm, lootus… Tunded on segased.

Ma tunnen, et ma pean ennast siit korraks välja lülitama. Tahes-tahtmata see, et ma oma trennidest blogin, tekitab minus trenni suhtes vahel kohusetunnet. Praegune tervislik seisund aga ei anna kohta mingile kohusetundele. Ei, ma ei ole suremas, aga ma pean aja maha võtma. Kuna kõik mu plaanid on jälle peapeale keeratud, siis ma pean lihtsalt korraks ilma publikuta vaikselt oma asja ajama. Unustama treeningplaanid, unustama eesmärgid ja lihtsalt kuulama oma keha ja südant ning elama ja olema üks päev korraga. Kui midagi huvitavat toimub, eks ma siis kirjutan. Seniks aga tehke mõõdukalt sporti, nautige suve ja olge mõnusad! Loodan, et mõni lugeja veel on siin alles, kui ma tagasi tulen. 🙂


Eile oli see päev, kui ma teist korda elus koormustestil käisin. Eelmine kord oli 2014. aasta augustis. Tulemused: pole kiita. Kahjuks.

Vahemärkusena mainiksin ära, et kuna ma olen ametlikult Tartu linna elanik ja 20–23-aastane (olen täpselt 23), siis sain veel viimast korda TÜ Kliinikumis kardiopulmonaalsel koormustestil käia täiesti tasuta. Kõik, kes samade tingimuste alla kvalifitseeruvad (või on 9–19-aastased noorsportlased) ja natukenegi sporti teevad: pange number kinni ja minge. Hoidke ja kontrollige oma tervist. Rohkem infot koormustesti kohta saab SIIT.

Pean vist alustama sellest, et kõigepealt suudeti mu närvid ukse taga oodates ära süüa. Kohale peab ilmuma vähemalt 15 minutit enne vastuvõtuaega, mina olin seal vist veelgi varem. Sain ligikaudu pool tundi ukse taga passida ja närveldada, enne kui arst ja õde lõpuks saabusid ja minuga tegelema hakata said. Siis sain kohe vereanalüüsi paberid näppu ja pidin järgmised 15 minutit verelabori ukse taga passima…

Lõpuks asusime asja kallale. Või noh, peaaegu. Ruttu mõõdeti ja kaaluti mind ära. Pikkus sama, kaal vist kiloke väiksem, rasvaprotsent sama. Käte jõud on paranenud: parem käsi +1 kg ja vasak lausa +4 kg (ehk siis enne 34/28 ja nüüd 35/32). Kopsumaht oleks justkui vähenenud (enne 4,85 liitrit, nüüd 4,66), aga see pidi arsti sõnul olema aparatuuri viga, sest kopsumahtu testiti nüüd hoopis uuema masinaga. Siiski on mu kopsumaht üle normi hea (106%). Vererõhk, hingamine ja pulss olid korras. Minu kurgumandlid ja lümfisõlmed ei meeldinud arstile jätkuvalt. Nende üle kurdab iga arst ja imestab, et ma kogu aeg angiinis pole.

Lõpuks sain kardiopulmonaalse koormustesti juurde asuda. Seegi oli uuema ja väidetavalt tunduvalt täpsema masina peal. Arst hoiatas kohe, et ma ei ehmataks, kui VO2max (maksimaalne hapnikutarbimine) ja VEmax (maksimaalne ventilatsioon) seekord väiksemad tulevad, sest eelmine masin oli valesid (loe: liiga kõrgeid) tulemusi andnud ja sellepärast uus masin ostetigi. Kõigepealt pandi mulle hunnik juhtmeid külge ning mõõdeti näitajaid puhkeolekus nii lamades kui seistes. Puhkeolekupulsid olid muideks palju paremad kui eelmisel aastal, aga ärge nüüd laske ennast sellest illusioonist petta. Päris tulemused alles tulevad. Halb oli see, et enne koormustesti polnud mul 4 päeva ühtegi puhkepäeva olnud (ise olin loll, ma tean), seega tuli test väsimuse foonilt. Nii tegelikult ei tohiks olla.

Pandi mulle see ahistav hingamismask pähe ning test algas. Test on üles ehitatud nii, et iga kiiruse juures liigud 3 minutit. Esimene kiirus on 6 km/h ning sealt edasi tuleb 8, 10, 12 km/h ja nii edasi, kuni oled jõudnud oma laeni ning otsustad testi peatada. Täpselt nagu eelmisel korral jooksin ka seekord 12 minutit. Vahe on selles, et kui eelmine kord ma tundsin, et ei pingutanud maksimaalselt ja oleks võinud edasi joosta, siis seekord olin ma 12. minuti lõpuks täiesti läbi. Räägin siis olulisematest tulemusest, mida teada sain. Kõiki numbrikesi siia kirja panna pole mõtet.

