Võtaks siis lühidalt kokku maratonijärgse nädala. Kuna mu parem tald on kergelt vigastatud ning väga palju raskust ei kannata, siis oli nädal väga vaikne ja isegi kõndimisega pidin/pean ettevaatlik olema.
Esmaspäeval liikusin nagu täielik puunukk ja sõitsin koolis 2. korrusele liftiga, teisipäeval võtsin end kokku ja läksin lihashooldusesse. Jällegi: uus semester, uus treener, aga väga hea tund oli. Ikka vana hea vahurullimine. Jalad olid ikka põrgulikult valusad, aga maratonist ülejärgmine päev – mida ikka tahta. Igal juhul aitas rullimine meeletult ning järgmisel päeval tundsin end peaaegu inimesena.
Neljapäeval seadsin jalad kell 7 hommikul YogaFunCi. Ma polnud seal tunnis pool aastat käinud, aga kõik oli ikka mõnusalt vanaviisi: sama rahvas, enamus meie jooksugrupist. Treener Indrek jooksis ise ka pühapäeval maratoni ning ilmselt teadis, mida ma tunnen mõnede asendite ajal. 😀 Esireied ja parem puusapainutaja oli ‘kinni’, aga üldiselt tundsin end täiesti normaalselt. Vigastatud tallaga olin ettevaatlik. Küll see neljapäevane hommikune jooga ikka mõnus. Selline sisemine rahu tuleb seal tunnis sisse. 🙂
TYSKi tunniplaanis on nüüdsest lihashooldus kavas 2 korda nädalas. Jee! 🙂 Käisin reedeses tunnis ka. Lihased tänasid.
Selline nädal oligi: ‘päris’ trenni ma praktiliselt ei teinud. Väga paljud teised maratoni jooksnud tuttavad-blogijad tunduvad küll juba täiesti rajal tagasi olevat ning mõtlevad-kirjutavad juba uutest eesmärkidest ja plaanidest, aga mina teen asju oma tempos. Tegelikult nüüd, nädal pärast maratoni, on tekkinud juba tunne, et tahaks uuesti jooksma ja kõike muud ka teha, aga see jalatalla vigastus teeb väga ettevaatlikuks. Kui homne päev valuvabalt möödub, siis ilmselt sean sammud Jooks Jõud Venitusse. Kui ei, siis pean veel mõtlema, mis saab. Pöidlad pihku!
Raske on selle postitusega kuskilt alustada, kuigi nii palju on öelda, mõelda ja rääkida. 🙂 Üritan teksti loogilisteks osadeks jaotada.
Best. Day. EVER!
Laupäev, 12. september 2015. Maratonieelne expo-päev
Alustagem siis kuskilt algusest. Kuna maratoni start antakse kell 9 hommikul, siis oli ilmselge, et ainus mõistlik mõte on Tallinnas ööbida. Vastasel juhul peaks vist Tartust enne kella 5 sõitma hakkama ja starti jõudes oleks jalad juba kanged ja pooleldi väsinud. Mõtlesin üht ja mõtlesin teist pidi ja lõpuks otsustasin pöörduda oma abipalvega Kaili poole. Enne maratoni polnud me küll kunagi päriselus kohtunud, aga olime head blogisõbrad ning eesmärk – Tallinna maratoni täispikk distants – oli meil sama. Õnneks oli ta heameelega nõus mind oma katuse alla võtma. Hiljem selgus, et saan ööbimiseks lausa oma toa ja normaalse voodi. Ümbruskond oli vaikne ja mina magasin need 6,5 tundi ikka täitsa hästi. Mida oskab üks hing veel rohkem tahta? Super!
Tegelikult kogu laupäev ehk maratonieelne päev nii roosiline polnud. Lisaks sellele, millest vastavasisulises postituses kirjutasin, juhtus veel üks ‘tore’ intsident. Nimelt suutsin ma Tallinnasse jõudes pooleldi lahtise veepudeli kotti visata ning sinna loiku uppus muude asjade seas minu nutitelefon. Kuigi vett nägi selle telefon maksimaalselt minut aega, oli see piisav, et sisse ta end enam ei lülitanud. Olin lubanud ju Instagrami pilte ja Facebooki otsereportaaži, aga minu ainus internetiühendusega seade ei töötanud. Milline ebaõnn! Õnneks sain Tiidu telefoni teel Kailiga ühendust võtta ning kõik hakkas vaikselt laabuma. Õnn pidi ju lõpuks pöörduma.
