42 195 meetrit ehk maraton – Lehekülg 54

Kui lubatud sai, siis see postitus ka tulema peab. 🙂 Maratoni stardini on jäänud vähem kui 10 ööpäeva. Räägiks siis natukene sellest, mida kavatsen veel enne maratoni ette võtta ja mis plaaniga maratonistarti astun.

Trennid

Eelmisel pühapäeval tehtud 3-tunnine ränkraske lõpuga jooks andis endast järgmistel päevadel üllatavalt vähe tunda. Vahetult pärast jooksu olin küll suhteliselt surnud ning kõik kohad valutasid, aga juba sama päeva õhtuks tundsin end täiesti normaalse inimesena. Ootasin lihasvalu esmaspäeval, teisipäeval ja veel eilegi, aga mida pole, seda pole. Ilmselt aitas taastumisele kaasa korralik puhkus, sest veetsin 2 päeva pärast jooksu väga vähe aega jalgadel, trenni ei teinud ja puhkasin-sõin-magasin korralikult. Ka puhkeolekupulss oli teisipäeva õhtul minu kohta juba väga hea: 47 lööki minutis. Põhiline oli ja on sellest viimasest pikast jooksust võimalikult palju kasu lõigata.

Viimased 2 nädalat enne maratoni võtan väga kergelt. Et ise millegagi mitte puusse panna, konsulteerisin Marisega ja mõtlesime koos välja ühe tagasihoidliku kava. Ega siin midagi keerulist polegi. 2 maratonile eelnevat nädalat näevad välja sellised:

1. nädal:

E: –
T: –
K: Jooks Jõud Venitus (soojendus, jooksuharjutused ja kiirendused, 1+2+1 km lõigud, venitus)
N: –
R: 40 min kerge sörk
L: 10,5 km vahelduval maastikul jooks Pühajärvel (eelmise aasta kogemuse põhjal võtab pulsi hästi alla järgnevaks nädalaks)
P: –

2. nädal:

E: JJV (40 min sörk, 40 min kerelihased, venitus)
T: – (tõenäoliselt lähen lihashooldusesse rullima)
K: JJV (30 min kerge sörk, võimlemine, lahtijooksud)
N: –
R: –
L: –
P: MARATON! 🙂

Ehk siis palju puhkust ja enamasti väga kerged trennid. Te võite tagasisidet anda ja omi parandusi välja pakkuda, aga ma olen kindel, et jään Marise plaani juurde. Meil on hea tiim. 🙂

Toitumine

Teiper vs mitte teiper. Kaalusin kaua ja põhjalikult ning lõpuks jõudsime järeldusele, et minu valik on siiski teiper. Olen teiperist pikalt ja laialt kirjutanud varem SIIN, SIIN ja SIIN. Põhimõtteliselt laen esmaspäevast neljapäeva õhtuni süsivesikud maha ja söön süsivesikuvaest toitu ning reede hommikust kuni pühapäeva hommikuni laen süsivesikud jälle peale ja söön peamiselt ainult süsivesikuid. Seda kõike selleks, et oma glükogeenivarud maksimaalselt täis saada. Isegi, kui ma mingit otsest kõva kasu sealt ei saa, siis ei jää ma vähemalt pärast maratoni kahetsema ja mõtlema, et “Aga kui ma ikka oleks teiperit teinud, äkki siis…”. Seega: teen selle piina läbi. Vähemalt mind muscle saab tugevaks. 😉

Maratoni rajastrateegia

Rajastrateegiast tegelikult liiga palju midagi rääkida polegi. 🙂 Minu eesmärk on püsida nii kaua kui võimalik 5 tunni tempomeistri grupis. See tähendab jooksutempot 7:00 min/km. Ideaalis jookseks ma maratoni ühtlase tempoga koos nendega lõpuni, aga see on nii optimistlik plaan, et ma ei usu seda. Minu ‘vormis’ seda lihtsalt ei juhtu ja ma olen selleks täielikult valmis. Tahaks vähemalt poolgi maad ehk ühe ringi koos grupiga läbida, oleks ikka kergem. Minu maraton tuleb 99% tõenäosusega segu jooksust ja kõnnist (ja halvimal juhul lonkamisest ja roomamisest). Vaimselt olen valmis väga raskeks teekonnaks. Minu ainus lootus on, et tuleb jahe ilm ja päikest ei paista, sest siis on mingi õhkõrn lootus, et mu pulss suudab natuke kauem natuke normaalsem olla.