KoormusEKG oli normaalne. Kõige tähtsam on see, et rütmihäireid ei esinenud (jumal tänatud, neid kartsin kõige rohkem). Vererõhk oli puhkeolekus normaalne ja taastus samuti normaalselt. Mis on aga väga halb: pulss tõusis liiga kiiresti. Juba kõndides sain pulsi 150 (!!!) ligidale. Edasi ei läinud sugugi paremaks: tempo 7:30 min/km ja minul pulss 170  – ei ole normaalne. Lõpuks jõudsin kiiruseni 5:00 min/km ja jooksin selle 3-minutilise bloki lõpuni, aga seal olin juba ikka täiesti hambad ristis. Maksimaalse pulsina sain kätte 191 bpm (97% eeldatavast ealisest maksimumist). Mul on üks leht, kus on iga minuti lõpu pulss kirjas. Kui võrrelda eelmise aastaga, siis olen ikka täielikku vähikäiku teinud. Aga halvad uudiseid veel ei lõppe. Lisaks sellele, et pulss tõusis kiiresti, taastus ta tunduvalt aeglasemalt kui eelmisel aastal. Kokkuvõttes: asi pole katastroofiline ja surema ma ei hakka, aga midagi hõisata pole.

Natuke veel numbreid:

  • VO2max: 41 ml/min/kg (eelmine aasta oli 41,5, aga põhimõtteliselt sama näit + masinad olid erinevad) – suhteliselt keskmine näitaja
  • VEmax: 116 l/min (enne 101 l/min, seega hea paranemine)
  • Aeroobne lävi: 160 bpm (enne: 158 bpm)
  • Anaeroobne lävi: 178 bpm (enne: 175 bpm)
  • Koormustaluvus: 2,9 W/kg – eelmisel aastal täpselt sama, hinnang: hea
  • Kehaline töövõime: PWC170: 1,9 W/kg – eelmisel aastal täpselt sama, hinnang: keskmine

See on muidugi positiivne, et läved natuke tõusnud on, seega mingi imepisike areng justkui oleks toimunud. Kõik muud näitajad on tegelikult korras ja kas samal tasemel või natuke paremad, aga see pulss, see kõige olulisem, rikub kõik ära. :/ 

Vereanalüüs oli peaaegu korras. Hemoglobiin tõusnud 10 ühikut kevadega võrreldes (127 -> 137), mikroelemendid (kaalium, naatrium, magneesium, kaltsium, raud), transaminaasid (ALAT, ASAT), uurea, kreatiini kinaas (CK), rauavarud (ferritiin, transferriini lahustuvad retseptorid), D-vitamiin kõik normide piires. Samas: eosinifiilide arv üle normi – viitab allergilisele reaktsioonile. Valemis lümfotsüütide arv üle normi, neutrofiilide arv alla normi – viitab põletikulisele protsessile, aga valgeliblide arv (WBC) on normis. Praegu mingit ravi ei määratud ja soovitati kindlasti perearsti juures sügisel uued proovid anda. Siiski mind natuke paneb muretsema see, et kevadel olid mul veel lümfotsüüdid ja neutrofiilid normis, aga nende suhtarvud kehvad ja nüüd on ka absoluutväärtused paigast ära läinud. Ilmselt siis ikkagi mingi põletikuline protsess pesitseb juba tükimat aega kuskil sees. Ja kuskil on mingi allergiline reaktsioon…

Lõppotsus:

Sportimine on lubatud KOOS PIIRANGUTEGA. Vähendada treeningkoormust ja -intensiivsust. Soovitatud mitmekülgsed üldfüüsilised aeroobsed treeningud pulsil kuni 160 bpm (keskmine pulss 142–154 bpm).

