Rubriik: 42 195 meetrit ehk maraton

Esmaspäev: fartlek. Uskumatult mõnus jooks! Jooksin esmalt 30 minutit rahulikult, pulss oli lausa väga hea (145 bpm) ja tempo 7:10 min/km kandis. See on minu kohta väga hea pulsi ja tempo suhe. Edasi jooksin 15 minutit 165–170 pulsiga. Tempo püsis seejuures 6:00 juures. Seegi on minu kohta suurepärane. Lõpuks sörkisin 15 minutit koju tagasi. Ilm oli hea, jooks oli hea, jalad olid head. 🙂 Jõudsin veel mõelda, et huvitav, nii palju on joosta saanud viimastel nädalatel, aga jalad 100% korras. Selle mõttega ilmselt sõnusin end ära.

Teisipäev: rulluisutamine. Käisin Tähtveres (teate, kui nõme on sinna saada ilma autota, uiske käes tassides?), et harjutada tõusukesi-langusi ja pidurdamist. Sõitsin kokku 10 km (umbes 15 ringi äkki?) ja sain korralikult harjutada. Tunne läks lõpus juba kindlamaks, see on hea. Üldiselt aga oli kuidagi tuim olla, see on halb.

Kolmapäev: JJV edasijõudnud (mäkkejooksud). Kolmapäevaks oligi heade jalgadega kõik. Jalad olid väsinud ja natuke valusad. Pulss oli laes. Mitte miski ei sobinud! Plaanis oli mäetrenn Kvissentali mäel. Kes on Novembrijooksul käinud, see teab. 5 x 200 m kiirelt mäest üles. Lihtsalt kõik oli raske. Vahel ei ole hea päev, pole midagi teha. Põhiline, et neid halbu päevi liialt palju järjest ei tule, siis on asi tõsisem.

Neljapäeval võtsin trennist puhkepäeva, et jalgadele ja organismile puhkust anda.

Reede: (ebaõnnestunud) rulluisutamine. Läksin õhtu poole rullitama, sain Anne kanali ääres uisud jalga ja hakkas tibutama. Lootsin, et läheb üle ja sõitsin paar ringi, siis panin asjad kokku ja tulin koju, sest vihma hakkas täiega sadama. Vihmaga sõit on ohtlik ja mina ei taha millegagi riskida.

Laupäev: tempojooks ümber Pühajärve. Käisime Marisel pool-Ironmanil kaasa elamas (mu sõbranna ja treener on nüüd täitsa ametlikult raudnaine!) ja tema esimese rattaringi ajal tegime viimase raskema trenni enne Ööjooksu poolmaratoni. Jooksime ringi vastupäeva. Täitsa mõnus jooks oli vaatamata tõusudele, milles ma nõrk olen. Lõpp läks natuke raskeks, aga üldiselt jään väga rahule. 10 km, 6:15 min/km, 167 bm.

Pühapäev: puhkus.

---

Kokkuvõttes:

Blogi on sellel nädalal unarusse jäänud, sest mu elurütm muutus nädala päris palju. Läksin (esialgu poole kohaga) tööle ja sisseelamine ei ole ju kunagi väga lihtne. Tunnen end veel ebakindlalt, aga loodetavasti see möödub. Teen omalt poolt vähemalt kõik, et oma peaspetsialisti ametinimetus päriselt välja teenida. 🙂

Üritan järgmisel nädalal natuke pajatada Ööjooksust ja niisama elust. Loodan, et kedagi ikka huvitab. Kuna on võistlusnädal, siis peab natuke vähem trenni tegema ja kuna mul ajaga just meeletult priisata ei ole, siis mulle see sobib. Eks saab näha, mis seisus hetkevorm on.

Lugu sellest, kuidas ma jooksin ära oma elu mahukaima jooksunädala.

Esmaspäev: pikk jooks. Kuna eelmisel nädalal jäi 2,5 tunnine ots tegemata, siis tahtsin esmaspäeval juba puhanuna natuke rohkem joosta. Otsustasin teha 1,5-tunnise jooksu. Ega väga kerge ei olnud, sest vaatamata varajasele (7.30) stardile, oli juba õhk väga niiske ning seega tundus see 20 kraadi kohe eriti palav. Pulss hüppas ka kohe kõrgele ja tegin omajagu kõnnipause, et see siis allapoole tagasi tuua. Kõndida oli valusam kui joosta, sest reielihased lõid veel kergelt tuld. 😀 Omaette itsitasin seal, et ei saa joosta, sest pulss on laes, ei saa kõndida, sest jalad on valusad… Täitsa humoorikas jooks oli teine.