Lisaenergiast: plaan kaasa võtta 2–4 High5 IsoGeli ja siis veel rajal olevast kahest High5 energiapunktist mõlemal korral üks geel. Ehk siis kokku 4–6 geeli. Kõik oleneb sellest, kui pikaks see maraton venib. Iga tunni tagant üks geel oleks vist enam-vähem. Eks arutan oma High5 sõprade-toetajatega veel seda asja. 🙂

Hirmud

Ma kardan vigastust saada. Ma kardan, et mingi valu läheb kuskil nii hulluks, mõni luu või kogu tervis annab alla ja ma pean katkestama. Selgelt on meeles see, kuidas Narvas kuskil 9. kilomeetri peal põlv valutama hakkas ja 21 km peal olin juba päris invaliid valmis. Või kui Otepää-Elva jooksul pilt tasku minna tahtis. 😦 Kui selline stsenaarium peaks korduma, siis… (sülitab üle õla). Katkestamine ongi minu kõige suurem hirm. Maraton maratoniks, aga mis hinnaga? Ma ei karda ‘halba’ aega, ma ei karda viimane olla, aga ma kardan, et ma ei saa sealt maratonilt seda emotsiooni, seda eduelamust, mida ma sealt otsima lähen. Minna esimest korda maratonile ja see katkestada? Kas ma pärast sellist katastroofi enam üldse kunagi joosta tahaks? Joosta saaks? Vot need on need keerulised mõtted, mis vahel mu pähe ära eksivad.

Sama emotsiooniga selle aasta finišisse? Lootus sureb viimasena. :) Foto: K. Jahilo (sportfoto.ee) — Sama emotsiooniga selle aasta finišisse? Lootus sureb viimasena. 🙂 Foto: K. Jahilo (sportfoto.ee)

Sellised kokkuvõtlikud mõtted siis täna. Palun hoidke järgmisel pühapäeval pöidlaid ja kes vähegi saab, tulge raja äärde kaasa elama. See tähendaks mulle nii palju. 🙂

2 nädalat maratonini. Füüsiliselt halb hakkas, kui seda pealkirja kirjutasin. 😀 Hirmuuuus!

Esmaspäev: puhkus.

Teisipäev: jooks. Plaanis oli kerged 45 minutit jooksu. Midagi pikemat teha ei julgenud, sest pühapäevane pikk jooks oli südamele ikkagi omajagu koormav ja jalalihased andsid endast samuti häälekalt märku. Natuke pelgasin, et äkki on pulss jälle konstantselt 160 juures… Ilm oli ka omajagu lämbe, aga õnneks vähemalt poolpilvine. Proovisin hästi rahuliku tempoga peale minna ja pulss püsiski terve jooks alla 150. 🙂 OK, kui sillale minnes treppe jooksin, siis läks kõrgemale ka, aga normaalsel rajal 97% ajast oli kõik pulsiga korras ja ma ei pidanud isegi kõndima. Juhhuu! Nii tore. Tempo: 8:28 min/km. Pulss: 147 bpm.

Kolmapäev: puhkus. Õigemini istusin bussides ja lennukis terve päev. 😀 Sihtkoht: Dresden!

Neljapäev: jooks. Tegime Heidiga hommikul kell 6.20 ühe tunniajase ringikese Elbe jõe ääres. Kõik on nii ilus ja hea siin. 🙂 Ei olnud palav ka, umbes 17 kraadi ja hommikune päike. Uus pulsivöö lõpetas koostöö, sest pulssi 120–140 ma küll ei usu. Samas pühapäeval jälle töötas. Mis toimub? Keskmine tempo: 7:42 min/km.