Vapiano pasta party
Stardimaterjalid ja maratoonarisärk võetud (kusjuures minu arvates ikka suhteliselt koleda disainiga särk eelmiste aastatega võrreldes…) ning High5-lt energiastrateegia ning geelid käes (aitäh, Sven, Andres, Lagle ja Ats!), läksime Vapianosse maratonipastat sööma. Minu arvates oli tegu natuke vähem kui keskpärase pastaga ja isegi mina oskan kodus paremat teha. Samas: võib-olla oli asi lihtsalt minu isutuses. 😀 Igal juhul süsikad said söödud, vedelikku sai joodud ja asi seegi. Õhtul jäi veel piisavalt aega seda põnevat maratonieelset õhustikku nautida ning pärast Kailiga jutustamist maandusin lõpuks kell 22.30 voodisse. Mõtlesin veel natuke geelidele ja üritasin samm haaval kõik peas läbi mängida ning kella 23 ajal olin juba unemaale rännanud.
Pühapäev, 13. september 2015. Maratonipäev
Enne starti
Äratuskell oli sätitud kella poole kuueks. Uni oli aga nii magus, et oleks heaga edasi maganud. Kaili oli juba jõudnud valmis keeta potitäie kaerahelbeputru. Ajasime riided selga, hommikusöök ja spordijook kõhtu ning umbes tunnike enne ettenähtud stardipaika liikumise aega olime juba valmis. Rääkisime ja tšillisime siis niisama. Päike tõusis ja oli näha, et ilm tuleb maratoniks tõesti hea. Lubas mõõdukat tuult, selget taevast ning 13–17 kraadi sooja. Üpris ideaalilähedane ilm.
Kell 8 sain Vabaduse väljakul kokku oma perekonnaga, kes tulid minu maratonidebüüdile kaasa elama. Mul oli nii hea meel, et nad ikkagi tulla otsustasid. 🙂 Arutasime plaanid läbi, tegime mõned pildid ning märkamatult oli kell juba pool üheksa saanud. Soojendust meie Kailiga enne maratoni tegema ei hakanud. Kui me asju High5 telki panna saanud poleks (jällegi tänud teile!), siis ilmselt poleks me õigeks ajaks üldse starti jõudnudki. Pakihoius oli nimelt meeletu järjekord, aga liiga vara ei saanud asju ka ära panna, sest siis oleks vist kringliks külmunud. Sõin ära 2 stardieelset IsoGeli, natuke aega ootasime veel WC-järjekorras ning umbes 5 minutit enne starti astusime oma koridori. Üpris (liiga?) täpne ajastus.
Rajal
Mina võtsin end kohe 5 tunni ehk Valdo Jahilo tempogruppi. Enne starti anti veel paar kiiret näpunäidet joogipunktide kohta: võta jook tagumistelt laudadelt, järjekord punktis: vesi-spordijook-vesi, tops vajuta kokku, et saaks liikudes juua, tangi igas punktis. Lisaks küsis Valdo, kellel on tegemist esimese maratoniga. Ma polnud sugugi mitte ainuke ja see tegi tuju heaks. 🙂 Enne, kui arugi jõudsin saada, oli kõlanud stardipauk. Vaatasin veel korraks taeva poole, ütlesin endale, et naudi iga hetke oma esimesest maratonist. Sa saad sellega hakkama!
Eufooria oli nii suur, et kella sain käima alles natuke pärast stardijoont. Nojah siis. 😀 Minu plaan oli vähemalt esimene ring kindlasti joosta koos tempogrupiga ning edasi vaadata, mis keha selle peale ütleb. Tempo oleks pidanud olema 7:00 min/km. Kohe algusest peale sai aga selgeks, et tempomeister jookseb väikese varuga. Kilomeetriajad kippusid sinna 6:45 kanti jääma. Pikas perspektiivis oli kindel, et mulle jääb see kiireks. Oli vaid aja küsimus, millal ma pundist maha jään. Aga selle hetkeni oli veel päris palju aega.