Vot sellised on lood. Arst soovitas mul teha 2–3 väiksema koormusega nädalat: maksimaalselt 3–4 korda trenni, enam-vähem ülepäeva, et jõuaks kõigest taastuda. Pikem trenn võib nädalas olla, aga sellisel juhul väga madala pulsiga. Augustis lubas võistelda küll, enesetunde järgi ja mitte üle pingutades. Seda kõike muidugi eeldusel, et saan nüüd piisavalt puhatud ja olukorra normaalsemaks tagasi. Maratoni samuti sügisel ära ei keelanud, mida ma kõige rohkem kartsin. Soovitas olla trennidega ettevaatlik, aga samas lootusetu ei pidavat olukord kindlasti olema. Diagnoosis selge üleväsimuse, aga ületreenitust mitte, sest südames rütmihäireid polnud. Peab puhkama hakkama. Veel, veel ja veel rohkem.

Tähelepanelikumal lugejal tekib nüüd küsimus, et oot, sa ju puhkasid 2 nädalat vigastuspausil olles? Miks siis see ei aidanud? Ilmselt need 2 kerget nädalat oleks vähemalt midagi aidanud, kui neile poleks viimase matsuna eelnenud poolmaraton ehk 2 tundi ja 18 minutit anaeroobset intensiivsest tööd. Mul on terve see hooaeg valesti läinud ja raske on midagi muuta ning uuele ja ilusale teele suunata. Ma olen ise seda ‘auku’ endale kaevanud viimased 7 kuud ja mul pole väga palju lootust, et ma jaksan 7 kuu sügavusest august paari nädalaga välja ronida. Muidugi ma proovin, aga kui seda ei juhtu, siis… siis ei tule see mulle väga ootamatult.

If-you-find-yourself-in-a-hole-stop-digging-quote-611x330
allikas

Triatloniplaanid on kustunud. TriSmile 111 ei ole praeguses olukorras mitte mingil juhul mõistlik. Pole vist mõtet küsida, kui kurb ma olen. 😥 Ma veaks end finišijooneni välja küll, aga sellega kaevaks ma end veel tugevamini oma ‘auku’ ja kraabiks mulla ka endale peale. Praeguses niigi (vabandust väljenduse pärast) s*tas seisukorras ei taastu ma 6–7-tunnisest pingutusest ealeski ära. Kas ma 33.3 lähen proovima? Ei tea. Kui maagiline hea enesetunne tuleb, siis võiks ju ühe 1 h 45 min treeningvõistluse teha, aga ma väga ei looda sellele…

Maratoni treeningplaanil on kriips peal. 5 päeva nädalas ma trenni teha ei tohi ja võib-olla oleks mõistlikum, kui nendest 3–4 trennist vähemalt üks oleks midagi muud kui jooksmine, et pulssi allpool hoida. Tagasi basseini ja rattale? Jooksu asemel peaks vist alustama jooksu ja kõnni vaheldumisega. Alustama täiesti nullist, nagu polekski mitte kunagi trenni teinud. Vähemasti tunne on küll selline.

Kas maraton üldse tuleb? Ma ei taha sellele veel mõelda. Ma ei küsi endalt veel seda küsimust. Ma ei suuda ette kujutada, et ma ei lähe sinna. Oletame, et ma saangi oma pulsi rahuldavasse seisukorda nende mõne nädalaga. Oletame, et mul on nii palju optimismi ja lootust, et seda stsenaariumit uskuda. Aga siis pole enam piisavalt aega, et ennast selleks maratoniks valmis treenida. Õhus ripub küsimus, kas sellises seisukorras on mõtet maratonile minna. Vastata ma sellele veel ei taha…

Lõppkokkuvõttes olen ma enda peale väga vihane ja endas väga pettunud. 😦 Ma rikkusin kõik ära. Mitte ükski minu eesmärk ega plaan ei täitu, vähemalt sellel aastal mitte. Ei tule triatloni, ei tulnud 5, 10 ega 21 km soovitud rekordit ja võib-olla ei tule ka maratoni. Ma olen suurepärane eeskuju sellest, mida ei tohi teha.

Miks ma arvasin, et suudan üle iseenda varju hüpata?

“Nad ei mõista… ja see on OK.”

Lugeja näeb blogijast paratamatult ainult seda osa, mida blogija peab sobilikuks maailmale näidata. Blogijal on täielik vabadus endast maailmale oma kuvand luua. See ei tähenda, et blogija on tingimata võlts või kahepalgeline, aga tihti kiputakse arvama, et kui tunneme kedagi internetis, siis tunneme seda inimest põhjalikult ning läbi ja lõhki. Aga igaühel on olemas life behind the scenes, mis tihti pole nii roosiline või glamuurne, kui arvatakse.

