Workout Week – Lehekülg 117 – Nourish, Train & Flourish

Sellel nädalal tegin härra Jooksjale üllatuse ja sõitsin tema teadmata talle Norrasse külla, et täita üks meie ammune unistus: matkata kurikuulsale Trollikeelele. 🙂

6.–12.08.2018

Esmaspäev: trennivaba. Puhkasin poolmaratonist.

Teisipäev: keskpikk jooks. Võtsin oma punnitopitud käsipagasi ja maandusin pärastlõunal Norra läänerannikul Bergenis, kus resideerub ja rügab tööd minu härra Jooksja. Üllatus oli suur ja õnneks meeldis. 🙂 Õhtul oli vaja meil härra auto firma garaaži parkima viia, seega sõitsime sinna ja tagasi jooksime. Norrale väga ebaiseloomulikult saime praktiliselt kogu tee allamäge joosta, seega hästi kerge jooks oli. Jalad olid ikka lõpuks üpris väsinud, kuna poolmaraton oli neis siiski veel sees. 6:48 min/km, 142 bpm.

Kolmapäev: kerge jooks. Kolmapäeval kulgesin kergelt läbi vihmasaju ümber 3,2-kilomeetrist õpris tasast rada, mida meie siin nimetame tema kuju järgi kalaks. Tegin ühe ringi ära ja jooksin korterisse tagasi. Täitsa kena jooks, mõnus jahutav vihm ja karge õhk – asjad, mida kodumaal ammu nähtud pole. 6:33 min/km, 141 bpm.

Neljapäev: mäkkejooksud. Alustasin trenni ühe kerge ja sileda profiiliga soojendusjooksuga. Seejärel ootas ees Floyeni mäe vallutamine. Trenn, mida olen siin ka 2016. aastal teinud. Pikad trepid kuni mäe jalamini kõndisin ja seda Garminiga ei salvestanud. Mäe jalamil algavad mäkkejooksud: kõik sirged (tõusud) mäest üles jooksen nii kiirelt, kui jaksan. Igas kurvis seisan ja puhkan, kuniks pulss tuleb alla 120. Pikemad tõusud jagasin mitmeks osaks. Tuli midagi üle 10 korraliku mäkkejooksu (lugemine läks sassi). Seejärel oli preemiaks ilus vaade alla linnale. Loomulikult allajoostes sain paduka kaela ja kollanokana ei olnud ma ka kilekat kaasa võtnud, mis ka mäel tuule käes oleks ära kulunud. Aga jäin ellu. 🙂 Tuhar tegi järgmisel päeval väga mõnusat valu.

Reede: trennivaba. Nagu ka teised päevad, siis härra tööl oleku ajal tegin pool päeva oma töiseid toimetusi ja vahtisin arvutiekraani, seejärel jalutasin linnas ringi ja kolasin sisustus- ja disainipoodides. Õhtul kutsuti mind ühes härra ja kõigi teiste töökaaslastega ülemuse sünnipäeva tähistama. Töökultuur on selles firmas ikka imekspandavalt kodune ja sõbralik. 😊

Laupäev: pikk fartlek + liustikumatk Buarbreenis. Päeva alustasime Bergenis. Minu kvas oli pikk fartlek, kus plaan oli lihtne:

5 km <142 bpm
4 km <152 bpm
3 km <162 bpm
2 km <172 bpm
1 km <182 bpm

Plaan oli lihtne, aga teostus veidi poolik. Jooksin jälle ringe ümber “kala”, et mitte linnas ära eksida ja aina järske tõuse nühkida.

Esimene blokk ehk 5 km pulssi alla 142 bpm hoida ei olnud probleem. Tempo tiksus kenasti 6:50 kandis ja pulss 137 kandis.

Järgmised 4 km sain ka plaaniga hakkama: pulss oli täpselt planeeritud vahemikus ja tempo oli ca 6:05 min/km.

Edasi suutsin peaaegu pulsi õigesse vahemikku sundida, kuigi vasaku jala sääremari ei tahtnud enam eriti koostööd teha. Pulss jäi 158 bpm kanti ja tempo oli 5:40–5:50 min/km.

… ja siis läks asi lappama. Jalad olid suhteliselt väsinud ja vasak sääremari elas ikka oma elu. Ma lihtsalt ei suutnud oma pulssi 170 ligi või sellest üle lükata! 😕 Üritasin endast anda täieliku maksimumi, mis nende jalgadega võimalik oli. Viimased 3 km tulid 5:26, 5:37 ja 5:32, pulsid 163 bpm kandis. Nojah. Mis sa siis teed. Läks nagu läks.