Foto: I. Avaste
Tempomeistriga joosta oli tegelikult mõnus. Ise ei pea vaatama kella ega jälgima tempot. Esimesed 10 km ma sõna otseses mõttes lihtsalt nautisin ilma ja loodust ning üritasin fotograafidele naeratada. 😀 Nendest kilomeetritest mul palju rääkida polegi. 10 km aeg: 1:09:06. Energiastrateegia oli mul väga lihtne: iga tunni tagant üks IsoGel sisse, pärast geeli teeninduspunktis joon vett, muidu lonksan spordijooki. 3 geeli oli kaasas spetsiaalse vööga, 2 võtsin ametlikest geelipunktidest ja panin tasku. Energiastrateegia töötas imehästi. Kokku sõin 7 geeli: 2 enne starti ning 5 rajal (1:00, 2:00, 3:00, 4:00 ja 4:45 peal, viimased kaks kofeiiniga geelid). Samuti õppisin lõpuks maratonil jooksu pealt joomise ära. 😀
Perekond oli tulnud mind ergutama juba 16. km algusesse. Ema küsis, kuidas mul on. Vastasin: “Väga hästi ja isegi kui oleks halvasti, siis ega ma seda teile ei ütleks.” 😀 Tegelikult seal veel oligi kõik täitsa korras. Kuskilt ei valutanud ja erilist väsimust ka polnud. Joostud oli alla 2 tunni. Kõik pidigi veel väga ilus ja hea olema. Mind tegi see muidugi väga rõõmsaks.
16. km
16. km. Tegelikult sörkisin, kuigi tundub kõnnisamm olevat. 🙂
Maratoni liidrid möödusid meie grupist esimese ringi lõpus, kui meie alles esimest korda vanalinna tõuse võtsime. Nende võistlus sai läbi, me polnud veel isegi teisele ringile jõudnud. 😀 Teadsin, et poole peal ei tohiks veel üldse raske olla, aga kuna minu vorm ja treenitus polnud päris need, mis oleks pidanud maratoni jaoks olema, siis oli mul veel niigi hästi läinud. Tabasin end mõttelt, et ikkagi hetkel elu kõige lihtsam poolmaraton. Esimese ringi lõpus nägi raja ääres kaasa elanud peaminister Taavi Rõivas meie grupis oma tuttavat ja sörkis meiega paarsada meetrit kaasa. Sain esimesel maratonil peaministriga koos joosta. Vähemalt sellel hetkel tegi iga väike asi korraks tuju paremaks. 🙂 Esimese ringi läbisime umbkaudu 6-minutilise ajavaruga, ringi aeg 2:24:58.
Teise ringi alguses oli mul siis juba korraks natuke motivatsioon maas ning olin arvutama hakanud, kas suudan pöördekohani 31. km peal koos grupiga vastu pidada. Kiire arvutus ja asjaolude hindamine näitas, et võib-olla isegi kuidagi suudaks. Mere ääres oli tuul ning grupi varju hoida oli seal ainus mõistlik tegu. Esimesel ringil säästsin niimoodi päris palju energiat ja jalgu. Õnneks motivatsiooni ja naeratuse tõi korraks tagasi perekonna nägemine. Pidin ju ikka neile naeratama, et nad ei muretseks. 🙂 Olin juba enne maratoni kindel, et need teise ringi esimesed 9 kilomeetrit kuni pöördekohani saavad olema juba ainuüksi vaimselt kõige raskemad. Täpselt nii oligi.
2. ringi algus. Hakkas raskemaks minema.
