Pankranniku poolmaraton

Augustikuu esimesel pühapäeval tegin ma teoks võistluse, millest olen mõelnud juba aastast 2014. Joosta minu kodusel Ida-Virumaa pankrannikul üks poolmaraton. Olin küll selle võistluse ainus osaleja, kuid nüüd on see unistus teoks tehtud.🙂

img_7326

Sõitsin laupäeva õhtul vanematekoju ja läksin väga eeskujulikult juba kell 22 magama, et kell 5.30 äratuskella kuuldes olla virk ja kraps. Tegelikkus oli aga sootuks teistsugune: magasin tohutult kehvasti, ärkasin miljon korda ja vahtisin kella. Nagu oleks päris võistlusele minema, selline närv oli millegipärast sees. Kui äratuskell lõpuks helises, oleks hea meelega mitu tundi edasi maganud. Aga tuli ärgata, puder sisse toppida ja kella poole seitsme paiku asusime isaga teele. Mina joostes, tema rattal.

Esiteks tegin 2 km sooja. Ilm oli mõnusalt jahe, kuskil 18 kraadi ja poolpilvine. Kohe kodukülast välja saades oli aga selge, et puhub üpris korralik läänetuul. Ehk siis esimene kolmandik võistlusest möödub vastutuules. Pulss ja tempo olid ilusad, aga jalad olid kanged ja lihasvalus. Võimlemine ja jooksuharjutused tegid asja natuke paremaks, aga kokkuvõttes oli kõik, nagu olema pidi: kuna tegu oli praktiliselt testjooksuga, läksin seda tegema trenni pealt, ilma spetsiaalselt puhkamata. Vormi testimine enne maratoni.

Alustasin jooksu Kukruselt. Esimene kilomeeter nende jalgadega just kerge ei olnud. Teisel kilomeetril tervitas kohe üks korraliku tõusuga viadukt, kust pidi üles saama. Kõik muidugi vastutuules, sest seal põldude vahel ei olnud tuulevarju kuskilt võtta. Esimese joogipunkti tegin 3 km täitumisel Kohtla-Järve linna piiril. Isa andis mulle veepudeli ja võttis selle pärast ka ära, seega ei pidanud ma kordagi aeglustama, aega kaotama ja rütmi sassi ajama. Mugav.

img_7214

Läbi linna sain isegi suhteliselt kiiresti. Lihtsalt üks sirge, pööre paremale ja üks veel pikem sirge. Positiivne oli näha, et ka Kohtla-Järvel ehitatakse uusi kergliiklusteid ja võimalusi sportimiseks.🙂 Lõpuks jõudsime Tallinn-Narva maanteele välja. Seal hakkas täituma 7 km, kus võtsin ära oma esimese geeli. Loomulikult kohe, kui olin hakanud geeli sööma, pidi tee ääres olema üks hirvekorjus.🙁 Väkk.

 

Ontika ristis sain jälle juua. Vastusuunalisest läänetuulest sai tugev küljetuul. Rühkisin vaikselt otse mere suunas. Üldiselt nägime väga vähe autosid, seega ei seganud me seal autoteel kedagi. Ootasin juba väga, et lõpuks saaksin Valaste poole ära pöörata ja merevaateid nautima hakata. Üldiselt oli kogu jooksu raskeim osa esimesed 3–4 km, edasi läks aina mõnusamaks. Pärast pööret kulges kogu ülejäänud jooks maalilisel pankranniku teel Toila suunas.

Mida rohkem merevaateid tuli, seda kergemaks läks jooks. Ilmselt oli siin oma roll läänetuulel, mis nüüd puhus täielikult tagant, ning kergelt langeval rajaprofiilil. Kui tuul on õigest suunast, on tegu lisaks võrratult ilusale rajale ka meeletult kiire rajaga. Muidugi tuule suunda on seal võimatu ette ennustada. Olen seda rada kümneid kordi rattaga läbinud ja saanud tunda ka ränkrasket vastutuult. Kuidas kunagi.

profill

splits

Kuskil 12–14 km kandis oli mul korraks vahepeal tüütu, aga siis mõtlesin meie TYSKi trennikaaslasele, kes vaatamata kukkumistele, peavigastusele, murtud sarnaluule, palavusele, äikesele, päikesele, rahele ja vihmale tegi eelmisel päeval Ironman Tallinna lõpuni. See ei ole raudmees – see on terasmees. Margit, sul on kõik parimas korras, lihtsalt ära mõtle ja jookse! 

img_7318img_7317img_7320

Alates 15 km täitumisest möödusid kilomeetrid võrratult kiiresti. Merevaade siin, merevaade seal, mõnus vaba samm ja lihtsalt jookse. Ainus asi, mis häiris, oli piinav vetsuhäda.😂 Aga ei saanud ka põõsasse minna, sest selleks mul ei olnud lihtsalt aega. Jalad olid väsinud, aga see oli normaalne ja harjumuspärane.

img_7283
Ettevõtlikud lapsed 🙂

Viimasel kilomeetril sain veel mööda joosta oma lemmikust merevaatest, alla joosta parimast langusest ja niimoodi ma finišisse jõudsingi. Juhei!😍

img_7372

Tempo püsis kogu jooksu ajal üpris ühtlane – nii esimese kui ka teise poole jooksin 58 minutiga –, kruiisisin kuskil 5:30 min/km kandis. Kindlat tempoplaani mul selleks jooksuks ei olnud; eesmärk oli joosta mugavustsooni piiril, et ei oleks väga kerge, aga et ei oleks ka väga raske. Suutsin isaga vahepeal raskusteta paar lausetki vahetada ja tuju oli hea.🙂 Plaan oli pulssi mitte üle 170 bpm lasta, aga tegelikkuses ma nende jalgadega seda sinna lükata ei suutnudki: keskmine pulss tuli kõigest 162 bpm. 5:28 tempo juures ei ole see üldsegi kehv näitaja. Pigem vastupidi.😉 Tuleb oma testjooksuga rahul olla. Andis enesekindlust juurde küll.

 

Eks siis näis, mis martonil saama hakkab. Selleks tuleb aga veel kolm nädalat korralikult treenida. Tõde selgub augusti lõpus 3-tunnisel jooksul…

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:56:06
  • Distants: 21,2 km 
  • Keskmine tempo: 5:28 min/km
  • Keskmine pulss: 162 bpm
  • Max tempo: 4:29 min/km
  • Max pulss: 173 bpm
  • Kulutatud kalorid: 1191 kcal
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu sagedus: 176 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 1,03 m
    • Keskmine vertikaalne ostsillatsioon: 8,7 cm
    • Keskmine maaga kokkupuute aeg: 263 ms
    • Vasakul jalal 48,8% ja paremal jalal 51,2%

 

Advertisements

One thought on “Pankranniku poolmaraton

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.