Kokkuvõttes tuli keskmine tempo 6:16 min/km ja pulss 148 bpm – ei ole just väga kole.

Pühapäev: Trolltunga matk. Spontaansest liustikumatkast pärast fartlekki ja unistuse täitumisest ehk matkast legendaarsele Trollikeelele kirjutan pikemalt eraldi postituses koos piltidega, mida mina teie asemel ei tahaks vaatamata jätta. Pildid selles postituses siin on vaid soojendus. 😉

Kokkuvõttes:

6.–12.08.18

Sel nädalal sai omajagu kilomeetreid kogutud nii jooksurajal kui ka matkarajal. Olen siiani täiesti lummuses meie tänasest matkast. Loodan järgmisel nädalal sellest pikemalt kirjutada. Nüüd aga viimaks tuttu, et ruttu tänasest megapingutusest (üle 8 tunni matkamist, ligi 2000 tõusumeetrit ja rohkelt tööd kõigile lihastele varbaotstest kuni kulmudeni välja) kiiremini taastuda. Head ööd!

Esmaspäev: trennivaba.

Teisipäev: fartlek. Hommikul kell 5 üles ja jooksma. Hakkasin vaikselt kiirust timmima. Ehk siis sel nädalal kerge fartlek: 10 min soojaks ja siis kiired lõigud:

5 min: 5:17 min/km
4 min: 5:08 min/km
3 min: 5:13 min/km
2 min: 5:03 min/km
1 min: 4:55 min/km

Vahele alati sama palju rahulikku jooksu, kui oli kiiret. Mõtlesin, et hoian kiiretes osades pulssi alla 170, aga tegelikkuses ma seda nii kõrgele ajada ei suutnudki. Trenni maksimaalne pulss oli 166 bpm ja keskmine lõikude ajal 158–160 bpm. Alguses olid jalad täiega maa küljes kinni, lõpuks hakkas juba paremaks minema. 🙂 6:21 min/km, 148 bpm.

Juulis jooksin 25 tunniga 225 km. Elu mahukaim jooksukuu.

Kolmapäev: keskpikk jooks. Kolmapäev on peaaegu pika jooksu päev. Kuna kuumus ei raugenud, tuli ikka kell 5 ärgata. Ja jooksma minna. Kulgesin Ihaste teel ja Ihastes 1,5 tundi. Loomulikult suutsin kuskil ikka vaelpöörde teha, siiski mina ja Ihaste. Klassika. 😂 Jalad olid isegi päris head. 6:33 min/km, 149 bpm.

Neljapäev: Jooks Jõud Venitus. Õues oli praktiliselt tuulevaikus, pilvitu päikseline ilm ja kõigi lõigutrennide palavaim ilm: 31 kraadi. Varjus. Hullumaja!

Kartsin, et saame 3+2+1 km lõigud, aga õnneks Treener säästis meid sellest hullusest. Juba jooksuharjutuste lõpus oli selline tunne, nagu oleks hullu trenni ära teinud.😅 Tulid hoopis 600 m lõigud ja tervelt kuus tükki ning kõige lõppu üks 400 m. Minu õnneks oli Maria ka trennis tagasi, seega sain tema selga vaadata😂, kuna ta on ikka väga kiires vormis praegu. Hea motivatsioon, suutsin endast palju rohkem välja pigistada.🙂

Tempod tulid sellised: 4:27, 4:43, 4:38, 4:32, 4:35, 4:41, 4:32 min/km. No tegelikult ei ole ju paha? Mis veel jaheda ilmaga oleks…

Reede: trennivaba.

Laupäev: võistluseelne soojendus. Pulss oli okei, tempo oli okei, ilm võrreldes neljapäevase 31 kraadiga oli okei, aga jalad olid megarasked nagu pakud.😕 Vaikselt tiksusin oma “võistlus”eelse soojenduse ära. 6:33 min/km, 144 bpm.

Pühapäev: poolmaraton. Kuna millalgi on vaja natuke vormi testida ja minu maratoni ettevalmistuse juurde on alati kuulunud üks poolmaraton, siis sel aastal tuli see augusti alguses ära teha, kuna Ööjooksule mul minna võimalik ei ole. Kuna olin ema sünnipäeva puhul vanematekodus Ida-Virumaal, sain joosta suure tüki oma poolmaratonist minu jaoks Eesti ilusaimal rajal: pankrannikul. Panin end ka Marathon100 virtuaaljooksule kirja, et vahepeal ei tekiks kiusatust alla anda. Kokkuvõttes oli väga hea, ühtlane ja suhteliselt kerge kulgemine. Kirjutan järgmisel nädalal kõigest pikemalt. 🙂 5:28 min/km, 162 bpm.