Ühel joonel edasi
Vaikselt hakkaks aina raskemaks minema. Eks tagantjärele on ka selge, miks nii oli: olin oma tund aega juba puhtalt anaeroobses vastu pidanud. Tundsin, et põlen läbi. Kilomeetritel 22–29 pidasin endaga tõelist vaimset võitlust, et mitte alla anda ja liiga vara kõndima hakata. Kuskil mingit põrguvalu polnud (jumal tänatud!), aga mootor ehk süda ei jaksanud enam nii kiiresti tegutseda.
“Margit, sa ei hakka veel kõndima. Veel on liiga vara. Nii venib see maraton sul väga pikaks ja valusaks.”
“Hoia gruppi. Pea nüüd nendega vähemalt 30 km märgini vastu. Kuni tagasipöördeni. Sa suudad.“
“Mis puust sa tehtud oled? Kas sa tulid siia vastu pidama või alla andma?“
“Proovi lugeda, mitmes naine rajal on Maris. Nii läheb aeg kiiremini.”
“Otsi tuttavaid. Vaata möödujaid. Ära mõtle distantsile ega ajale. Veel vähem ära mõtle, palju veel joosta on.”
Proovisin end igatpidi motiveerida ja pushida. 27 km peal tundsin, et varsti on kõik. Varsti jõuan selle maagilise seina või haamrini, millest kõik räägivad. Tegelikult olin enda üle nii uhke, et selles 6:45 tempos nii kaua vastu pidanud olin. Minu vormi arvestades oli see juba suur saavutus. Olin kartnud, et sein tuleb mulle ette juba 25 km peal. Tegelikult saabus ta aga 28 km täis saamisel. Minu jaoks oli maraton alanud.
Punases kohas jäin grupist maha. Algas see päris maraton.
Ma hakkasin kõndima.
Kiire pilk pulsile kinnitas mu kahtlusi, et midagi ilusat siin ei ole. Tagantjärele vaadates tean nüüd, et olin selleks hetkeks peaaegu 1,5 tundi täiesti anaeroobses vastu pidanud. Mõtlesin küll, et proovin nüüd teha intervalle: 5 minutit kõndida ning 5 minutit joosta, aga sellest ei tulnud midagi välja. Möödunud oli 3 tundi ja 20 minutit. Ma olin nii väsinud. Meetrid venisid nagu tatt. Aga ometigi ei kahelnud ma kordagi, et kunagi ma sinna finišisse jõuan.
Minu eelis oli see, et ma teadsin juba mitmeid nädalaid tagasi, et maratoni teises pooles hakkan ma kõndima. Ma olin selleks vaimselt nii valmis, kui üldse olla saab. Ma olin selle stsenaariumi 100 korda oma peas läbi mõelnud. See oli minu trump väga paljude teiste kõndima hakkajate ees: ma ei lasknud sellel faktil, et ma hakkan kõndima, end murda. Ma olin valmis. Ja mul oli plaan.
Mu plaan oli kõndida nii kiiresti, kui ma vähegi suudan. Lihtsalt vaadata enda ette kaugusesse, panna käed kiirelt tööle ja edasi rühkida. Täpselt nii, nagu ma seal Raadil kõnnitrenne tegemas käisin. Minu plaan töötas!
Esimene kõnniintervall oli vist kõige pikem, ligikaudu 13–14 minutit. Tagasipöörde koht polnud veel kätte jõudnud ja tee kulges laugelt ülesmäge. Just enne tagasipööret küsis keegi, kas krambid vaevavad. Minu vastus oli jällegi lihtne: “Ei vaeva, lihtsalt 3,5 tundi on stardist möödas.” Seal samas hüüdis keegi, et enam ei katkesta, nüüd mööda merevaateid lõpuni. Mulle polnud katkestamine kordagi pähe tulnud. Mul oli ükskõik, mis ajaga ma lõpetan, ja see võttis kõvasti pinget maha. Ma tahtsin lõpetada hea emotsiooniga.
Leppisin iseendaga kokku, et pärast tagasipööret hakkan jälle jooksma: tee on natuke allamäge ning lähen väga vaikse ja kerge sörgi sammuga. Kella ei vaata, ainult sörgin nagu jaksan ja nii kaua, kui jaksan. Lõpuni oli jäänud umbes 12 km. Kiire arvutus näitas, et ainult kõndides kuluks mul veel natuke alla 2 tunni ning finišisse jõuaks ajaga 5:30. Kui osa joosta, siis võiks tulla isegi parem aeg, kui ma ise endale ennustasin?!