Teisipäev: rulluisutamine. Õhtul enne magama minekut käisin veel Anne kanali ääres ja Ihaste teel rullitamas. Tahtsin 10 km ära sõita. Täitsa mõnus, kuigi palav oli.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus (lõigud). Õues oli megapalav (26 kraadi ja päike taevas siramas), kui trenn kell 18 õhtul algas. Juba soojendus oli raske. No ei istu mulle see soe ja kõik. Mitte midagi ei ole teha. Tegime täiesti tunde järgi sellise trenni:

• 1 x 1000 m,
• 2 x 800 m,
• 2 x 600 m,
• 2 x 400 m.

Tegelikult oli sinna mõeldud veel üks 600 m lõik ja kaks 400 m lõiku juurde, iga kiire vahele 400 m aeglaselt. Aga kui ikka enesetunne ei ole suurepärane, siis polnud nii palju vaja. Lõikude vahel mina pigem kõndisin. Esimene kilomeetrine sai tempoga üle pandud – 5:11 min/km – edasi jäid tempod pigem sinna 5:30 ja 5:45 vahele. Aga pole vigu. Selle ilma kohta ime, et üldse joosta jaksasin!

Neljapäev: puhkus. Viskasin jalad seinale ja õhtul oli tunne nii hea, et mõtlesin, et tuleb see 3-tunnine jooks, maratoni treeningu kõige tähtsam iseseisev osa, mille ma pean ära tegema, ikkagi reedel ära teha. Laupäeval ei saa, pühapäeval olen väsinud, esmaspäevast hakkan juba tööl käima… Reede!

Reede: pikkkkkk jooks. Magasin rahulikult, sõin banaani ning kella 10 paiku hakkasin liikuma. Vööhoidjaga oli kaasas joogipudel, taskus üks härra Jooksjalt laenatud Etixxi geel, mõned mündid ja muusika. Ilm oli lõpuks ometi maha jahtunud ja mind tervitas 19 kraadi. Mitte ideaalne, aga päris hea. Tuult oli ka parajalt, et jahutas, aga ei takistanud. Pilvine.

Raja mõtlesin eelnevalt välja: kesklinnast Eedeni juurde, mööda Kalda teed Mõisavahesse, sealt Soojuse teele ja Räpina maantee äärsele kergliiklusteele. Sealt Luunja poole ja pööre Kabina poole. Pikk kulgemine ja Ihastesse välja, sealt Anne kanali äärde, natuke Emajõe ääres tiirlemist ja koju tagasi. Maksimaalne distants 24 km, mida saab vajadusel lühendada nende Emajõe kallaste arvelt. Suhteliselt lame rada, kui Sõpruse sild ja Mõisavahe tõus välja arvata. Tingimused head ja rada ka hea.

Üldiselt ütleksin, et väga edukas jooks! Tõesti jooksin kogu tee, vahepeal tuli sisse paar joogi- ja valgusfoori pausi. Jõin 45 min peal, pärast 1,5 tundi (siis võtsin geeli ka), 2 tundi ja 2,5 tundi. Oli ikkagi palav ja vee- ning sooladekadu oli suur. Esimene tund oli kerge ja möödus kiirelt. Siis hakkas korraks igav, aga õnneks jätkus edasi mitu (5–6?) kilomeetrit kerget langust, kus jooksin ka oma kõige kiiremad kilomeetrid (7:00–7:15 min/km). 2 tunni täitudes hakkasin juba rohkem kella vaatama ja alates 2:15 oli kõik ikka väga suur eneseületus. Puhta surma sain, kuigi kuskilt väga ei valutanud, vaid lihtsalt väsimus oli piisav. Lõpus jooksin veel Kvartali ümber ühe ringi, et 24 km täis saada ja siis kohe Maksimarketist endale juua osta. 😀

Kokkuvõttes: edukas. 24 km 7:31 min/km, keskmine pulss 160. Võiks olla madalam, aga see ei ole üldsegi mitte kohutav minu kohta.

Laupäev: puhkus. Pildistasin pulma! 🙂

Pühapäev: kerge jooks. Pärast 8 tundi fototöötlust tahtsin silmad arvutist ära saada ning vedasin end kergele jooksutiirule. Poolest tunnist piisas, et end jälle värskena tunda. Pulss püsis ilusti alla 150.

---

Kokkuvõttes:

Vaatasin Sportlyzerist graafikuid ja avastasin, et see oli mu terve elu kõige jooksumahukam nädal 52 kilomeetriga. 🙂 Maratoninädalal jooksin 1 km vähem. Juulis kogunes jooksukilomeetreid 125. Ühelgi teisel kuul sellel aastal veel nii palju jooksnud ei ole.

Järgmisel nädalal on plaanis rulluisutada, joosta rahulikult, lõike ja nädala lõpus teha üks trenn Pühajärve ääres, et poolmaratoniks end korralikult valmis panna.

Ja pssst, ma lähen homme esimest päeva tööle! Hoidke pöidlad peos. 🙂