Minu blogi lugedes võib jääda mulje, et ma veedangi aega ainult teiste spordisõpradega, elan, hingan ja toitun trenni nimel. See, et ma jagan siin põhiliselt oma sportlikke tegemisi, lisaks juurde natuke mõtteid toitumisest ja ülikoolist, on minu teadlik valik. Ma pole elustiiliblogija, kes oma blogis kogu oma elu kajastab. Tegelikult: ka nemad jagavad mõtteid paljudel teemadel, kuid sugugi mitte kõike. Igaühele jääb alati oma privaatsus ja asjad, millest avalikult ei räägita.

Mina pole oma sportlikke tegemisi siin blogis ilustanud. Lihtne oleks jätta ütlemata ja kirjutamata:

  • kui mul raske on,
  • kui motivatsioon ära kaob,
  • kui eneseusk plehku paneb,
  • kui on vigastused,
  • keha valutab,
  • tervis veab alt
  • ja hing on sees katki…

Lihtne oleks jätta mainimata:

  • et sport on vahel valus ja raske, 
  • et minu ja spordi, eelkõige jooksmise, suhe ei ole mingi muinasjutt,
  • et sellel aastal on mu suhe spordiga olnud rohkem raske ja keeruline kui ilus ja hea.

Lihtne oleks jätta kõik oma (treening)plaanid ja (sportlikud) eesmärgid iseendale ja ühel hetkel lihtsalt tagantjärele neist rääkida, kui need õnnestuvad. Kui ei õnnestu, siis see mugavalt mainimata jätta

See kõik oleks nii lihtne. Aga kas see oleks ikka päris aus ja õige?

Et olla aus ja õiglane, siis pean ma midagi siin selgeks tegema. Minu ellu ei kuulu ainult need inimesed, kes ise spordiga tegelevad, spordile kaasa elavad või minu sportlikke tegemisi toetavad. Sugugi mitte.

  • Minu ellu kuulub piisavalt inimesi, kes isegi ei tea, kui pikk see maraton üldse on. Veel vähem saavad nad aru, miks minusugune üldse jookseb. Kui neile selgeks teha, kui pikk maa on 42 km ja et mina seda joosta kavatsen, siis tuleb sealt ainult mure ja ohkamine.
  • Kui palju üritati mind enne Rattarallit veenda, et ma jumala eest seda 142 km läbima ei läheks? Või TriSmile’ile 111.
  • On inimesed, kes minult tihti küsivad: “Miks sa ennast niimoodi piinad?”
  • Ja inimesed, kes pärast hiljutist põlvevigastust pidasid iseenesest mõistetavaks, et ega ma enam ju kunagi ei jookse. See on nii ohtlik!
  • Kes põhimõtteliselt naeravad selle üle, kui ma end harrastussportlaseks või jooksjaks nimetan.
  • Kes ei saa aru, miks ma kulutan raha varustusele ja võistlustele.
  • Kes ei mõista minu unistusi.
  • Kes absoluutselt ei usu, et minu sportlikud unistused on mulle jõukohased ja et ma viin need kõik täide.
  • Kes ei saa aru, miks ma seda kõike teen.

Kui sa oled pärit sportlikult perekonnast, kogu sinu ‘sisemine ring’ on kas või natukenegi spordiga kokku puutunud või on sul endal olemas korralik sportlik ajalugu (mitte pikk minevik ülekaalulise spordivihkajana), siis on sul kindlasti lihtsam kui mul. Keegi ei õõnesta kogu aeg sind, sinu enesekindlust ega unistusi. Kui nad ei toeta, siis nad vähemasti pole sinu vastu. Ükskõik kui palju sa ennast juba tõestanud poleks.

Ühest asjast olen ma nüüdseks aru saanud. Kui mu elus on olemas need lähedased inimesed, kes ei saa aru, miks ma sporti teen ja kuidas ma seda armastada saan, siis pole mõtet mul seda neile 100 korda seletada. Sellest ei ole lihtsalt mitte mingit tolku. Need inimesed, kes mõistavad, need mõistavad. Neile pole vaja seda selgitada ja põhjendada. Teised võivad ju natuke aru saama hakata, aga nad jäävad alatiseks oma kahtlevale seisukohale. Nad ei saa aru, miks mulle on oluline neid spordivõistluste finišis näha. Nad ei saa aru, miks ma teen seda, mida ma teen. Nad ei saa aru, et sport on saanud osaks minust ja see ei ole mingi faas, mis lihtsalt üle läheb.

Nad ei mõista ega saagi kunagi mõistma. Ma pean sellega lihtsalt leppima. 

there are some people