Foto: K. Parksepp
Läksin muudkui vaheldumisi sörkides ja kõndides ilma igasuguse süsteemita edasi. Tempot ei vaadanud, jälgisin ainult distantsi. Viimases geelipunktis olin ma igal juhul veel üpris surnud ja mäletan, et näitasin Atsile žesti, nagu keegi lõikaks mul kõri läbi. 😀 Vot selline draamakuninganna. Aga usute või mitte: edasi hakkas kuidagi (vaimselt?) kergemaks minema?!
Jõudsin IcePoweri punktini ja lasin neil hoo pealt parema kergelt valusa põlve külmaspreiga ära jäätada. Aitas ikka väga hästi, sest distantsi lõpuni ma põlve üle enam kurta ei saanud. Kui täis sai 35 kilomeetrit, otsustasin ma väga resoluutselt, et Margit, kas sa oled siia nalja tulnud tegema või jooksma? 7 km veel. Sörgi nüüd vaikses tempos lõpuni. Kahjuks nii hästi see plaan ei õnnestunud, sest peagi hakkas mul tundma andma parem tald. Eelmise aasta Tallinna poolmaratoni järgselt lõi mul välja täpselt sama valu vasaku talla all. Seekord oli nõrgim lüli aga parem jalg. Asi kiskus teravaks ning hakkasin jälle kõndima. Proovisin tossu sees nii palju kui võimalik oma pöialihaseid lõdvestada.
Niimoodi ma siis seal kulgesin koos mitme tuhande mööduva poolmaratoonariga. Natuke sörkisin, siis jälle kõndisin. Kogu maratoni vältel sain ma nii palju ergutusi tuttavatelt rajal või raja ääres, et ma ei tundnud end mitte kunagi üksi olevat. 🙂 Lisaks teadsin, kui palju inimesi mulle enne maratoni edu soovinud olid ja kui paljud mulle kodus pöidlaid hoidsid. Sellel nädalal sain ma aru, kui palju häid inimesi tegelikult minu ümber on. Olete võrratult vinged! Teie toetus tegi asja kohe kindlasti palju palju lihtsamaks.
Igal juhul, mingi ime läbi olin ma läbinud 39 kilomeetrit ning kell polnud tiksunud veel üle 5 tunni. Korraks hakkasin mõtlema, et mu kell vist ei tööta. Kuidas see võimalik on? Aga samas: olin ju näinud, kui paljudest 5 tunni grupi mahajääjatest oma kiirkõnni ja sörgi seguga juba möödunud olin. Olin kõndides ikka korralikku tempot teinud.
Järsku möödus minust selja tagant mingi võõras naine, kes oli ilmselgelt lugenud mu särgi selga ja soovis siis oma mõtteid avaldada. “Ülikooli Spordiklubi tüdruk ja ei jaksa joosta, ai-ai-ai.” Selline asi oli mulle niiiiii vastukarva, et kraapisin oma jõuvarud ja motivatsiooni kokku ning ütlesin talle vastu: “Jaksan küll, tervelt 42 kilomeetrit.” OK, ma ei jooksnud terve tee, aga see polegi asja point. Selle peale kukkus ta seletama, et arvas, et ma poolikut jooksen… No vabandust, aga isegi kui ma jookseks poolikut ja peaks kõndima, siis… mis see sinu asi on? Kas pole mitte igaüks kangelane, kes julgeb end iseenda jaoks ambitsioonikal distantsil proovile panna, olgu selleks siis 42, 21, 10, 5 või 1 kilomeeter? Kas mitte me kõik polnud seal linnatänavatel paljudele teistele motivatsiooniks, et kõik on võimalik? Kas me kõik pole kunagi kuskilt alustanud? Kes oled sina, et tulla mulle niimoodi ütlema?
