Maratonist on möödas natukene üle 9 nädala. Juba üle 2 kuu! Kuhu see aeg küll lendab?
Aga miks ma ikka veel maratonist räägin? Vana teema? Ammendunud? Minu jaoks mitte. Oma esimest maratoni ei unusta ma küll mitte kunagi. See on mulle nii mitmes mõttes väga VÄGA eriline. Aga nüüd suudan ma maratonile tagantjärele targema (?) pilguga vaadata. Olen jõudnud järeldusele, et ma olen ikka üks väga (hull?)julge neiu.
Üks ebaõnnestunud võistlus teise järel, täitmata eesmärgid, treeningplaan, mis kiiresti nurjus, ja kõige otsa pidevalt kuhjunud ülekoormus. Tundsin, et minuga pole kõik päriselt korras. Kõik tipnes koormustestil spordiarsti diagnoosiga: üleväsimus. Ravi: treeningmahu vähendamine. Neid hetki, kus ma kahtlesin, kas ma suudan maratoni läbida, kas mul on tervise seisukohast turvaline maratonile minna ja kas ma leian sealt maratonilt selle, mida ma otsima lähen, oli ikka päris palju. Mõned neist mõtetest jõudsid siia blogiveergudele, paljusid mõtlesin aga ainult oma peas või jagasin kõige lähemate sõpradega.
Mul oli sada kahtlust. [edasi fragmendid varasematest postitustest]
Minna esimest korda maratonile ja see katkestada? Kas ma pärast sellist katastroofi enam üldse kunagi joosta tahaks? Joosta saaks?
Kukkus kokku mu usk, et ma suudan kunagi maratoni joosta.
Ma pean iseendaga iga päev roppu tööd tegema, et positiivset meelestatust kuidagi üleval hoida.
Maraton ilmselt jääbki viimaseks võistluseks sellel aastal. Olen üpris kindel, et pärast seda katsumust ei jookse ma päris mitu nädalat ning mõnda aega oma jalga võistlustele ei tõsta. Vot sellised plaanid.
Eelmisesse nädalasse mahtus päevi, kus käisin ringi suu kõrvuni ja särasin õnnest, aga alles hiljuti valasin pisaraid ja tundsin end madalamana kui muru. Üks samm edasi, kaks sammu tagasi. Kaks sammu edasi, üks samm tagasi.
Kas maraton üldse tuleb? Ma ei taha sellele veel mõelda. Ma ei küsi endalt veel seda küsimust. Ma ei suuda ette kujutada, et ma ei lähe sinna.
Miks ma arvasin, et suudan üle iseenda varju hüpata?
Mul oli tuhat muremõtet.
Ma planeerin absoluutselt kõike, aga praegu puudub igasugune aimdus, kuidas pärast terveks saamist uuesti alustada.
Ma tunnen end nõrgemana kui kunagi varem. Kust kohast see tugevus tulema peaks? Millal? Ja miks peaks üks ebaõnnestumine teise järel mind kuidagi tugevamaks muutma?
Peaaegu olin selle musta augu äärest üles roninud, kui jälle mu sõrmedele astuti ja ma kolinal augu põhja tagasi kukkusin. Ma ei tea, kas millal ma jaksan jälle ronima hakata…
Ma kardan vigastust saada.
Ma kardan, et mingi valu läheb kuskil nii hulluks, mõni luu või kogu tervis annab alla ja ma pean katkestama.
Katkestamine ongi minu kõige suurem hirm. Maraton maratoniks, aga mis hinnaga?
Kas see neiu on maratonimaterjal?
Aga ma võtsin oma viimased julguseraasud kokku, otsisin tuge õigetelt inimestelt (!!!) ja läksin sellele maratonile. Hands down: parim otsus! Kas see oli riskantne? Mõnes mõttes kindlasti.
Spordiarst ei keelanud mulle küll koormustesti tulemuste põhjal maratonile minna, aga loomulikult olin ma enda pärast natuke mures. Vaimselt oli see ilmselt kõige painavam: mul oli see suur eesmärk, mis oli mulle nii-nii oluline, mu plaan edukalt eesmärgini jõuda ei tahtnud mitte töötada ja mul polnud kindlust, et ma saan sellega hakkama. Ma läksin selle stardijoone taha kindla teadmiseta, et kõik läheb hästi. Ma vihkan määramatuse tingimustes tegutsemist, aga elu ongi vahel üks suur määramatus. Muidugi ma meelestasin ennast positiivselt ja uskusin endasse, aga maraton on nii pikk distants, et selle jooksul võib isegi parimas vormis ja korraliku ettevalmistusega nii palju valesti minna, rääkimata siis minu väga kaheldavas vormis ja pooliku ettevalmistusega. Ma olen jätkuvalt veendunud, et iseennast kuulates suudab iga terve inimene maratoni läbida, aga kindlasti pole tegemist ‘jalutuskäiguga pargis’. Äkki on isegi natuke ohtlik minna maratonile täiesti aukartust tundmata?
Mina tundsin aukartust. Tundsin ebakindlust. Kahtlesin. Muretsesin. Aga ma tahtsin minna. Ma tahtsin oma unistuse teoks teha. Mul oli südames üks soov. Mul oli vaja julgust, et oma südame häält järgida. Ma leidsin selle julguse. Teiste toel, aga siiski iseenda seest. Sest kui midagi tahta, väga väga VÄGA tahta, soovida ja selle nimel tööd teha, siis on tõenäosus, et see soov täitub, ikka päris korralikult suur. 100% oleks liiga julge väide, sest mitte miski siin elus pole vist päris 100% kindel, aga kas piisavalt suur, et julgeda proovida? Seda kindlasti. 🙂
Have courage! Jätkugu julgust! Aeg 2016. aastaks eesmärke seadma hakata? 😉