Reede: puhkus. Käisime Prahas ja kõnnisamme tuli korraliku trenni jagu.

Laupäev: puhkus. Puhkasime Prahast. 😀 Tegelikult oli veel üks puhkepäev enne seda kõige pikemat jooksu väga vajalik.

Pühapäev: pikk jooks (3 h). Minu maratonitreeningute kõige pikem trenn langes Saksamaal olemise nädalavahetusele ja maailma palavaimale päevale. Nimelt lubati tänaseks Dresdenisse 33 kraadi sooja. Et suuremast kuumast pääseda, vedasime end Heidiga kell 7.30 ajal jooksurajale. Kuna mul oli vaja 3 tundi järjest joosta, siis Heidil ei jäänud eriti palju muud üle kui minuga kaasa tulla. 😀 Igal juhul, alustamise hetkel oli õues 17 kraadi ja tuulevaikus. Jooksu lõpus aga juba 27 kraadi ja tuulevaikus. Juba ainuüksi see fakt räägib kõnekalt, kui raskeks see lõpp läks.

Jooksu algus oli suhteliselt normaalne. Kehal läks oma hea 45 minutit, et korralikult üles ärgata ja meie pre-run toitu seedima hakata. Igal juhul oli suhteliselt normaalne joosta, sest liikusime osaliselt varjus, kraadiklaas ei olnud veel 20 kraadi ületanud, meil oli korralikult vett kaasas ja mingeid tõuse ka eriti teele ei jäänud. Rääkisime ja liikusime vaikses tempos edasi, vahepeal tegime paar selfiet ja sõime High5 geeli. 🙂 Täitsa mõnusad olid kõik esimesed 2 tundi ja suremise tunnet ei tulnud üldse peale.

Aga ega see asi nii roosiliselt ei lõppenud. Kuskil 45 minutit enne lõppu hakkas ikka meeletult raskeks minema. Jõudsime lõõskava päikese kätte, kraadiklaasil ’ilutses’ 27 soojakraadi, tuult polnud ja pulss ronis 160 pealt 175 ligi. (Pulss oli üldiselt… halb ja väga halb.) Üksi olles oleks ma vist 100 korda kõndima hakanud, aga Heidi ikka pushis mind korralikult edasi. Aitäh! 🙂 Et sellest pikast jooksust kasu oleks, peab ikka end natuke lõhkuma ja piinama ka. Maraton pole ju meelakkumine.

Igal juhul, kohe kui kellal 3 tundi ja poolmaraton täis sai (tempo: 8:30 min/km, pulss: 164 bpm), vajutasin mina stoppi ja istusin maha. Raske on seda täielikku väsimust isegi sõnadega väljendada. Jalad ja keha valutasid küll, aga kõige rohkem vatti sai sellel jooksul siiski mootor ehk süda. Minu õnneks on Heidi majas lift. 😀 Pärast pesu ja kerget puhkust sättisime sammud sushit sööma ja tšillisime niisama Elbe ääres. Hea päev oli.

… Ja homme pean ma koju sõitma. 😦

Kokkuvõttes: 6 h 23 min (neto: 5 h 16 min)

Mis ma siin pikalt ikka seletan. 🙂 Viimane ‘tõsine’ nädal sai nüüd läbi ja maratonini jääb ainult 2 (!!!) nädalat. Suht jube mõte. 😀 Ühest poolest ma ootan, teisalt aga kardan hullupööra. See vist ongi normaalne? Kuna trenni tuleb vähem tegema hakata, siis tuleb vaba aeg kulutada jaheda ilma välja nõidumisele. Sellise kuumaga nagu täna siin oli… ma ei taha isegi mõelda.

Fingers crossed meile kõigile, kes 2 nädala pärast võistlustules on.

Rubriik: 42 195 meetrit ehk maraton

Ettevalmistused, hirmud & maratoni rajastrateegia