Anyway, sellest natuke vihasest hetkest oli ilmselt midagi kasu ka, sest mulle tuli vaatamata põrgulikult valusale jalatallale tõeline motivatsioon sisse. 😀 Proovisin ikka sörkida ja lõpetada see maraton võidukalt. Vaimselt läks kuidagi lihtsaks, et ainult 3 km veel ja juba 39 km seljataga. Tõusudel kõndisin, aga siledal maal arendasin jooksusammu laadset toodet. Olin kogu aeg oodanud, millal klubikaaslane Maria (tema jooksis poolmaratoni) minust möödub. Lõpuks Šnelli tiigi juures see juhtuski. Kiitis mind, et jõuan veel joosta. 🙂 Emotsioon hakkas vaikselt tulema.
Kartsin, et viimasel kilomeetril nutan ja muutun väga emotsionaalseks, aga ajusse ei tahtnud kuidagi kohale jõuda, et ma jooksen oma esimese maratoni viimast kilomeetrit. Kõik tundus nii sürreaalne ja uskumatu. Kuidas ma küll siia jõudsin? Alles ma ju jäin grupist maha ja oli nii raske ja… Nüüd ma olen siin.
500 meetrit enne lõppu märkasin Marist, natuke maad edasi ka Tiitu, Helemaid ja Liliani ergutamas ning kaasa elamas. Algas ka viimane lõik allamäge ning pööre finišisirgele juba paistis. Jalad muutusid kergeks, enesetunne oli võimas. Vähemalt mulle tundus, et kõik pealtvaatajad silmitsesid neid jooksjaid, ka mind, mingisuguse erilise austuse ja heakskiitva pilguga. Raske on kirjeldada seda tunnet nendel viimasel poolel kilomeetril.
Sellest pundist küll kõige rõõmsam lõpetaja. 🙂
Pöörasin finišisirgele, vaatasin taevasse ja naeratus tuli vägisi suule. Korrutasin iseendale, et ma lõpetan kohe täispika jooksumaratoni. See oli minu suur unistus ja ma viin selle kohe täide. See oli see hetk, kus kõik need luhtunud plaanid, pettumust valmistanud võistlused, rasked treeningud, probleemid, tervisemured ning kõik selle aasta halb oli ühekorraga justkui käega pühitud. Läinud. Kadunud.
See hetk ei lähe mul mitte kunagi meelest ära.
Noormees pani mulle kuldse medali kaela ning ütles: “Palju õnne! Jooksid just läbi terve maratoni.” Mulle ei tahtnud kõik ikka veel kohale jõuda. Kile selga ja lihtsalt kõndisin ja kõndisin. Siis istusin läbi suure vaeva kõnniteele maha. Tuli vend, tuli isa. Ma ei mäleta, millest me väga rääkisime, aga ma mäletan, et ütlesin vennale: “I just ran a freakin’ marathon.”Võimas.
“Millega ma just hakkama sain?”
Treener. Sõbranna. Vaimne tugi. Inspiratsioon. Eeskuju. Suur õde.
“I just ran a freakin’ marathon!”
Maris tuli ja istus minu kõrvale ja me lihtsalt rääkisime. Olin üllatanud nii teda kui ka iseennast. Mina olin südames arvanud, et minu aeg on heal päeval 5:15, pigem midagi 5:20–5:30 vahele. Tuli aga 5:08. Aga see aeg polnudki ju kõige olulisem. See tunne, SEE emotsioon, mida ma olin terve aasta tulutult taga ajanud, oli lõpuks kohal. Kõik vaev oli tasutud. Kõik oli lõpuks õige.
Tiim!CEP ja Saucony – MARide usaldusväärne kombinatsioon. 😀Tiim vol 2. Paljud on fotolt puudu. 🙂
MA LÄBISIN TÄISPIKA MARATONI !!!
How awesome is that? 😉
Pärast maratoni
Räägiks siis natukene ka sellest, mida mu keha sellest maratonist arvas.
Energiast mul puudust ei tulnud, geelistrateegia töötas valatult, teeninduspunktides sain lausa üllatavalt hästi hakkama. Janu hakkas lõpus tekkima, aga samas olin ma juba kaks päeva enne maratoni janus ja ei saanudki seda janu vaatamata pingutustele täis joodud.
Riietus (lühikesed püksid + CEP kompressioonisäärised + T-särk + nokats) oli täiesti kümnesse. Palav polnud kordagi, külm ka mitte. Säärised aitasid väga hästi sääri hoida ning maratoni ajal ei tundnud ma säärtes kordagi mingit valu, kuigi veel 3 päeva enne maratoni olid mul sääred kergelt valusad ning nädal enne oli olukord ikka tunduvalt kehvem, kui siin blogis välja paista lasin ja iseendale tunnistada julgesin.
Keha käitus selles mõttes üllatavalt, et alla andma hakkas hoopis mu tugevam ehk parem jalg. Esimesena väsisid ära esireied. Tavapärased murelapsed ehk tagareied, sääred ja tuhar käitusid ikka väga eeskujulikult, eriti nii pikka maad arvestades. Järgmisel päeval olid valusad kõik lihased peale biitsepsi, triitsepsi ja rinnalihase. Parem pöid on hetkel veel vigastatud ning väga palju kõndida ei lase. Öö pärast maratoni oli raske, sest vaatamata valuvaigisti võtmisele ärkasin iga pöörde ajal üles, sest jalad olid nii valusad. Täna ehk neljapäeval tunnen end juba peaaegu täiesti normaalselt, ainult esireis on veel ‘kinni’ ja parem tald jätkuvalt paraneb sellest väiksest vigastusest. Ainsad trennid, mida teinud olen, on üks lihashooldus ja üks YogaFunC. Kavatsen maratonijärgse(d) nädala(d) ülikergelt võtta ja puhata.
Ma sain ainult ühe väikse villi ning tundub, et kõik varbaküüned jäävad samuti alles. Ükski riietusese valusalt hõõruma ei hakanud. Õnnelik maratoonar.
Teise poole jooksin peaaegu 20 minutit aeglasemalt kui esimese
Kokkuvõttes
SEB Tallinna Maratoni päev ning üldse kogu see nädalavahetus jäävad mulle elu lõpuni meelde. Mul on nii hea meel, et ma sellest eesmärgist aasta jooksul ei loobunud ja julgesin väljakutsele vastu astuda. Mul oli neid hetki küll ja veel, kus kõik tundus must ja tume ja lootusetu. Eks püsilugejad ja sõbrad teavad isegi, kui raske mul sellel aastal olnud on. Aga nagu näha, siis võib maratoni hea emotsiooniga lõpetada ka sugugi mitte ideaalses vormis. Minu maraton oli kõik, mida ma lootsin, ja veel nii palju rohkem. Siinkohal on mõistlik öelda kõigile sõpradele, tuttavatele, perele, TYSKi tiimile, Marisele, High5 tiimile, lugejatele ja followeridele, kaasaelajatele ja ergutajatele MAAILMA SUURIM AITÄH. Teie tegite selle päeva minu jaoks nii palju kergemaks ja nauditavamaks. Olge te sada korda tänatud. 🙂
Ja kõige lõpetuseks: mingem korraks ajas vaid 2 aastat tagasi. Tollal oli minu suurim unistus joosta järjest 10 km. Mul ei tulnud mõttessegi, et aasta hiljem jooksen ma poolmaratone ning aasta pärast seda kuulun nende inimeste sekka, kes on oma elus läbinud täispika jooksumaratoni. Ma ei osanud sellistest asjadest isegi mitte unistada. Aga joostes kasvab isu. Joostes kasvad sa ise. Joostes kasvavad unistused. Olge julged suurelt unistama ja neid unistusi püüdma!
Olin lubanud ju Instagrami pilte ja Facebooki otsereportaaži, aga minu ainus internetiühendusega seade ei töötanud. Milline ebaõnn! Õnneks sain Tiidu telefoni teel Kailiga ühendust võtta ning kõik hakkas vaikselt laabuma. Õnn pidi ju lõpuks pöörduma.
Nourish, Train & Flourish 